Tere, kõik see pere – kõik teie, kellele mina, alternatiivlaps Viljaküla Brita, osutusin hingesugulaseks ja kes seetõttu leidsid minu memuaaridele koha oma raamaturiiulis või kummutisahtlis või öökapil või koguni padja all! Loodetavasti eelistab teie õnn endiselt kodust eluviisi ega kipu küla peale ringi töllerdama. Kui te aga nüüd küsite, kuidas minu alternatiivsusega praeguseks lood on, siis teadke, et see üha süveneb, mitte ei lähe üle, nagu viieteistkümnendaks eluaastaks meie praegusel ajal nii mõnegagi kahjuks on juhtunud
