Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest
24. veebruaril tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva. 1918. aasta 20 veebruari paiku oli valminud Ajutise Maanõukogu Päästekomitee manifest Eesti iseseisvuse kohta. Manifesti ei olnud aga võimalik paljundada ega üles panna, ammugi ajalehes avaldada. samas ei jõustu ükski otsus, seadus ega deklaratsioon enne, kui ta on avalikult maha kuulutatud. 23. veebruaril avanes võimalus iseseisvusmanifesti kuulutada Pärnus Endla rõdult. 24. veebruaril jõudis sarnane päev kätte ka Tallinnas. Me ei tähista oma riigi aastapäeva siiski mitte 23. veebruaril. 1919. aastal otsustati, et manifesti avaldamine pealinnas ja esimese valitsuse moodustamine 24. veebruari on olulisemad sündmused ja tõestuseks, et iseseisvus on tõesti välja kuulutatud.
Hiljem kerkis üles teinegi võistleja iseseisvuse avapäeva kohale – 28. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Tähtis samm, kuid mitte veel uue riigi rajamine.
Eesti riikluse loomine alguseks loetakse täna eestlaste demonstratsiooni Peterburis 1917. aasta aprillis ja lõpuks Tartu rahu sõlmimisest 1920. aasta veebruaris.
Lisaks neile on olulisteks sündmusteks, mis tegid Eestist riigi, esimese põhiseaduse vastuvõtmine 1920. aasta juunis, esimese riigikogu kokkukutsumine 1920. aasta detsembris ja Eesti vastuvõtmine Rahvasteliitu, millega meid tunnustati ühena võrdsetest 1921. aasta septembris.
Esimese vabariigi aastapäeva tähistamine
Juba 1919. aastal loodi oluline traditsioon, tähistades riigi esimest aastapäeva sõjaväeparaadiga Vabaduse väljakul. Tollal oli see alles Peetri plats, kus kõrgus Peeter I ausammas. 1919. aastal oli sõjaväeparaad kõige loomulikum asi. Vabadussõda alles käis ja mehed olid relvis. Paraad või rongkäik on olnud kindel osa iseseisvuspäeva pühitsemisest pea igas asulas terves Eesti Vabariigis
Lisaks paraadile tähistati vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistustega. 1919. aastal tuli pidulikel jumalateenistustel kohati ilmsiks baltisakslaste ja eestlaste vaheline vaen. Kui eestlasest koguduseliikmed soovisid, et kirikuõpetaja loeks iseseisvuspäeva puhul kogudusele ette Eesti iseseisvusmanifesti, siis baltisakslastest kirikuõpetajad kas keeldusid või kasutasid sellest keeldumiseks ettekäändeid.
Esimesel omariikluse perioodil tähistati vabariigi aastapäeva mitmesuguste aktuste ning kontsertidega kogu Eestis. Tüüpilisel aktusel oli avasõna, põhikõne ja lõppsõna ning kontsertkava. Aktused kestsid võrdlemisi kaua – lausa 4-5 tundi. Põhjuseks asjaolu, et kõnepidajad olla oma ülesannet ülemäära tõsiselt võtnud, mistõttu nii mõnigi tänulik kuulaja pärast enam kui tunnipikkust monoloogi umbse ruumi tõttu minestas. Mõnel pool andnud rahvas rahutu jalgade trampimisega märku, et nende taluvuse piir on ammugi kätte jõudnud. Ka väljendas rahvas nurinat, et kõnepidajate sõnavõtud ei olnud alati piisavalt teemakohased.
Piduõhtud olid suure osavõtuga, pakkudes meelelahutust eeskavaga, millele järgnes sageli tantsuõhtu. Muusikaliste ettekannete kõrval pakkus vaheldust ilulugemine, mainitud on ka ringmänge. Piduõhtute kulminatsiooniks peeti näitemängu esitamist. Mängiti selliseid teada-tuntud tükke nagu “Kroonu onu”, “Pisuhänd”, “Mikumärdi”, “Neetud talu”, aga ka uudisloomingut nagu “Nimed marmortahvlil”.
Riigivanem ja hiljem president korraldasid küll õhtul oma residentsis peamiselt välisdiplomaatidele mõeldud vastuvõtu, kuid see ei huvitanud ei pressi ega avalikkust kuigivõrd.
Vabariigi aastapäeva nimetati noil aastail paljuski nii, nagu kellelegi meeldis – enamasti kas iseseisvuspäevaks või vabaduspäevaks.
1919. aastal polnud sini-must-valge lipu eksponeerimine sugugi iseenesestmõistetav – valmis lippu ei saanud kauplustest osta, vaid see tuli ise õmmelda. Sõjaoludest tingituna oli kõigest puudus, ka õiget värvi sinist kangast oli pea võimatu leida. Nii kirjutab ka toonane Päewaleht: “Majades pandakse Eesti lipud wälja, mille sinine harwa, kus õigele wärvile wastab. Kuid riidepuudus ei luba walikut teha, asi seegi, kui Eestit tähtsal päewal millegagi saaks austada…” (Päevaleht, 25.02.1919).
Riigilippude heiskamise vähesus, eriti maapiirkondades, oli tingitud ka sellest, et puudus varasem traditsioon.
Juba esimeste iseseisvusaastate alguses sai tavaks kaunistada käepäraste vahenditega äride vaateaknaid, kuhu asetati riigitegelaste portreed, värvilised kangad, rahvusvärvides lindid, pärjad, vanikud ja kuuseoksad. Õhtuhämaruse saabudes lisasid mõned ärid vaateaknale küünlaid, kuid 1920. aastate keskpaigast alates hakkasid ärid järjest rohkem kasutama elektrilampe.
Rahwaleht kirjutab 1927. aastal: “Ei saa enam keegi waielda – meie wabariigi aastapäew kujuneb iga aastaga ikka enam rahwuslikuks pühaks, mis kaasa tõmbab kõiki rahwakihte. Ja see on meie tagasihoidliku iseloomuga arwestades suur saawutus. Rõõmustawal wiisil püütakse ka ametlikult poolt kõike teha, et riigi aastapäew ei oleks paljas kroonupüha…” (Rahvaleht 26.02.1927).
Kaks suurt. Päts ja Tõnisson
Omariikluse sünni esimese ümmarguse tähtpäeva tähistamisel 1928. aastal on Päevaleht oma aastapäeva erinumbri juhtkirjas eestlaslikult kaine ja asjalik: „Meie ei taha kiidelda ega hoobelda, nagu oleksime suuri asju korda saatnud ja midagi vägevat valmis teinud, ei, seda maikugi ei taha meie anda oma juubelipidustustele. Sest tunneme hästi küll, kui palju on puudusi, nõrkusi ja vigu kõiges, mis oleme teinud. Aga keegi ei tohi meid keelata tundmast rõõmu ja rahuldust selle üle, mida siiski oleme saanud. Kui esimene aurulaev, esimene vedur, esimene lennuk oli kümme versta ära käinud, siis oli ilmsiks tulnud palju vigu ja puudusi tema aparaadis, aga siiski võis selle ehitaja südamest rõõmustada: sest tal oli ühtlasi tunnistus selle eluvõimest, selle arenemis- ja parandamisvõimalustest.“