Aeduba – Peeter Kard

Aeduba ehk türgi uba (Phaseolus volgaris L.) on kõrge toiteväärtusega ja maitsev köögivili. Aedoad sisaldavad rohkesti valku, mineraalaineid ja vitamiine. Rohelised aedoakaunad on aga insuliinitaoliselt toimiva aine glükokiniini allikaks.
Meil kasvatatakse põhiliselt madalaid ja poolmadalaid põõ-sasaedube. Kõrged ehk Sattoad on pika kasvuajaga ja kõik kau-nad ei jõua tarbimisküpsuseni. Saagi suurendamiseks on soovitav kõrgete aedubade istikuid pottides ette kasvatada. Aeduba pärineb Lõuna-Ameerikast ja soojalembese kultuurina vajab tuulte eest kaitstud lõunapoolset kasvukohta. Seemned külvatakse mai lõpupäevil või juuni algul. Soojas mullas tärkavad taimed umbes nädalaga, kuid ka kõige nõrgem öökülm mõjub aedoale hukutavalt. Seepärast on soovitav varaseid külve kaits-ta kilega. Nagu teistelgi liblikõieliste! asuvad ka aedoa juurtel õhulämmastikku siduvad mügarbakterid. Seega on aeduba hea aedvili, sest ta jätab umbrohupuhta ja lämmastikurikka mulla.
Toiduks käsutatakse värskeid või konserveeritud aedoa poolvalmis ehk rohelisi kaunu ja teri. Täisküpseid kuivatatud aedube käsutatakse pärast leotamast suppide, püreede, hautiste, salatite, ja ühepajatoitude valmistamiseks. Toored aedoad on toiduks kõlbmatud.
Aedoasordid liigitatakse kaunte omaduste järgi kolme rühma. 1. Kiududeta aedoad ehk suhkruoad. 3. Poolkiulised ehk poolsuhkruoad. 3. Kiulised ehk poetisoad.
Poetisoad on kõige sobivamad talviseks kuivatamiseks. Suhkruoad sobivad nii kuivatamiseks kui ka konserveerimiseks. Kõige maitsvamad on aga suhkruubade poolvalminud noored kaunad, milles seemned alles hakkavad arenema. Kokanduses nimetatakse neid tavaliselt rohelisteks aedubadeks, kuigi mõned sordid on hoopis kollased ja on tuntud vahaubadena. Järgnevad retseptid on antud noorte aedoakaunte kohta. Talviseks käsutamiseks tuleb neid hooajal hoidistada.