Operatsioon «Cicero». Mina olin Cicero – Elias Bazna. L. C. Moyzisch

Ta rääkis minuga telefonis üsna viletsas inglise keeles, öeldes, et ta nimi on Elias Bazna, et ta on Istanbuli ärimees see kuulus spioon Teise maailmasõja päivilt. Me pidime kohtuma Münchenis holtellis “Vier Jahreszeiten”.

Sisenenud hotelli, nägin ma vestibüülis lühemat kasvu vanaldast, täidlast ja kiilaspäist mõtliku pilguga meesterahvast. Ta silmitses välisukse poole suunduvat tütarlast.

“Münchenis on nii palju kenasid neide.”

Seekord pöördus ta minu poole prantsuse keeles.

Algul kõnelesime mitmesugustest kõrvalistest asjadest. Ma sain teada, et tal meeldib istuda hotelli vestibüülis ja jälgida selle asukaid. Seejärel küsisin ma, kas ta on tõesti seesama Cicero.

Bazna istus lösakil tugitoolis ja jälgis muretult ümbrust, aga mu küsimust kuuldes lõid tumedad silmad sädelema, ta ajas end püstakile ning vaatas mulle läbitungiva pilguga otsa. Teda ärritas silmanähtavalt, et ma teda ei uskunud. Üksnes silmade järgi võis temas siis ja ka hiljem aimata ohtlikku, kavalt ja riukalikku meest.

Ta asetas lauale kõige tavalisema rohelise koolivihiku. “Siin on mu elu,” ütles ta väljakutsuvalt ja otsustavalt.

Raamat sisaldab kaks dokumentaaljutustust II maailmasõja kõige kuulsamast spioonist, keda tunti Cicerona. Esimese loo autor L. C. Moyzisch, kes juhtis operatsiooni Saksamaa poolelt, kirjeldab sündmusi enda pilgu läbi nähtuna, teine jutustus on Cicero enesepaljastus.