Suure prantsuse kirjaniku Honore de Balzaci (1799-1850) tuntud romaan pimedast isaarmastusest ja seda kurjasti kasutavast egoismist on prantsuse klassikalise realismi tähtteoseid.
Hr Goriot oli olnud väga rikas. Tütred Anastasie ja Delphine ei kannatanud kunagi puudust, vastupidi Goriot oli õpetanud neid lubama endale kõike mida nad vaid soovivad. Delphine ja Anastasie olid harjunud sellega, et kui nende mehed keelasid neile ühte või teist asja, naasid tütred isa juurde, kes ei suutnud neile midagi keelata. Isa Goriot’i rikkusest ei säilinud tema enda jaoks peaaegu midagi. Isa Goriot armastab oma tütreid üle kõige maailmas, kuid ta paremal elujärjel tütred häbenevad teda. Peale oma tütarde hakkas härra Goriot suhtuma Eugene de Rasignac kui oma poega. Eugene austas härra Goriot rohkem kui ta tütred kunagi suutelised oleksid olnud. Eugene laseb hauakivile kirjutada kirja: “ Siin puhkab härra Goriot, krahvinna de Restaud´ja paruniproua de Nucingeni isa, maetud kahe üliõpilase kulul”.
