Legendi loovad inimesed

Rahvasuus Rummu Jüriks kutsutud mees sündis 1856. a. Kehtna valla talurentniku Jaan Rummo ja tema naise Anu esimese lapsena. Noorukina olnud ta Kehtna mõisas toapoisiks ja õppinud seal pisut saksa keelt. Kord varastanud ta mõisast oma haige isa jaoks tüki liha (teiste andmete järgi pudel veini), mille eest härra lasknud talle tallis korraliku keretäie anda. Mõni aeg hiljem mõistnud Harju maakohus talle 6 kuud vangistust, sest ta varastanud vene rändkaupmehelt kaupa. Pärast vabanemist varastanud ta taludes, hiljem röövinud mõisates.

Korduvalt peetud ka tema peale ajujahti, mitmel korral tabatudki, aga iga kord õnnestunud tal põgeneda. Seda isegi Tallinna lossivanglast, kus ta roninud läbi lae ning lõpuks laskunud lossitornist köit mööda alla.

Ajalehed tõid näiteid, kus ta “uhket meelt” üles näidanud ning vaeseid abistanud. Nii maksnud ta söögiks tapetud põrsa (teiste andmete järgi kana) eest vaesele lesele 25 rubla. Teatati ka tema “isesugusest kirjavahetusest, kus ta kõik kirjad hoolega nummri alla paneb, nagu ametlikud kohtukirjad”. Eestimaa mõisnikekogu lubas tema tabajale tasuks 100 rubla, millele Tallinna linnavalitsus veel 75 rubla lisas.

15.detsembril 1879 tabati Jüri Rummo lõpuks oma koduvallas Kehtna vabadiku Jaan Seimanni juurest. Jüri Rummo oli siis 23-aastane. Ka seekord olnud ta kinnipidamisel haagikohtuniku juures oma rauad läbi viilinud ja ühe seinapalgi läbi lõiganud. Tallinna toodi ta raudus, kahe kõrval istuva saatja vahel saani külge seotult. Tallinna lossivanglas kohandati tema jaoks eriline kamber kahekordse lae ja põrandaga ning rautatud uksega, mille võti oli vangla inspektori käes. Algul kinnitati Jüri raudus käed raudlati külge, nii et ta ise polevat süüagi saanud, vaid valvurid söötnud teda “nagu väikest last”. Jüri kuulutas näljastreigi. Siis teatas vangla inspektor, et latt olnud vaid seni, kuni kambrit veel viimistletud, nüüd olevat Rummol ainult käed raudus. Päevapiltniku juurde viidi raudus Jüri 9 valvuri saatel, kellest üks oli ratsa.

Harju maakohtu otsusega mõisteti Jürile 6 aastat sunnitööd vabrikutes, kuid Ülemkohus tõstis karistusmääre 15-le, arvestades eriti röövimist Sausti mõisas, kus ta oli ähvardanud kõik Eestimaa mõisad paljaks röövida.

Pärast Jüri Siberisse saatmist ilmus mõnedes ajalehtedes sõnum tema põgenemise kohta teel. Eestimaa mõisates alanud paanika. Sõnum osutus ekslikuks, nähtavasti valvati Rummot ka teel erilise hoolega. Tema käekäigust Siberis toob oma mälestustes usaldavaid andmeid vaid sunnitööliste laagrite ülevaataja krahv Alfred Keyserling (pärineb Keyserlingide suguvõsa Kaunase harust, õppis 1882-1887 Tartu ülikoolis õigusteadust ja majandust ning seejärel töötas Amuuri piirkonna kindralkuberneri ametkonnas), kes kohanud Rummot Aleksandrovskoje vanglas (praeguses Irkutski oblastis), kus Rummo teda vihelnud ja masseerinud. “Ma võtsin rikastelt ja andsin vaestele”, rääkinud vang. “Ma võisin minna kuhu tahes, kui vaid ütlesin, kes olen. Igal pool võeti mind vastu, pandi paremad söögid ja joogid ette, naised rippusid mul kaelas”

Hiljem saadi teiste Siberi eestlaste kaudu veel katkendlikke teateid Rummu Jürist. Ta oli Siberis abiellunud, kosides ühe eestlase. Karistusaja möödumisel oli ta oma energia rakendanud töösse, ta seadis sisse suure vooriäri. Iga päev olnud tal kümmekond poissi hobustega väljas. Sama allika järgi oli Rummul kaks tütart.

1929. aastal Rummu Jürist tehtud film omastele ei meeldinud. Stsenaariumi kirjutaja ja lavastaja olid annud oma fantaasiale liialt suure voli ning see Rummu Jüri, keda näidati kinolinal, oli võõras neile, kes teda isiklikult tundsid. Rummu Jüri omastel oli kavatsus filmiprodutsent kohtusse kaevata, et tõde jalule seada. Pöörduti koguni advokaadi poole, aga kuna kuludeks minevat vähemalt 100 krooni, otsustati asi sinna paika jätta.

Leo Normet ja Edgar Arro on kirjutanud opereti “Rummu Jüri” (1954), mis on Vanemuise menukaim tükk läbi aegade.

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=maahaal19350315.2.34

https://ajapaik.ee/photo/317997/portree-juri-rumm-rummu-juri/