Fadejev ja tema kurikuulus “Noor Kaardivägi”
Kui keegi teilt pärib, et kas te olete lugenud “Noort Kaardiväge”, siis on kohane küsida: kumba neist? On olemas “Noore Kaardiväe” kaks versiooni ja mõlemad on ilmunud ka eesti keeles.
Aleksander Fadejevi (1901-1956) legendaarne romaan “Noor Kaardivägi” on pühendatud Ukraina linna Krasnodoni (asub Luganski oblastis) noorte kangelaslikule võitlusele natsidega. Nõukogude väed taganesid. Erinevatel põhjustel ei saanud paljud linnast lahkuda. Krasnodoni komsomoli-noored lõid palju väikesi põranda-aluseid organisatsioone, mis koondati organisatsiooniks Noor Kaardivägi, kuhu kuulus 71 inimest: 47 noormeest ja 24 tüdrukut.
Neid kõiki ühendas vaen vaenlase vastu ja soov võidelda kodulinna vabastamise nimel. Kuid ettevaatamatusest, osalt ka liigjulguse tõttu mõned organisatsiooni liikmed arreteeriti. Algasid metsikute piinamiste saatel kulgevad ülekuulamised, mida üks noorukeist ei talunud ja reetis oma seltsimehed. Reetmise tagajärjel võtsid sakslased kõik noorkaardiväelased kinni ja hukkasid pärast kohutavaid piinamisi, visates nad söekaevanduse šahtidesse.
Kui Fadejev 1943. aastal ettevalmistusi “Noore Kaardiväe” kirjutamiseks alustas, kavandas ta oma uut romaani mitte rangelt realistliku, vaid sangarlik-romantilise loona. Toonane kirjandusideoloogia leidis, et inimest ei tule näidata sellisena nagu ta on, vaid niisugusena kui ta peaks olema, nagu on kommunistlikus tulevikus. Autor on püüdnud võimalikult täpselt tollaseid sündmusi ja tegelasi edasi anda, selleks kogus ta sündmuskohal ligi kuu aega materjali, vestles noorkaardiväelaste omaste ja koolikaaslastega ning tutvus ülekuulamisprotokollidega. Autor ei jäta oma teoses vahele ühtegi Noore Kaardiväe silmapaistvamatest operatsioonidest: reeturi hukkamine, kariloomade laialiajamine, keda sakslased tahtsid Saksamaale saata, sõjavangide vabastamine. Kohati tuli abi otsida ka mõttekujutuselt, kuna üksikasjad polnud säilinud. Fadejevi romaanis on noorkaardiväelased kaunid, puhtad, helged noored, kes ehedast õiglustundest ja patriotismist astuvad välja kurja vastu. Ahnelt tahavad nad elada, aga peavad valima surma.
“Noor Kaardivägi” hakkas ilmuma 1944 ajakirjas järjejutuna, romaanina ilmus see 1946. aastal ja pärjati Stalini preemiaga. Romaani “Noor kaardivägi” kogutiraažiks kujunes umbes 25 miljonit eksemplari. Romaani järgi valmis 1947. aastal ka film.
Fadejev oli veendunud, et kirjeldas 1942.–1943. aasta sündmusi õigesti, ning oli siiralt üllatunud, et mõned surnud laste vanemad olid nördinud ja kirjutasid kõrgetele võimudele kaebusi, nõudes aru, miks pööras kirjanik mõnele kangelasele rohkem tähelepanu kui teistele ja mõned nimed esitati ainult surnute nimekirja, mis asus raamatu lõppus. Ja kõiki polnud sealgi. Fadejevit süüdistati ajalooliste faktide moonutamises ning võltsimise peasüüdlaseks “määrati” Oleg Koševoi ema, kelle majas Fadejev kahel Krasnodoni reisil viibis. Nad kirjutasid, et just tema omistas oma pojale isekatel eesmärkidel teiste põrandaaluste kangelaste vägiteod ja tegi oma 16-aastasest pojast noorkaardi komissari. Mõnest noorkaardiväelasest saab toonase võimu silmis reetur, kes rehabiliteeritakse 1959. ja mõni alles 1990. aastal. Samas on Fadejev ise alati rõhutanud, et tegemist on ilukirjandusliku teosega, mitte dokumentaalkirjandusega.
Täiesti ootamatult ründas “Pravda” artikkel äkitselt 1947. aasta 3. detsembril “Noort Kaardiväge” Leiti, et autor pööras liiga palju tähelepanu paanikale meie vägede taganemisel Krasnodonist ega toonud piisavalt selgelt välja partei juhtrolli ning noorkaardiväelasi on kujutatud liialt iseseisvate ja isetarkadena. Fadejev taipas muidugi, et Pravda artikkel sai sündida vaid Stalini heakskiidul (kes ilmselt polnud lugenud romaani, kuid vaatas äsja valminud filmi) ja seepärast võttis ta otsemaid sõna nõukogude kirjanike pleenumil, öeldes: “Ma armastan väga seda oma raamatut, armastan selle kangelasi ja seepärast teen kõik, mis mu võimuses, et parandada puudused, millele on vihjatud”. Fadejev kirjutas romaani ümber ja Stalinile meeldis teine, 1951. aastal valminud versioon. Tõsi, paljud ei kiitnud romaani teist väljaannet heaks.
Noore Kaardiväe esimene väljaanne oli kõigi oma vigade juures terviklik, särav ja tõeliselt romantiline. Romaani läbivaatamine tegi selle märkimisväärset kahju kunstilisest küljest. Kümne uue, peaaegu eranditult partei põrandaalusele tegevusele pühendatud peatüki ilmumisega muutus romaani tegevus laialivalguvaks ning noorte võitluse teema osakaal on vähenenud. Tuhmuma kipub ka ehe romantism. Fadejev tahtis ju sõda peegeldada läbi noorte, näidata nende rikkumatut õiglusmeelt, iseseisvat püüdu olla aus ja sangarlik, nüüd aga tuli kõik allutada rutiinsete parteimeeste juhtimisele.
Aleksandr Fadejev oli üks oma aja tuntumaid kirjanikke, NLKP Keskkomitee liige, NSV Liidu Kirjanike Liidu peasekretär. Pärast Hruštšovi võimuletulekut eemaldati Fadejev oma ametikohalt ja partei keskkomiteest ja kuulutati “Stalini varjuks”, kes on süüdi kirjanike repressioonides. Teda süüdistati Zoštšenko, Ahmatova, Platonovi ja Pasternaki tagakiusamises osalemises. Kuid tegelikult oli see vaid pool tõde. Totaalse kriitika ja hukkamõistu õhkkonnas unustati mainida, et 1948. aastal eraldas Fadejev kirjanike liidu fondidest Zoštšenko heaks märkimisväärse summa, kandis raha Platonovi raviks tema abikaasale ja kaitses Olga Berggoltsi küüditamise eest jne. Ahmatova ütles hiljem – mul pole õigust Fadejevile etteheiteid teha.
13. mail 1956 sooritas Fadejev enesetapu tulistades end revolvrist. Siis nimetati enesetapu põhjuseks alkoholismi ja depressiooni, kuid tegelikult oli kõik palju keerulisem ja dramaatilisem. Fadejevi otsus ei olnud tormakas ja hetkeline. Ta on oma sõbrale tunnistanud, et ei suuda elada veriste kätega.
Mõned kirjaniku kaasaegsed väidavad, et ta valmistus selleks sammuks ette, külastades sõpru ja kirjutas paljudele sõpradele lahkumiskirjad, ning et enesetappu ei saanud Fadejev sooritada alkoholijoobes, kuna nende ütluste kohaselt ei olnud ta joonud viimase kolme kuu jooksul. Salateenistus konfiskeeris tema hüvastijätukirja keskkomiteele ja see avaldati alles 1990. aastal. Oma kirjas ütleb Fadejev: “Ma ei näe võimalust edasi elada, kuna kunst, millele ma oma elu andsin, on ennastunustavalt ignorantse partei juhtkonna poolt rikutud ja seda ei saa praegu parandada.”