Epitaaf – Helmut Tarand

Helmut Tarandi luule peegeldab tema elu traagikat – represseerimist, üksindust ja vaimset vastupanu. Ta oli aastatel 1946–1955 vangistuses Vorkutas, mis jättis sügava jälje tema loomingusse. Luuletustes põimuvad surm, armastus, mälu ja identiteet. Tarand ei pelga vaadata elu kõige tumedamatesse

Üks tuntumaid katkeid sellest kogust kõlab nii:

„Väga harva juhtub, et kaks armunut koos sõidavad üle Styxi.
Igaühel on tõmmata oma loos ja teine jäetakse üksi.”

Need read kannavad endas Tarandile omast mütoloogilist sümboolikat ja melanhoolset üksinduse motiivi. Styx – müütiline jõgi, mis eraldab elu surmast – muutub siin armastuse ja lahkumineku allegooriaks.