Vanad lapsed – Aimée Beekman

Aimée Beekmani romaan „Vanad lapsed” käsitleb tundlikult ja nüansirikkalt vananemisega seotud teemasid, asetades fookusesse eakate inimeste sisemaailma, mälestused ja suhete keerukuse. Teose keskmes on vanapaar, kelle elurütmi ja harjumuspärast vaikust hakkavad mõjutama muutused nende ümber ja sees. Romaani pealkiri viitab mitte ainult eluõhtul taaselustuvatele lapsepõlvemälestustele, vaid ka haprusele, vajadusele tähelepanu ja läheduse järele – seisundile, kus inimesest saab justkui taas laps, kuid kogemuste ja eluvalude pagasiga. Beekman ei käsitle vanadust kui lõppu, vaid kui eraldi ajastut inimese elus, kus on ruumi nii leppimisele kui ka vaiksele mässule.

„Vanad lapsed“ on  kolmas osa „Mirjami triloogiast“, mille I osa „Väikesed inimesed“ ja III osa „Vanad lapsed“ (1972) näitavad lapse silmade läbi ja tema siseelu peeglis Tallinna agulikeskkonda ja inimesi 1930. aastate lõpul ning sõja-aastatel. Triloogia II osa „Kaevupeegel“ (1966)  kujutab aastaid 1940-41, peategelaseks on siin NSV Liidust Eestisse naasnud revolutionäär, siduv lapstegelane Mirjam esineb vaid episooditi.