Teed viivad alati kuhugi – Robert Vaidlo

Oma sõjaromaanis kirjeldab tulevane noorsookirjanik oma põgenemist Punaaremee tõõpataljonist kui sanitaarosakonnas teeniv eestlasest velsker ütleb: „Sina siin ellu ei jää.” Põgenikud jõuavad raudteeni ning võetakse imekombel ühele rongile. Peategelane tuleb taas teadvusele puhtas ja valges haiglapalatis. Mees saab terveks. Arst ja õed panevad talle teele leiba kaasa – muud neil anda pole. Ta seikleb mõnda aega Siberi eesti küladesse asutatud kolhoosides, kust leiab ees mitu vasekaevandusest põgenenut. Kui 1942. aastal hakatakse formeerima Eesti Korpuse väeosi, liitub Koitler nendega. Tal on Punaarmeega ühine suund: koju Eestisse.