Kalevipoeg – Andrus Kivirähk

Kindlasti on sinu peas tekkinud õigustatud küsimus – miks on raamatu nimi «Kalevipoeg»? On siin juttu müütilisest vägimehest, saame vahest teada tema uutest seiklustest ning võib-olla hõigatakse koguni maha see täpne tärmin, mil tubli hiid tagasi oma rahva sekka pöördub, «eesti põlve uueks looma», nagu ennemalt lubatud? Ei. Siin raamatus pole sõnagi Kalevipoja kohta. Pole ainsatki algriimi ega isegi mitte kõige väiksemat regivärsikest.

Aga miks siis «Kalevipoeg»? Mina ka ei tea. Jumala eest, tuli järsku hull hoog peale, silme eest lõi suisa mustaks – pahh! – nagu oleks rotimürki söönud ja – piraki! – paningi pealkirjaks «Kalevipoeg». Taevas halasta! Kas pole meeletu tegu! Hiljem oli muidugi kohutavalt häbi, aga mis siin enam parata! Jube samm oli kergemeelsel kombel ära astutud.

Loomulikult saan ma aru, et raamatu õige pealkiri pidanuks olema «Mäeküla piimamees», aga targad oleme ju ikka alles tagantjärele…

Siiralt vabandades
Andrus Kivirähk