Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest – Lennart Meri

“Hõbevalge. Reisikiri tuulest ja muinasluulest” on Lennart Meri legendaarne teos, mis ilmus esmakordselt 1976. aastal ja on tänaseks saanud kultuurilooliseks verstapostiks Eesti kirjanduses. Kuigi pealkiri viitab reisikirjale, on tegu pigem poeetilise ja poolteadusliku mõtisklusega eestlaste ja teiste läänemeresoomlaste minevikust. Meri põimib teoses folkloori, antiikallikaid, geograafiat ja mütoloogiat, et luua visioon muistse Läänemere-äärse elu kohta. “Hõbevalges“ kõneleb Lennart Meri viimaks ihuüksi, dialoogipartnereid ei ole enam, me kuuleme vaid öövaikuses mediteerivat häält. Meri kõneleb pikaldaselt, kaunite kiilundite ja kõrvalekalletega, alati üle aja. Ta kõneleb sellest, et kõigi kaugete kraide kaudu on ta avastanud põhiliselt üheainsa maa, Eesti, ning oma maa ja ilma vaate:

• Laevad lähevad lendu
• Punased purjeained
• Hõbevalge tee
• Laevades on nende suurim võim
• Kuusteist aastat Idrisiga
• Tallinn legendide sudus
• Poja maa ja Ema maa
• Esimesed kaptenid
• Kus lõpeb luule, kust algab ajalugu?

Paljude lugejate arvates on „Hõbevalge“ näol tegu ühe meisterlikuma käsitlusega Eesti minevikus