Kuradil ei ole varju. Eesti lugu – Aili Helm

“Kuradil ei ole varju” pole romaan. Ta pole ka mälestusteraamat. Siiski on tegelased – mitte kõik päris oma nimedega – nii olnud ja elanud, nagu neist siin on kirjutatud, Kõik, mis nendega tehti, on tõsi, ka see, mis neile enestele teha jäeti – seda oli vähe -, on tõsi. Noored ja vanad, kellest raamat jutustab, ei olnud kangelased ega tahtnud seda olla. Ometi peab tõdema, et nad seda olid. Teos käsitleb elu Nõukogude Eesti naistevanglas sõjajärgsel ajal (1946). Kuigi tegevuskoht on piiratud, annab raamat ometi pildi elust ka väljaspool – nõukogude tegelikkusest, selle režiimi vägivallast ja eestlaste, isegi noorte tütarlaste vankumatust vastupanuvaimust kõige lootusetumas olukorras. See on teos, mis kauaks meelde ja dokumendina püsima jääb meie rahva kannatustest võõra okupatsiooni all.

«Vägivallamaa» on ajaline järg teosele «Kuradil ei ole varju», mis käsitles elu Tallinna naistevanglas a. 1946. See on läbielanu poolt jutustatud lugu elust seal kummalise näo ja saatusega inimeste keskel. Meid paneb imestama autori tähelepanuvõime ja psüühiline vastupidavus. See on raamat, mida ükski eestlane ei tohiks lugemata jätta, kui ta tahab teadlik olla meie rahva liikmete saatusest. See on ka teos, mis kaasa haarab oma detailirikkuse, asjatundmise ja murdmatu heroilisusega.

“Režiim – see kõlab uhkelt” –  on triloogia kolmas raamat Eesti naiste kannatustee kirjeldusest Nõukogude okupatsiooni all. See teos kirjeldab naisvangide elu pärast Stalini surma poliitvangide erilaagris. See on kirjeldus raskest ning lootusetult hallist laagrielust, kus ometi alati midagi ka juhtub. Tähelepanu pälvib vangide vapper psühholoogiline vastupanu raskes olukorras. Teosesse liitub ka kirjeldus streigist ja selle julmast mahasurumisest meestelaagris.

Raamat kuulub sarja: Eesti lugu 34