Kooliharidust Eestis läbi aegade
Kui hariduse all mõelda tarkuse edasiandmist põlvest põlve, siis on eesti nagu kõikide rahvaste haridus sama vana kui rahvas ise.
Eesti kooli ajalugu algab 13. sajandil. Esimesed koolid olid ladinakeelsed, asusid toomkirikute ning kloostrite juures ja neid nimetati seetõttu toomkoolideks ja kloostrikoolideks.
Teadaolevalt 1470 jõuavad Tallinnasse esimesed trükitud raamatud – piiblid, psaltrid, kaanonid, mis on veel ladina keelsed.
Reformatsiooni (algas 31. oktoobri sündmustega 1517) käigus tekkinud luterlus nõudis emakeelse jumalasõna jõudmist igaüheni ja seega vajas ta ka rahvakoole, kus nii kirja- kui jumalasõna õppida ja õpetada, pannes nii aluse süsteemsele ja põlisrahvakeelsele kooliharidusele. Esimesed eestikeelsed koolid, kus said õppida vaid vähesed lapsed, avati linnakirikute juures umbes 500 aastat tagasi. Seal õpetati lugemist ja kirikulaulu.
1535 valmib Wittenbergis Hans Luffti trükikojas kakskeelne (alamsaksa ja eestikeelne) katekismus, mis on esimeseks eestikeelse raamatu trükiseks.
Rootsi võimu ajal avati 1630 Tartus kindralkuberner Johan Skytte eestvedamisel ja 1631 Tallinnas akadeemilised gümnaasiumid, kus hakatakse õpetama ladina, kreeka, heebrea ja prantsuse keelt, ajalugu, kõnekunsti, loogikat, matemaatikat.
1632. aastal muudeti Tartu gümnaasium Tartu ülikooliks. Eestlastest üliõpilasi sellel ajal veel ei olnud, õppuriteks olid peamiselt sakslased ja rootslased. Academia Gustavianas oli filosoofia-, usu-, õigus- ja arstiteaduskond.
1641 trükitakse Tallinnas esimene eestikeelne aabits.
Õpetajate väljaõpetamist alustati rohkem kui 300 aastat tagasi, aastal 1684. aastal tollase Tartu lähedal (nüüd Forseliuse park Tähe tänaval) Wittenbergi ülikooli kasvandiku, Harju-Madiselt pärit Bengt Gottfried Forseliuse (1660–1688) initsiatiivil. Tema algatatud kutseliste koolmeistrite koolitust oli omal ajal ainulaadne Euroopas. Muuhulgas järgiti Forseliuse seminaris ka pedagoogika ühe rajaja Jan Amos Komensky (1592–1670) seisukohti selle kohta, et õpetuses tuleb järgida lapse loomulikku arengut, et jagatav haridus peab olema rahvuslik ja teadusel põhinev, õpetada tuleks seisusest sõltumata kõiki lapsi. 1686. aastast alustasid Forseliuse kasvandikud õpetajatööd üle Eesti ja panid nii aluse Eesti rahvakoolile. Nelja tegutsemisaasta jooksul anti haridust 160 poisile, st. loodi kriitiline hulk esimese põlve maaharitlasi.
1687.a. otsustas Liivimaa maapäev, et igasse kihelkonda peavad mõisnikud laskma ehitada kooli ja maksma sealsele koolmeistrile palka. Koolide kõrval omas lugemisoskuse omandamisel olulist osa ka koduõpetus. Edaspidi hakatigi koolidesse nõudma eeskätt neid lapsi, keda kodus ei suudetud õpetada.
18. sajandi algul langes Eesti Põhjasõja tagajärjel Vene võimu alla. Sõda ja sellele järgnenud katk viisid rahva väljasuremise äärele. Hakkas arenema kutseharidus, mis teenis Venemaa sõjalisi ja tööstuslikke huve. 1719. aastal Tallinnas avati vene õppekeelega nn admiraliteedikoolid, milles peale alghariduse andmise oli ette nähtud ka laevaehituse ning suurtükiasjanduse õpetamine. Samuti tegutses mõnda aega navigatsioonikool Narvas.
1721 Halles trükitakse Eestimaa Konsistooriumi kirjastamisel eesti rahva seas 18.sajandil kõige levinum lugemisraamat – “Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat“. Selles neljaosalises käsiraamatus on katekismus, evangeeliumid ning epistlid, lauluraamat ja palveraamat.
1721 Halles trükitakse Eestimaa Konsistooriumi kirjastamisel eesti rahva seas 18.sajandil kõige levinum lugemisraamat – “Eesti-Ma Kele Koddo- ning Kirko-Ramat“. Selles neljaosalises käsiraamatus on katekismus, evangeeliumid ning epistlid, lauluraamat ja palveraamat.
1739. aastal anti Tallinnas välja eestikeelne Piibel. Emakeelse Piibli olemasolu mõjutas otsustavalt eestikeelse vaimuliku kirjanduse ja eesti kirjakeele arengut. Nii võib alates 18. sajandi teisest kolmandikust kõnelda täiskasvanute laialdasest iseõppimisest ja lastele kodusest kirjaõpetamisest.
18. sajandi teisel poolel tehti esimesi katseid üldise koolikohustuse kehtestamiseks. 1765. aastal anti välja koolipatent niinimetatud Browne`i patent, mille järgi võisid vanemad, kes oskasid lugeda ja tundsid katekismust, oma lapsi kodus õpetada. Nende laste jaoks, kel puudusid õppimisvõimalused kodus, pidid vähemalt viie adramaa suurused mõisad asutama kooli. Mõisnikud, kes ei asutanud koole, pidid kirikukassasse maksma kümme taalrit. Igalt kihelkonnalt nõuti kihelkonnakooli asutamist. Kihelkonnakool asus kohaliku kiriku juures, mõisakool mõisa juures, külakooli peeti küla talutares ning seal käisid küla ja selle lähema ümbruse lapsed. Küla- ja mõisakoolides hakkasid käima ka tüdrukud. Et kodu ja mõis ei kaotaks liigselt laste tööjõudu, oli õppetöö kestuseks ette nähtud aeg mardipäevast lihavõtteni. Kokku oli 18. sajandi lõpupoole Eestis koole umbes 600.
1766 hakkab ilmuma Põltsamaa arsti Peter Ernst Wilde väljaandena esimene eestikeelne nädalaleht “Lühhike öppetus”, milline käsitleb arstlike nõuannete kõrval ka haridusküsimusi.
Liivimaal loeti pärast 1819. aasta talurahvaseaduse väljaandmist kooliealisteks kõik lapsed 8. eluaastast kuni 16. eluaastani (leeriminekuni). Endiselt jaotati lapsed kahte kategooriasse: kodu- ja koolilapsed. Koolilaste kohustuslikku õppeprogrammi kuulus lugemine, katekismus ja laulmine. Oli tavaline nende vabastamine koolist, kes oli kodus lugema õppinud ja nõutud katekismusetekstid meelde jätnud. Kodusõppijad käisid tavaliselt kord kuus koolmeistrile oma teadmisi näitamas. Need, kes koduõpetust ei saanud, pidid koolis käima 10. novembrist 10. märtsini. Koolis sunniti lapsi käima rahatrahvi ähvardusel. Puudutud päeva eest tuli maksta 5 kopikat. Sellist kooli nimetati ka trahvikooliks.
Koolikohustus kehtestati 1860. aastatel. Koolis pidid lapsed käima 10.–13. eluaastani. Algul kestis õppimine üks-kaks talve.
1860.–1870. aastad said murranguliseks ajajärguks, kujunes välja eesti rahvuskultuuri teadlik arenemine ja eesti haritlaskond. Noore maaintelligentsi moodustasid rahvakooliõpetajad. Nendest said rahvusliikumise juhid, seltsielu organiseerijad, eesti kirjanduse ja ajakirjanduse levitajad ning raamatukogude asutajad. Sel perioodil pandi alus eesti muusikale, teatrile, kujutavale kunstile, uuele kirjakeelele ning rahvuslikele teadustele.
Laialdane uute ainete õpetamine külakoolides tekitas vajadus uute õppevahendite järgi. Pöördelise tähtsusega oli petrooliumilambi jõudmine koolitarre 1860. aastate lõpul, millega kaasnes kolipäeva üldine pikenemine ja paremaks muutusi õhtused õppimistingimused. Enne seda kasutati rasvaküünlaid ja peerge. 1874. aasta kooliseadus nõudis, et koolis oleksid jalaga tahvel, suur arvelaud, koolmeistri kateeder, gloobus, Euroopa, Balti kubermangude ja Palestiina seinakaart, üks mänguriist (klaver või hormoonium), pikk joonlaud ja kapp õppevahendite jaoks. Krihvli ja tahvli kõrval võeti kasutusele paber, tint ning terassulg. Sajandi lõpul võeti kasutusele grafiitpliiats. 1870. aastatel muutusid kirjutusvihikud juba tavaliseks koolivahendiks. Vihik oli siiski suhteliselt kallis. Tihti osteti koolidele koolikassa rahaga suurem kogus paberit, millest lasti valmistada või tehti koguni ise vihikuid.
Raamatute trükkimisel saavutas esikoha ilu- ja õppekirjandus ning hakkas arenema eestikeelne teaduslik kirjandus. Raamatuköitjate, rändkaupmeeste ja koolmeistrite asemel hakkasid raamatuid levitama raamatukaupmehed.
1879 tuleb müügile esimene eestikeelsete kirjadega gloobus nimetusega “Maailma-kera.”
1880. aastate teisel poolel algas eesti kooli ajaloos venestamise ajajärk. Uue määruse alusel lubati emakeeles õpetada koolides ainult kahel esimesel õppeaastal, kuid hiljemgi jäid emakeelseteks eesti keele, usuõpetuse- ja kirikulaulutunnid.
1893. a. saadeti kõikidesse koolidesse tüüptunniplaanid. Õppetöö algas kell 9 hommikul. Koolipäev lõppes kell 16. Kaugemal elavad lapsed jäid kooli ja õhtupoolikul võeti läbi üles antud õppetunnid. Hilissügisel ja talvel ööbisid ka lähemate külade lapsed koolimajas, sest teed olid porised ja talvel kinni tuisanud, lastel aga polnud korralikke jalatseid. Suur osa ajast pühendati koolis vene keele õppimisele. Alustati tähtede lugemisest ja kirjutamisest, järgnes sõnade ning lausete päheõppimine ning ärakirjutamine. Enamasti jäid vene keele õppimistulemused kesiseks, sest kas ei tundnud õpetaja keelt või ei suudetud äratada huvi õppimise vastu. Vene keelt läks aga vaja edasiõppimiseks, ametlikuks asjaajamiseks ja keeleoskus tõi kergendust ka kroonuteenistuses.
Tänu koolide üsna ühtlasele levikule ja luterlikule lugemistraditsioonile oli Eesti rahvas 20. sajandi algul kirjaoskaja.
Pärast Eesti riigi loomist 1918. aastal kehtestati ühtluskooli süsteem, mille esimese astme moodustas kuueaastane emakeelne, kohustuslik, maksuta ja ilmalik algkool. Algkoolid olid valdavalt segakoolid, keskkoolid aga sageli poiste- või tüdrukutekoolid.
1930. aastad tõid aga kaasa koolisüsteemi diferentseerumise, mille tulemusel kannatasid oluliselt ühtluskooli põhimõtted. Algkooli lõpetanute seas tugevnes konkurents edasiõppimise võimaluste pärast üldhariduslikus keskkoolis. Näiteks 1938. aastal sai nendest, kes soovisid keskkoolis edasi õppida, selle võimaluse osaliseks vaid ca 60%. Keskkool oli maksuline.
1930ndate lõpuaastail oli Eesti Vabariigis nelja erinevat tüüpi kutsekoole: põllumajanduslikud, majanduslikud, tehnilised ja kodumajanduslikud. Kutsekoolides õppijad võisid olla väga erineva eelneva haridustasemega 4-aastasest algharidusest kuni 9-klassilise reaalkoolini, ka õppeaeg erines kutsekooliti 1 kuni 4 aastani.
Rahvusliku kõrghariduse tähtsaimaks keskuseks oli Tartu Ülikool, mis avas oma uksed iseseisva Eesti Vabariigi tingimustes 1919. aastal. Ülikooli struktuuri kuulusid siis usu-, arsti-, õigus-, filosoofia-, matemaatika ja loodus-, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. 1928. aastal avati uue haruna Kehakasvatuse Instituut, 1938. aastal majandusteaduskond ning Riigikaitselise Õpetuse Instituut. Aastail 1919–1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 üliõpilast, kellest umbes veerand olid naised.
Lisaks Tartu Ülikoolile koolitasid kõrgharidusega spetsialiste ka teised õppeasutused – insenerid tulid Tallinna Tehnikumist (1938. aastast Tallinna Tehnikaülikool), kõrgharidusega kunstnikud eraõiguslikust kunstikoolist “Pallas” ja 1938. aastast ka Riigi Kõrgemast Kunstikoolist, muusikud Tallinna Kõrgemast Muusikakoolist (1923. aastast Konservatoorium). Eestis võis omandada ka kõrgemat sõjalist haridust.
Eesti okupeerimisest 1940. aastal ja edasi sõjajärgsel perioodil kehtis Eestis Nõukogude Liidu koolikord. Alates 1918. aastast kehtestati NL koosõpe, koolid olid kirikust lahutatud, tasuta. Õpilased võisid olla osalisel riiklikul ülalpidamisel, saada riiklikku stipendiumi. 1949. aastast kehtis 7-klassiline kohustuslik põhiharidus, mis 1958–1963 aastatel muudeti 8- klassiliseks, 1976. aastal kehtestati üldine kohustuslik keskharidus (10 klassi venekeelses, 11 klassi eesti koolis). 1980. aastate algul omas keskharidust 99% 18-aastatest. Erinevalt muust Nõukogude Liidust töötasid Eestis nn süvaõppega ehk kallakuga koolid (füüsika-, matemaatika-, kunsti-, võõrkeelekallak). 1987. aastal läksid eestikeelsed koolid järk-järgult üle 12-aastasele õppele.
Tänane Eesti haridussüsteem koosneb riiklikest, munitsipaal-, avalikest ja eraharidusasutustest. 1995. aastast on Eestis üldhariduskool 12-klassiline (9-klassiline põhikool ja 3-klassiline keskkool ehk gümnaasium). 2011. aastast algas põhikooli- ja gümnaasiumiastme eraldamine institutsionaalselt erinevateks koolideks. Seadusega on määratud koolikohustus kuni 17-aastaseks saamise või põhihariduse omandamiseni.
Praegu on Eestis 511 üldhariduskooli 157 000 õppuriga, 37 kutsehariduskooli ligi 26 000 õppuriga 18 kõrgkooli ligikaudu 45 000 üliõpilasega