Pombi ja siukuningas – Juhan Jaik

Juhan Jaik meenutab mitmes mõttes Hans Christian Anderseni – mõlemad pärit vaesest perest, haridustee jäi kõigile püüdmistele vaatamata lünklikuks, mõlemad innuka, entusiastliku, kõrgelennulise, reeglitest ohjeldamata loomingulaadiga, mis tegi nad avatuks kirjandusmaailma halastamatu konkurentsivõitluse pilkavatele rünnakutele. Ja lõpuks – nii Andersen kui Jaik püüdsid kogu elu teostada end täiskasvanutele kirjutatuga, aga said tunnustust hoopiski lastele jutustatud muinasjuttude eest.

Pombi raamatute sarja kolmas raamat. Sarja kuuluvad veel “Pombi ja Üdsimärdi nõiad” ning “Pombi ja esivanemate kuld”

«Hei, mehed, tõuske nüüd üles kah, ega pole enam väga vara … Tõuske üles jah … Ega muud pole, aga need Parmutare mehed jõuavad viimaks ette.» Nii ütles isa Saamuel, olles ise juba tõusnud istukile. Ta hääl ei olnud käskiv, vaid nagu nõuandev, millesse segatud ka raasuke kartust, kas keegi äratatavaist ei hakka nurisema. Ta polnud eluaeg kedagi sundinud ning temal oli nagu häbi, kui pidi kedagi käskima. Nende sõnade järeloli ta juba ajanud enesele kuue selga, tõmmanud porised säärsaapadki jalga ning hüpanud tuleaseme juurde, kus lükkas poolkustunud tukkide ringi kokku ning asus hoolega puhuma üles tuld, nii et hall tuhk lendas tolmuna õhku…