Esialgu saab Marta Irmat aidata niivõrd, et Irmalegi antakse kodust käsitööd samast asutisest, kust seda saab Marta. Muidugi on see elu, mida võimaldab säärane töö, niisama vilets kiratsemine, millist Irma elanud senigi. Muidugi on Irma elu veel pooleldi varjusurm – nagu taime kasvamine pimedas kongis, kus tal, taimel, pole toitu: päikest, õhku ega valgust. Muidugi pole korralikku inimlikku toitu ka praegu veel ei Irma kehal ega vaimul.
Kuid Irma sammub võitluse teel.
Meie loodame ja usume, et kord ta võidab.
