Wikmani poisid – Jaan Kross, 1988

Kirjanik Jaan Krossi kümnes romaan on autobiograafiliste sugemetega teos, seekord kooliromaan, mis näitab lõiku ühe põlvkonna saamisloost ja saatusest. Koos Wikmani poistega teeb lugeja läbi gümnaasiumi kaks viimast aastat, mis olid täis suuremaid ja väiksemaid koerustükke, armumisi, rivaliteeti, nooruse uljust, pidusid ning muidugi ka tuupimist.

Sisukord:

• Esimene osa KÜMNES KLASS
• LEHEKÜLG SISSEJUHATUSEKS, mis teebki tembu ära ja muutub esimeseks peatükiks ning siirdub sedamaid in medias res
• TEINE PEATÜKK, milles informeeritakse lugejat seikadest, mis kümnendal klassil ammu teada
• KOLMAS PEATÜKK, mis on sunnitud jätkama eelmisega alustatud tagasihaaret
• NELJAS PEATÜKK, milles tullakse algusse tagasi ja milles lumepall, et mitte ütelda magneesiumikera, jätkab veeremist ning üks ja teine püüab nihutada ta suunda ……
• VIIES PEATÜKK, milles Sirkel läheb koju ja siirdub siis täitma — nagu me nüüd ütleksime — kollektiivilt saadud ülesannet ning teeb sealjuures, osalt asjadest, mis talle meenuvad, ja osalt neist, mida ta näeb, võib-olla mõnesuguseid järeldusi ….
• KUUES PEATÜKK, milles mõned Wikmani poisid kohtavad uusi keskkondi, uusi tegelasi ja uusi — või jumal hoidku — tegelikult ju kõigist kõige vanemaid probleeme, või kui veel mitte probleeme, siis vähemalt aimdusi nende olemasolust ….
• SEITSMES PEATÜKK, mille sündmused just kui kinnitaksid kujutlust, et kõik, mis on, pole iseendast mitte midagi ning omandab tähenduse — kui üldse, siis üksnes ettevalmistusena millelegi alles järgnevale
• KAHEKSAS PEATÜKK, milles kümnes klass esitab kodukirjandi Kreutzwaldist ja Koidulast, mis toob mõnele poisile kaasa vaata et täpipealt etteunistatud asju, ainult et…
• ÜHEKSAS PEATÜKK, milles mõni poiss võib tõesti arvata end oma jutuga midagi saavutanud olevat — ainult et takkajärel-targa pilgu jaoks näikse selle kõrval oluliseks osutuvat hoopis üks teine selsamal hilisõhtul toimunudi ja ununud kõnelus
• KÜMNES PEATÜKK, milles mõned Wikmani poisid, vähemalt need, kelle jälil siin kõnnitakse, unustavad oma kooli, unustavad pooleks päevaks ja pooleks ööks takkapeale, unustavad selle vähemalt niipalju kui koolipoistel napilt enne eksamite algust võimalik
• ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK, milles poisid asetatakse statistidena rituaalsesse teatritükki, mille tõsisus ei ütle nende eale peaaegu mitte midagi
• KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK, milles näidatakse ladina keele tunni üllatavalt mitmekesiseid võimalusi Wikmani kümnendas klassis ning esitatakse muuseas kindlad tõendid tehniliste võimete üleoleku kohta humaniora´ga võrreldes
• KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK, mis vaatamata sellele, kas seal midagi toimub, peab vähemalt sotsialistlikus romaanis olemas olema, sest ta pole ju kolmeteistkümnes majakorrus, mis (vähemalt kapitalistlikus üürimajas) sageli üldse puudub
• NELJATEISTKÜMNES PEATÜKK, milles libiseb mööda koolipoiste suvi, kuidas kellelgi, ja mõned tegevusliinid jõuavad oma lõpp-punktidesse, mis mõnel juhul, aga tõeliselt võibolla alati, on lähtepunktideks uutele liinidele
• KAHEKÜMNE TEINE PEATÜKK, milles esialgu selguvad kõige lihtsamad ning alles hiljem teised, märksa keerulisemad asjad, või kui nad ei selgugi, siis vähemalt tunduvad mõnevõrra selgusele lähenevat
• KAHEKÜMNE KOLMAS PEATÜKK, milles poisid kogevad või vähemalt kaks neist kõigist või igatahes üks neist kahest kogeb, et ka teine neist on reaalselt ja olematuks-mõeldamatult olemas, ning et sellest järeldub mitmesuguseid asju
• KAHEKÜMNE NELJAS PEATÜKK, milles poisid võtavad enamiku survel endile kaela kollektiivse süü, mis jääb viirastuma vähemiku unenägudesse mine-tea-kui kauaks, kusjuures peab ütlema, et mine-tea-kui vabad on sellest enamikugi unenäod
• KAHEKÜMNE VIIES PEATÜKK, milles poisid laiendavad silmaringi, kes seitsme pikkuskraadi, kes arvuga määrateldamatute mõõtmete võrra ja koguni kahes peaaegu vastupidises dimensioonis
• KAHEKÜMNE KUUES PEATÜKK, milles poisid, kes kuidas, tajuvad, et üheteistkümnenda klassi niidiots on libisenud neil käest ja jätnud nende käed, nagu öeldakse, vabaks, aga omandavad võibolla ka esimese eelaimu sellest, et päriselt olematuks ei saa seesinane niit nende elus iial muutuda
• KAHEKÜMNE SEITSMES PEATÜKK, mis mõndapidi sesse lukku ju enam ei kuulugi, aga mõndagipidi kuulub siia ärarebimatumalt kui paljud teised peatükid
• KAHEKÜMNE KAHEKSAS PEATÜKK, millega see lugu lõpule jõuab nagu iga lugu, ja nagu iga lugu ainuüksi selleks, et uued lood, mille ilmaletoomiseks vana lugu olemas on, temast võrsuma pääseksid