Raamatute põletamine
Raamatute põletamine hakkas levima pärast seda, kui savitahvlitele enam ei kirjutatud. Raamatute põletamine oli sageli tseremoniaalne, seda korraldati avaliku teadaandmise ja hirmutamisena. Põhjuse raamatute hävitamiseks on tavaliselt andnud nende mittevastavus kas religioossetele tõekspidamistele, moraalinormidele või on nad (otsustajate arvates) ohustanud hetke poliitilist olukorda. Raamatud põletatamisel oli kirikuvõimude jaoks ideaalne olukord, kus raamatu kirjutanud isik ise oli see, kes selle leekidesse heitis. Seda nähti avaliku patukahetsusena, mis näitas, et inimene oli oma seisukohtadest taganenud.
Eesti raamatuloost on teada, et vanima eesti keelt sisaldanud luterlike missatekstide väljaande arestis Lübecki raad 1525. aastal ja see kästi põletada kui „luterlik jõledus”. Korralduse täitmise kohta andmed puuduvad, kuid kuna teost pole leitud, see tõenäoliselt hävitati. Nii algabki eestikeelse raamatu ajalugu hävitamisele määratud raamatust.
Ka järgmise eestikeelset teksti sisaldanud teose saatus ei olnud palju parem – 1535 ilmunud Wanradt-Koelli katekismus kuulus hävitamisele, põhjuseks arvatavasti asjaolu, et ta ei kattunud täpselt Lutheri katekismusega. Imekombel on sellest 11 lehekülge säilinud.
Nõukogude korraga alanud Eesti „kodanlike“ raamatukogude puhastamine kestis aastakümneid. 1944. aastal keskenduti Glavliti salajaste käskkirjade järgi Eestis keskraamatukogude lõhkumisele. Suureks kaotuseks eesti kultuurile oli 150 000-köitelise, väga hästi komplekteeritud (sisaldas ka eesti kirjanduse arhiivkogu) ja sõja ning senised okupatsiooniaastad õnnelikult üle elanud Tallinna Keskraamatukogu hävitamine aastail 1946–1950
Mujal maailmas algas raamatute põletamine veelgi varasemalt.
3. saj eKr võttis Hiina keiser Shih Huang Ti impeeriumi ühendamisel kasutusele karmid meetmed. Hiina keiser uskus, et kui ta kõik oma riigis olevad dokumendid ära põletab, algab ajalugu temast enesest. Aastal 213 eKr põletati suur osa Hiina ajalugu. Seda raamatute põletamist on ajaloolased nimetanud ka Hiina esimeseks kultuurirevolutsiooniks. 1960-ndail, meile teada kultuurirevolutsiooni ajal, leidsid samuti aset massilised raamatupõletamised.
Vana Testamendi Jeremija raamatu järgi põletas 7. sajandil eKr Juudamaa kuningas Joojakim söepannil rullraamatu, mis Neerija poeg Baaruk oli prohvet Jeremija dikteerimisel kirja pannud. Prohvet oli saanud sõnumi Issandalt, kes ütles talle: „Võta enesele rullraamat ja kirjuta sinna kõik need sõnad, mis ma sulle olen rääkinud Iisraeli ja Juuda ning kõigi rahvaste kohta, alates päevast, kui ma hakkasin sulle rääkima, Joosija päevist kuni tänase päevani!“
Euroopas võib näha 3. sajandi nn keiserlikku kriisi. Dokumenteeritud on nii kristlike kirjutiste süstemaatiline hävitamine kristlaste tagakiusamise ajal kui ka paganlike kirjutiste hävitamine Rooma impeeriumi ristiusustamise käigus. Alates 4. sajandist toimunud ja inkvisitsiooniga kulmineeruvad roomakatoliku kiriku raamatupõletamised on üldtuntud.
Egiptuse vallutamise käigus araablaste poolt aastal 642 võeti ka Aleksandria linn. 13. sajandist pärit legendi järgi põletas Aleksandria muuseumi raamatud moslemitest vallutaja emiir ʿAmr ibn al-ʿĀs kaliif ʿUmar ibn al-Chattaabi käsul. Kaliif põhjendas seda sellega, et need raamatud, mille sisu vastab koraanile, on üleliigsed ja need, mis on Koraaniga vastuolus, on ebasoovitavad. Väidetavalt kasutati raamatute põletamise soojust kuue kuu jooksul Aleksandrias 4000 vanni soojendamiseks. Hilisemalt on selle legend tõesuses kaheldud.
1193. aastal hävitas islami-türgi vallutaja Bakhtiyar Khilji budistliku Nalanda ülikooli (praegu Bihari osariik, India), mis arvati olevat oma aja suurim maailmas. Lisaks põletati ära kõik raamatukogus olevad raamatud, mis väidetavalt võttis tohutu mahu tõttu aega mitu kuud. Sündmust peetakse ka budismi pöördepunktiks Indias, mis subkontinendil seetõttu suuresti hävines.
1242. aastal põletati Pariisi kaksteist tuhat Talmudi eksmblari, See raamatute põletatamine toimus paavst Gregorius IX käsul. Kohalikel piiskopidel õnnestus Louis IX veenda raamatuid põletama. Kuninglike ametnike mobiliseerimisega toodi kogu Prantsuse kuningriigist kokku 24 veoautotäit juudi raamatuid ja tuled põlesid kaks päeva. Raamatute põletamist teostasid ka järgnevad paavstid, nagu Innocentius IV (1243-1254), Clement IV (1256-1268), Johannes XXII. (1316-1334), Paulus IV (1555-1559), Pius V (1566-1572) ja Clement VIII (1592-1605), nii õnnestus peaaegu kogu juudi kirjandus hävitada.
Aastal 1520 andis paavst Leo X välja bulla «Exsurge, Domine» («Tõuse, Issand»), kus tuuakse esile 41 Lutheri kirjutistest välja nopitud ketserlikku väidet ning antakse talle alates bulla väljakuulutamisest Saksimaal 60 päeva aega need tagasi võtta, ähvardades ta muidu kirikuvande alla panna. Tema kirjutiste põletamine oktoobris, ajendas Lutherit vastu võtma omapoolseid vastumeetmeid. 10. detsembril 1520, mil oli Lutheri taganemise tähtaeg, kogunesid Wittenbergi ülikooli tudengid ja professorid Lutheri ümber linnavärava juurde ja süütasid tule, millesse nad heitsid skolastilise teoloogia teoseid. Lõpuks võttis Luther paavsti bulla ja viskas selle leekidesse. See oli tema vastus paavstile.
15. mail 1521 põletas Inglise kardinal Thomas Wolsey kuningas Henry VIII käsul Londonis St Pauli ristil 30 000 pealtvaataja juuresolekul suure hulga luterlikke raamatuid. Inglise reformatsiooni käigus hävitati kümneid tuhandeid võib olla isegi sadu tuhandeid raamatuid.
12. juulil 1562 lasi Yucatáni piiskop Diego de Landa Maní frantsiskaanide kloostri ees tulel põletada kõik ebajumalad ja esemed, mida maiad tema arvates kuradi kummardamiseks kasutasid. Peaaegu kõik maiade kirjas kirjutatud raamatud langesid leekide ohvriks. Vaid neli koodeksit pääsesid hävingust ja annavad meile täna väikese ülevaate maiade elust.
1664. aastal põletati Pariisis Molière’i “Tartuffe” ümber puhkenud teatriskandaali osana mõned valemoraali ja fanatismi hukka mõistnud näidendi koopiad avalikult.
Anthony Comstocki poolt 1873. aastal New Yorgi asutatud pahede mahasurumise selts kandis oma pitseril põleva raamatu kujutist. Puritan Comstock oli Ameerika Ühendriikide postiinspektsiooniteenistuse kauaaegne juht. Tema algatatud seadused piirasid karmilt “labaste või nilbete materjalide” postitamist – olgu selleks siis erootiline kirjandus, aktifotod või “kummiartiklid”. Ta kasutas ära Ameerika õiguse eripära, mis kuni 1950. aastateni jättis ajakirjade, näidendite ja filmide litsentsimise kohalike võimude hooleks. See võimaldas Comstockil olla üks ajaloo suurimaid raamatupõletajaid. Talle omistatakse 15 tonni raamatute põletamine ning 150 tonni pliitrükiplaatide ja ligi nelja miljoni pildi hävitamine.
Raamatute hävitamine kui barbaarsus pole aga mineviku jäänuk. Ikka ja jälle tuleb uudiseid selle kohta, et raamatukogu on sõjategevuses või rahutustes kannatada saanud või on teatud väljaandeid usulistel ja poliitilistel põhjustel hävitatud.
25. augustil 1914, Esimese maailmasõja algusaegadel, põletati Löweni katoliku ülikooli raamatukogu kättemaksuks Saksa impeeriumi vägede. Selle tulemusel kaotati pöördumatult paljud keskaegsed käsikirjad.
Vene kodusõja (1918–1922) ja bolševike kavandatud kultuurirevolutsiooni aastatel rüüstati 1920. aastate lõpus Nõukogude Liidus raamatukogusid ja põletati raamatuid.
1933. aasta 10. mai keskööl korraldasid Saksa üliõpilased, kes toetasid Hitleri mõtteid saksa keele ja kirjanduse puhastamise kohta, Berliinis tollasel Opernplatzil suure raamatute põletamise. Kohale oli tulnud 40 000 inimest, sissejuhatava kõnega esines propagandaminister Joseph Goebbels Leekidesse heideti üle 20 000 raamatu. Natside musta nimekirja oli kantud 131 autorit. Tulle heideti muu hulgas ka Karl Marxi, Sigmund Freudi, Helen Kelleri, Bertolt Brechti ja Ernest Hemingway loomingut. Samuti neelasid leegid Heinrich Heine töid, kes oli enam kui 100 aastat varem kirjutanud: seal, kus põletatakse raamatuid, põletatakse lõpuks ka inimesi.
1954. aastast kehtib UNESCO rahvusvaheline leping relvakonflikti korral kultuuriväärtuste kaitse kohta, nn. Haagi konventsioon ,mille kohaselt: „Kultuurimälestise, kiriku või muu religioosse tähendusega ehitise või objekti, kunsti- või teadusteose, kultuuriväärtusega arhiivi, raamatukogu, muuseumi või teaduslike kollektsioonide, mida ei kasutata sõjalisel otstarbel, hävitamise, kahjustamise või ebaseadusliku omastamise eest – karistatakse rahalise karistuse või ühe- kuni viieaastase vangistusega.“ Sellele vaatamata on raamatute põletamine jätkunud.
Aastal 1975 tulid Kambodžas võimule punased khmeerid, kelle juht Pol Pot soovis luua kommunistlikul alusel puhtalt agraarühiskonda, milles igasugune intellekt oli keelatud. Agraarkommunismi elluviimiseks kaotati raha, põletati raamatuid, mõrvati õpetajad, kauplejad ja peaaegu kogu riigi intellektuaalne eliit.
1981. aasta mais tungiti Sri Lankal Jaffna avalikku raamatukogusse ja põletati üle 97 000 raamatu. Selle käigus hävisid ka paljud vanad palmilehtede käsikirjad.
1987. aastal Afganistanis Kabulis hävitatud Nasir-i Khushra fondis asus suur hulk arafakte ja raamatuid araabia, inglise ja puštu keeles. Pärsia kollektsioon oli ainulaadne ja sisaldas muu hulgas Firdausi Shahnamehi varajast väljaannet, Hasan-i Sabbahi Ismaili kollektsiooni teoseid, Nasir-i Khushra ja esimese Aga Khani pitsereid.
1992. aastal, Bosnia sõja ajal, ründasid Serbia väed Sarajevos Idamaade Instituuti, hävis kogu arhiivifond: ca 250 000 jooksvat meetrit, valdavalt originaaldokumente, Manuscripta turcika kollektsioon (7156 dokumenti), Sijili kogu (17.–19. sajand), Vilayeti arhiiv (umbes 220 000 dokumenti 19. sajandist), seinavaipade kogu, käsitsi kirjutatud käsikirjade kogu (5236 koodeksit). Samuti hävitasid Bosnia sõja ajal 1992. aasta augustis Serbia natsionalistid eesotsas Ratko Mladiciga Vijećnicas asuva Bosnia rahvus- ja ülikooliraamatukogu, peaaegu kõik nende 1,5 miljonit raamatut, sealhulgas üle 150 000 antikvaari.
1990-ndate teisel poolel kirjutasid lehed sellest, kuidas Venemaal on mitmes vaimulikus õppeasutuses antud korraldus põletada raamatud, mille autorid suhtusid väidetavalt liiga soosivalt teatud vaimulikesse sektidesse. Esialgu oli raamatukogul keelatud nende teoste laenutamine, veidi aja pärast aga otsustati need siiski igaks juhuks põletada. Seda tehti kooli hoovis vaimulike ja kooli kasvandike juuresolekul.
Ka alanud sajandil põletatakse endiselt raamatuid äärmuslike usuliste või poliitiliste ideoloogiate ja maailmavaadete tõttu, seda küll õnneks palju väiksemas mahus.
2002. aastal põletati USAs, Moskvas ja Mehhikos J.K. Rowlingu raamatuid, sest Harry Potterit peeti antikristuseks.
2006. aastal heitsid neonatsid Saksamaal Pretzienis tulle Anne Franki päeviku, sest nende meelest on see üks suur vale.
21. mail 2006 põletasid kaks poliitikut Itaalias Ceccanos Dan Browni raamatu “Da Vinci kood” koopia, põhjendades oma tegevust sooviga “kaitsta Jeesust”. Põletamise ajendiks oli asjaolu, et raamatus “Da Vinci kood” esitatakse tees, et Jeesus ja Maarja Magdaleena olid abielupaar ja neil olid ühised lapsed.
2011. aastal korraldas pastor Terry Jones Floridas koraani eksemplaride põletamise ning see põhjustas Afganistanis rahutused, milles hukkus kaheksa ÜRO välistöötajat.
2019 põletasid katoliku preestrid nädalavahetusel Poola põhjaosas Koszalinis teoseid, mis teotavad nende sõnul jumalat. Põletatud teoste hulgas olid ka Briti kirjaniku J.K. Rowlingi “Harry Potteri” sarja romaanid. Katoliku rühmitus SMS Z NIEBA ehk Taevane SMS hävitas enda sõnul teoseid, mis teotavad pühadust.
2022. aasta veebruaris põletas USA evangeelne pastor Greg Locke Facebookis otseülekandes raamatuid ja filme sarjast “Harry Potter” ja “Twilight”. “See puudutab meie vabanemist deemonitest,” kuulutas Locke ja lisas: “Teie maagia peab kaduma Jeesuse nimel.” Enne sündmust palus ta oma järgijatel keelata oma kodudest välja kõik okultsed esemed – nagu tarokaardid või tervendavad kristallid.
21. juuli 2021 korjasid töötajad kokku Narva-Jõesuus Riigiküla kalmistule veetud ja põletatud suure hulga raamatuid ja pöördusid politseisse. Tõenäoliselt olid raamatud kohale veetud Narvast. Leiti igasugust kirjandust, nende seas õpikuid, aga ka valimisreklaame aastast 1968.
See oli vaid väike osa ajaloos aset leidnud raamatute põletamistest.
Raamatutest, kus räägitakse raamatute põletamisest, saad lugeda https://www.facebook.com/Vaimuvara