Mõistetud galeeriorjusse – Joseph Le Poezat-Guigner

Kuhu ajaloolase silm enam ei küüni, sinna

jõuab kujutlusvõime…, olles suuteline paksust

ajalookangast läbi tungima või seda kergitama,

et vaadata, mis on selle taga.

Jules Barbey d´Aurevilly

(“Lehekülg ajaloost”)

“Loic hingas kergendatult, kui ta varavalges süngest magamisruumist väljus ja taas puhtasse sadamaõhku sattus. Galeerid seisid laitmatute ridadena piki kaisid ja neist igaühe ette saatis punane ohvitser loosiga tõmmatud koguse orje, keda kohe ümbritsesid laskevalmis sõdurid. Sellal kui laevaleminekut ette valmistati, oli Le Guenil aega oma ujuvale vanglale pilku heita. Ta tundis laevu ja mõistis otsekohe, et saatus teda endiselt ei hellita: “Õiglus” oli vana, pehkinud laevaloks. Oma peenele kujule ja elegantsile vaatamata meenutas ta määratu suurt kirstu, mis oli iga hetk valmis oma inimlaadungit merepõhja viima. ….”

Raamat sarjast Ajalooline jutustus