Wilhelm Tell – Friedrich Schiller, 1959

«Wilhelm Tell» on Friedrich Schilleri viimane lõpetatud teos enne ta varajast surma. See patriootiline draama käsitleb helveetslaste võidukat vabadusvõitlust XV sajandil, aga mitte välisvaenlase, vaid samuti saksa soost Habsburgide despootliku feodaalikke vastu. Kolme suurema metsakantoni Schwyzi, Uri ja Unterwaldeni ühinemine Rütli vandenõuks on ühtlasi autori üleskutse vürstiriigikeste piiridega killustatud saksa rahvale ühinemiseks rahvuslikuks tervikuks. Selle ajaloolise teema on Schiller liitnud vanagermaani legendiga kuulsast vibukütist Wilhelm Tellist, kes foogt Gessleri nõudel oli sunnitud meisterlasuga poolitama õuna omaenese poja pea pealt ja pärast seda türanni surmas.
Nende kahe komponendi ühtesulatamisel on Schilleril olnud mõningaid raskusi, aga kuna ta on teinud seda suure kunstilise jõu ja veenvusega, tabanud kohalikku koloriiti, haruldase usutavusega edasi andes Šveitsi omapära ja vanaaja hõngu, jätab teos siiski tervikliku mulje ja köidab meid ka tänapäeval. Samuti tagab draama aegumatuse alati aktuaalne vabaduse- ja klassivõitluse idee, mis juba omal ajal, isegi kärbituna, kõlas saksa lavalt väga julgelt ja uudselt.