Valguse poole. Lühiülevaade vabamüürlusest Venemaal ja Läänemereprovintsides 18.–19. sajandil – Silver Loit

Silver Loit poolt kirja pandud „Valguse poole“ on põgus pilguheit Vene impeeriumis ja Läänemereprovintsides 18. ja 19. sajandil tegutsenud vabamüürlasloožide kujunemislukku, tuginedes eeskätt seni ilmunud käsitlustele. Raamatu pealkirja sõnadel on keskne koht nii valgustusfilosoofias kui sama vanas vabamüürlikus rituaalis, mis seostub iga uue liikme püüdlusega Kõigekõrgema abiga ennast parandada. Valgust võib mõista valgustusajale omasel avaral viisil: selle alla mahub nii usk, kõlblus kui ka võrdsusideed – kujunev arusaam õigusriigist ja selle aluseks olevast inimese vabast tahtest.

__________

Lõik raamatust.

Okupatsioonist ja pealesurutud võõrideoloogiast vabanemine andis Eestis nagu teisteski raudse eesriide tagant vabanenud ja oma iseseisvuse taastanud riikides võimaluse uurida, avaldada uurimusi või avaldada lihtsalt arvamust seni keelatud, ebasoovitatavate või lihtsalt vähetuntud valdkondade kohta. Vabamüürluse teema juhatasid 1990ndate aastate algul sisse mitmesugused ajaleheartikleid, kus kohati viidati või avaldati Eesti Ajaloomuuseumis leidunud säilikute koopiaid. Avalikkuses sai tuntuks Gunnar Aarma – Le Droit Humain’ looži Kalevipoeg 1930ndatel aastatel vastu võetud ja ainsana iseseisvuse taastanud Eestit näinud loožiliikme ja tema perekonna paeluv ning katsumusterohke lugu.

Vabamüürluse ajalugu ja filosoofiat kajastab põhjalikult ajakirja Akadeemia 1992. aasta veebruarinumber, kus avaldati vestlus Juri Lotmaniga vabamüürluse kohast ja tähendusest valgustusfilosoofias.53 Samas numbris ilmus J. Lotmani vestluse jätkuna Gotthold Ephraim Lessingi (1729–1781) teos „Ernst ja Falk: vestlusi vabamüürlastele“.54

Kõige põhjalikumad käsitlused vabamüürluse ajaloost 18. sajandi Eestimaal (Tallinna loožide näitel) on avaldanud diplomaat ja ajaloolane Henning von Wistinghausen, kelle huvi ja uurimistöö sai alguse juba 1970ndatel aastatel Leningradis Saksamaa Liitvabariigi peakonsulaadis töötamise ajal. H. von Wistinghausenilt, keda võib õigusega nimetada Tallinna loožide ajaloo esimeseks ja ühtlasi kõige põhjalikumaks uurijaks, ootab avaldamisjärge Eestimaa vabamüürlaste biograafiline leksikon. Väärtuslikke viiteid esimeste baltisakslaste vastuvõtmise kohta Saksa loožides võib leida Arvo Teringu suurteosest „Eesti-, liivi- ja kuramaalased Euroopa ülikoolides 1561–1798“ (Tartu, 2008) ja Indrek Jürjo Balti provintside valgustusaega käsitlevatest artiklitest55. Vabamüürlike ideede mõjust Eesti arhitektuurikultuurile ning pargikujundusele on paeluvalt kirjutanud Epi Tohvri, kes on pühendanud tähelepanu von Pistohlkorside perekonna sidemetele vabamüürlusega ning vabamüürlike mõjude avaldumisele nende loomingus ja ettevõtmistes.56 Huvipakkuvaid viiteid on ilmunud ka Juhan Maiste käsitlustes.57 Kui juurde arvata aastatuhande vahetusel ilmunud Johan G. Hakmani (Juhan Kahk) brošüür „Esimesed Eesti vabamüürlased“, on tänase Eesti alal 18.–19. sajandil tegutsenud loožidele pühendatud käsitlused ammendatud.

Venemaal ja välismaiste Vene ajaloo uurijate sulest ilmunud arvukatest käsitlustest võib kaalukamaiks pidada vabamüürluse ajaloole pühendunud ajaloolase Andrei Serkovi uurimusi (eriti Vene vabamüürlaste mahukat biograafilist leksikoni), Darja Lotareva käsitlust Vene vabamüürlasloožide sümboolikast58, Anthony G. Cross?i59 ning Douglas Smith?i teoseid vabamüürluse retseptsioonist 18. sajandi Venemaal. Viimastel aastatel on vabamüürluse ja esimeste Vene salaühingute seoseid põhjalikult käsitlenud Tatjana Andrejeva.61Asjaolu, et 1990ndatel aastatel avanes Venemaal taas võimalus avaldada tsensuurivabalt uurimusi Vene avalikkuse kujunemisloo kohta, aitas kaasa ka vabamüürlaslooži kui 18. sajandi Venemaa ühe varasema klubilaadse kooskäimisviisi teadvustamisele.62 Viimastel aastatel ilmunud teostest väärib tähelepanu 2013. aastal avaldatud mahukas näitusekataloog Ermitaažis avatud ja vabamüürluse ajaloole pühendatud näituselt, kus on mõningaid viiteid ka Riia ja Tallinna loožide kohta.63

Arvestades, et Eesti-, Liivi- ja Kuramaa moodustasid toona poliitilise ja kultuurilise terviku, on vajalik arvesse võtta Lätis avaldatut. Vabamüürluse algusaega Liivi- ja Kuramaal on uurinud ajaloolane Gvido Štraube.64 Üksikuid viiteid eesti- ja liivimaalastele leidub ka Poola ja Leedu autorite töödes.