Ruslan ja Ludmilla – Aleksandr Puškin

Vaid teie jaoks, mu kaunid neitsid,
lõin jõude kõik need luiskelood
noist muistseist päevist, mida peitsid
ju ammu unustuse vood.
Õrn tunne tiivustas mu sulge,
kätt juhtis usaldusepüüd.
Need read mult vastu võtke nüüd!
Ma kiitust nõuda küll ei julge,
kuid rõõmustan, kui mõni neid
ehk siiski, lüües salamahti
need kerged leheküljed lahti,
mu värsse loeb poolpatuseid.

„Ruslan ja Ludmilla“ on Aleksandr Puškini varajane eepiline luuletus, mis ilmus 1820. aastal ja tähistab tema debüüti vene kirjanduse suurmeistrina. Teos on kirjutatud kuues osas (laulus) ja epiloogis, ning see ühendab vene rahvajuttude motiivid klassikalise kangelaseepose vormiga. Vägimehe seiklused kaunitari vabastamisel ja lembe-episoodide käsitlus läheneb rohkem lääne-euroopa rüütliromaanile. Vaid üksikud episoodid pärinevad vene rahvaluulest: kohtumine hiiglase peaga, nähtamatuks tegev müts, elu- ja surmavesi jt.