Väljavõte Ülo Adamsoni mälestusteraamatust, mis kirjeldab 1942. aastat: „Eesti Omavalitsus oli varakult organiseerinud vabatahtlikest Eesti Rahva Ühisabi, mis muuhulgas tegeles ka rindevõitlejatele abipakkide saatmisega… Peale soojade esemete talvel kandmiseks, annetas eesti rahvas ka kõike muud, mida oli sõja ajal võimalik loovutada oma kallite poegade hüvanguks. Muuhulgas pandi pakkidesse ka raamatuid. Enamasti olid need punasel okupatsiooni aastal keelatuks tunnistatud, kolikambrisse visatud, kuid lühikeseks jäänud aja tõttu hävitamata jäänud Eesti sõjaväeosade raamatud. Seda tunnistasid raamatutesse sisselöödud templid. Inimestel Eesti Rahva Ühisabist olid muidugi kõige paremad kavatsused, kuid nad ise ei olnud ilmselt rindel olnud. Idaaladel punabandiitide kiusata olevatel sõjaväelastel ei olnud sellist aega ega võimalust raamatute lugemiseks nagu ajateenistuses olevatel sõdurpoistel rahu ajal kasarmutes. Sõjaolukord kihutas vabatahtlikke ühest külast teise, ühest lahingust teise. Raamatud osutusid pigem tülikaks koormaks kui kasulikuks ajaviiteks. Nii juhtuski, et koos kommidega tõi Rudolf ise või saatis Erika kaudu Ülole koju ka Eesti sõjaväe-templitega raamatuid, mis muidu oleks jäänud kuhugi vene külla kasutult maha. Nendest raamatutest saigi Ülo raamatulugemise pisiku.“