Vaimuvara

Müstika, esoteerika ja okultism

Jaapani päikesejumala Amaterasu ilmumine koopast Autor: Utagawa Kunisada 1856. a

Müstika all mõistetakse sageli ekslikult midagi muud kui see tegelikult on. Müstikat võrdsustatakse ja aetakse segi spirituaalsuse või esoteerikaga. Tegelikult otsib müstika jumaliku reaalsuse kogemust. Müstiline tähendab, et inimene tahab kogeda Jumalat ja mitte ainult uskuda, et Jumal on olemas. Müstilisi hoovusi esineb kõigis maailma religioonides ja neil on kõige erinevamad vormid.

Ehkki müstilise ühenduse olemust on raske mõistusega mõista ja sõnadega kirjeldada, peavad müstikaga tegelejad (müstikud) võimalikuks selle sihipärast saavutamist vaimse enesearendamise ja meeleseisundi muutmise teel või üleloomulike jõudude abiga. Taotletud seisundi (valgustatuse, ekstaasi, pühaduse, ilmutuse vms) saavutamiseks praktiseerivad müstikud mitmeid tehnikaid ja meetodeid nagu askees, palvetamine, meditatsioon, rituaalid jne. Paljud müstikud arvavad, et Jumalat või kõrgemat reaalsust ei saa sõnadega kirjeldada. Seepärast kasutavad nad oma kogemuste ja uskumuste kirjeldamiseks sümbolite keelt ja tähtsustavad müstilist kogemust ennast enam kui selle kirjeldusi.

Religiooniajaloos mõistetakse müstikat kui religioosset kogemust, mida väljendatakse erinevates terminites ja fraasides ka nende religioonide põhikirjades: valgus, vaimus ristimine, tuli (põlev põõsas), nelipüha ime, armastus (Johannese kirjad), jumalik sina, Jumal sisemas(Augustinuses). Martin Lutheri määratluse järgi: «Müstiline teoloogia on kogemusega, mitte õpetusega seotud tarkus»

Pöörlevate dervišite grupp on midagi rohkemat kui üks eksootiline muusika- või tantsukollektiiv. Tegemist on sufi munkadega Mevlevi ordust, kellele pöörlemisrituaal on nende igapäevase religioosse praktika keskne osa.

Katoliku teoloogias on müstikale pühendatud omaette osa (müstiline teoloogia),  mida iseloomustab transtsendentse isikliku Jumala kogemuse otsimine. Müstilisi kogemusi seletatakse Jumala armust lähtuvatena ja püütakse neid analüüsida ja süstematiseerida, samas tunnistades, et need pole mõistusega täielikult haaratavad.

Islami müstilist traditsiooni nimetatakse sufismiks. Sufism on islami müstiline vool, mis on suunatud vahetu isikliku kogemuse kaudu jumaliku tõe ja armastuse otsingutele. Sufid jagunevad arvukatesse vennaskondadesse, mille tõekspidamised ja praktika erinevad.

Judaismi müstilised suunad on Hazidim ja kabala. Kabala, harvemini ka kabalistika, on 12. sajandil välja kujunenud juudi müstikavool, mis õpetab, et pühakirjas on igal kirjatähel, sõnal ja numbril varjatud tähendus. Kabala õpetab tõlgitsusmeetodeid nende varjatud tähenduste väljaselgitamiseks, et tõlgendada Vana Testamenti väljaspool selle tavapärast tõlgendust. Kabala keskuseks on Léon Prantsusmaal.

Ka hindu õpetuste kohaselt on ühtsuskogemus jumaliku Brahmaniga võimalik. Seda on raske sõnadega väljendada, kuna mõisted seda ei kajasta. Tüüpilised kirjeldused kasutavad metafoore nagu: teadvus laieneb lõpmatuseni, on piirideta, inimene kogeb end neeldununa kirjeldamatu valguse ja kirjeldamatu ühtsuse reaalsusesse. Keskaegses Indias põimusid kolm religioosset fenomeni (yoga, bhakti ja tantra) ning kaks teadust (meditsiin ehk āyurveda ja armukunst ehk kāmaśāstra) omavahel läbisegi. Sellestsinasest sasipuntrast ongi pärit praktikad, mis praegu on populaarsed, sest India vaimsus on alati olnud ülimalt praktiline, igal filosoofial, maailmavaatel ja usundil on ja on alati olnud praktiline väljund, tegevus, mille kaudu ideed praktikasse paigutada. Tantristide uskumuste kohaselt kaasnevad õige harjutamisega teadvuse seisundi kontroll ja üleloomulikud võimed.

Budistlikul kultuurialal kasutatakse mõisteid satori või kenshō. Satori tähistab mõistmise, teadvuse avanemise, virgumise kogemust. Sellele lähedane mõiste on kenshō, mis võib tähendada vaid lühiajalist selguse kogemust. Kenshō ei ole veel täielik virgumine ning vajab edasi arendamis.  Satori kogemus on sageli ootamatu ja iseeneslik, kuid enamasti eelneb sellele lühema- või pikemaajaline harjutamine. Satori ei ole lõplik seisund, vaid pigem mingi harjutusetapi vahetulemus, mille kogemust peab edasise harjutamisega süvendama,  ühtlasi on see ka õpilase edasijõudmise taseme märk. Sellepärast räägitakse eri taseme satoritest.

Vastukaaluks müstikale eksisteerivad esoteerika ja okultism. Antiikajast saadik on mõistetud religioosseid, müstilisi või maagilisi salateadmisi, mis on kättesaadavad üksnes pühendatute siseringile esoteerika nime all all. Sõna tuleneb vanakreeka sõnast esōterikos – sisemine.  Salaõpetus on see eelkõige põhjusel, et selle keskmes asub idee varjatud seostest, vastavustest, jõududest, tegutsejatest, huvidest, mis on sensitiivselt tajutavad ning nendega seotud elamustest (nt surmalähedased kogemused), õpetustest (nt teispoolsuse kirjeldused) ja suhtlemisvõimalustest ning -võtetest (nt vaimolendite sõnumite kanaldamine, ennustamistehnikad). Esoteerika mõistega hõlmatakse paljusid erinevaid mõttevoole ja gruppe läbi ajaloo, mille ühiseks tunnuseks on olnud nende tõrjutus kristlike institutsioonide ja teaduse poolt.

Kui esoteerika puhul on rõhk rohkem teadmistel, siis okultismis tehnikatel, oskustel, võimetel.

Okultism (ladinakeelsest sõnast occultus ‘peidetud’) on salajaste praktikatega seotud õpetus, peidetud teadmised looduse ja inimpsüühika üleloomulike jõudude kohta, mida peetakse kättesaadavaks vaid vähestele valitutele, pühitsetutele, kontrollitutele. Õpetus on mitteavalik. Saladuse reetjat ootab ränk karistus. Igaüks polegi võimeline saladust omandama.

1920. – 1930. aastatel, mil Euroopas valitses üsna suur segadus ja teadmatus tuleviku ees, peeti Tallinnat Põhja-Euroopa okultistide pealinnaks. Põhjus, miks just Tallinnas tekkis niivõrd nähtav taldrikukeerutajate ja teispoolsusega suhtlejate kogukond, on selles, et Tallinn asub Peterburist vaid mõnesaja kilomeetri kaugusel. Enne 1917. aasta revolutsiooni ja Esimest maailmasõda, võib lugeda Peterburgi Euroopa okultismi keskuseks. Seal oli täielik okultismi buum: oli hulgaliselt spiritistlikke salonge, sellega tegeleti tööliskonnast kuni tsaari õukonnani välja, seal ilmusid esoteerikaajakirjad, Euroopast saabus okultiste ja ka tsaar isiklikult külastas seansse. Üks kuulsamaid neis ringkondades tollal oli Grigori Rasputin

Meedium Mai Kalamees-Reiteri seanss 30ndatel. Eesti Kunstimuuseumi fotokogu

Usk needustesse ja maagiliste rituaalide toimesse on «moodsa» inimese mõttemaailmas endiselt olemas. Usutakse, või vähemalt loetakse nii horoskoope kui ka endeid. Mure korral otsitakse endiselt tihti põhjust ja päästet seletamatutelt kõrgematelt jõududelt. Üks põhjuseid selleks on ilmselt see, et ühiskond ei paku inimestele piisavalt käepäraseid tehnikaid, mis aitaksid mõtete ja emotsioonidega hakkama saada.

Jaga