Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 15. apr. 20225. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Hingedeaeg, hingede aeg

Hingedeaeg, hingede aeg

Novembri saabudes algab hingedeaeg. Hingedeaeg on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Hingedeaeg oli plaanipidamise aeg. Muistsete lugude meeldetuletamine ja lahkunute hingedelt toetuse palumine aitas läbi mõelda plaanid järgmiseks aastaks.

Soomlased tähistasid veel 20. sajandi alguses 1. novembril kekrit, mille tavad meenutavad eestlaste hingedepäeva ja mardi-kadripäeva tavasid. Lahkunute haudadel süüdati küünlad, käidi ümberriietunult talust tallu.

Mehhikos tähistatakse kõigi surnute päeva (Los Dias de los Muertos): mälestatakse lahkunud sugulasi, pidutsetakse, toimuvad luukerede ja kummituste rongkäigud, jäljendatakse matuserongkäiku – kirstus on elav inimene.

7. sajandil kinnitas paavst Bonifacius IV ametlikult pühakutepäeva, et austada korraga kõiki pühakuid. Pühakutepäeva pühitseti alguses 13. mail, kuid 8. sajandil nihutas paavst Gregorius III selle 1. novembrile.

Halloween on lühenenud nimetusest pühakutepäeva laupäev (All Hallows’ Even, Hallow – vanainglise keeles pühak). Halloween on tänu oma pikale ajaloole kombinatsioon paljudest traditsioonidest, millest tähtsamad on vana keldi püha Samhain, pühakutepäev ja hingedepäev.

Kõrvitsalaternaid hakati tegema alles Ameerikas, sest kõrvits on Ameerika päritolu taim ja varem neid Euroopas ei tuntud. Laterna valmistamise komme ise on pärit 18. sajandist, mil Iirimaal hakkas levima komme tuua Samhaini ühislõkkelt koju süsi õõnestatud naeri sees. Samhaini nimi tuleb vana-iiri keelest ja tähendab suve lõppu.

Juurviljalaterna valmistamise komme viitab iiri rahvajutule Ihnuskoi Jackist (Stingy Jack), keda jumal tema pattude pärast ei võtnud paradiisi ja tänu lepingule kuradiga ei saanud kurat võtta Jacki ka põrgusse. Jack pidi kondama mööda maad, valgustades oma teed kaalikast või naerist õõnestatud laternas hõõguvate sütega, mis kurat talle põrgust järgi viskas. Sellest legendist inspiratsiooni saanud iirlased ja šotlased hakkasid pimedal ajal oma kodudest eemale peletama Ihnuskoi Jacki ja teisi ringi kondavaid kurje vaime uste juurde või akende peale asetatud juurviljalaternatega, mille sisse olid lõigatud hirmsad näod.

Halloween olnud ka tuleviku ennustamise aeg. Levinud oli ennustamine õunte abil. Õunad, õunasiider, suhkrustatud õunad ja õunte andmine sanditajaile on tänini moes. Proovi ka Sina mõnda lihtsat ennustusviisi sellel maagilisel ööl:

Mine üksinda tuppa koos peegli, küünla, noa ja õunaga. Sulge uks, süüta küünal ja istu seljaga peegli poole. Mõtle küsimuse peale, millele sa vastust soovid ning lõika õun üheksaks tükiks. Söö kaheksa tükki ära ning viska viimane, üheksas tükk, üle vasaku õla. Siis keera ümber vasaku õla suunas ning vaata peeglisse. Mida sa näed? Valguse ja varjude poolt moodustatavad mustrid ja märgid annavad sulle märgi või vastuse.

Hingedeaeg on aeg paremini oma hinge eest hoolt kanda – võtta aega, et jälgida loodust, mõtiskleda, aeg anda hingele toitu. Rända kaunite mälestuste radadel – esivanemate elukäikude uurimine rikastab igat inimest ja siis on ka, kellele hingede ajal mõelda.

https://vaimuvara.ee/e-pood/hinge-surematus-eduard-tennmann/

https://vaimuvara.ee/e-pood/hingede-oo-karl-ristikivi/

https://vaimuvara.ee/e-pood/surnud-hinged-nikolai-gogol/

https://vaimuvara.ee/e-pood/jalgpall-hingede-oos-vutist-eesti-kultuuriloos-vaapo-vaher/

Postitatud 15. apr. 20225. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Miks lugeda biograafiaid?

Miks lugeda biograafiaid?

Biograafia on rohkem kui nimekiri neutraalsetest faktidest (sünd, haridus, töö, suhted, surm) – see kujutab ka portreteeritava kogemusi nendest sündmustest. Erinevalt profiilist ja curriculum vitae’st jutustab biograafia inimese lugu, peatudes mitmetel tema elu tahkudel, sisaldades tihti ka intiimseid üksikasju ja iseloomu analüüsi. Kirjanike puhul annavad elulooraamatud tihti võtme kirjanike teoste paremaks mõistmiseks.

Aleksandr Anikst tõdeb oma raamatus“ Shakespeare“, et kirjaniku eraelust on vähe andmeid. Mitte keegi Shakespeare’i kaasaegsetest ei hoolitsenud tema biograafia koostamise eest. Neil aegadel sai niisugune au osaks vaid kuningatele ja ristiusumärtritele, mitte aga kultuuri- ja kunsti-, liiati veel teatritegelastele. Niisiis juhtuski, et kui Shakespeare XVIII sajandil klassikuks tunnistati, ilmnes, et tema elust pole peaaegu midagi teada. Küll aga tunnevad kõik tema teoseid.

Ernest Hemingway on tänase päevani kuulsaim ja enim kõneainet pakkunud ameerika kirjanik. Ta oli näinud mõlema maailmasõja vägivalda ja Hispaania kodusõja õudusi. Tema teostel nagu “Kellele lüüakse hingekella”, “Hüvasti, relvad” ning “Vanamees ja meri” on olnud vääriline koht ka tuhandete eestlaste raamaturiiulitel, nende temaatika üle on vaagitud kirjandustundides.

Hemingway teosed pakuvad endiselt elavat kõneainet ja tema eeskujul on rännanud hordide kaupa noori Pariisi ja mujale Euroopasse. Paljud, kes ei ole lugenud tema romaane ja jutustusi, teavad tema elamusterohketest rännakutest Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja Aafrikas, tuntud on tema kiindumus härjavõitluse, kalapüügi ja jahipidamise vastu. Oma meheliku ellusuhtumise ja seiklusterohke elukäiguga loob ta kirjanikust kui inimtüübist sootuks uue pildi, mida kajastab Boriss Gribanov raamatus “Hemingway“

Irving Stone „Meremees sadulas“ on dramaatiline ülevaade Jack Londoni kirglikust elust, mille kirjutamiseks töötas Stone läbi Jack Londoni viiskümmend avaldatud raamatut ja 200 000 kirja, mustandkäsikirju, dokumente ja päevikuid.

André Maurois „ Kolm Dumas’d“ on lugu perekonnast, kus Thomas-Alexandre Dumas Davy de la Pailleterie (1762-1806) oli kindral Prantsuse revolutsiooni ajal, kes andis Napoleoni armees pöördelise panuse. Läks oma isaga riidu ja hakkas kasutama ema nime Dumas.

Tema poeg Alexandre Dumas vanem (1802-1870) on prantsuse kirjanik, kes on tuntud ajalooliste seiklusromaanide poolest. Ta on kõige loetum prantsuse kirjanik maailmas. Tema tuntuimad tööd on “Kolm musketäri”, “Krahv Monte-Cristo”, “Must tulp”

Tema pojapoeg Alexandre Dumas noorem (1824-1895) oli prantsuse romaanikirjanik ja luuletaja. Tema tuntuim teos on 1848. aastal ilmunud romaan “Kameeliadaam”

Tuntud saksa kirjaniku Bruno Franki romaan „Cervantes“ annab ülevaate «Don Quijote» autori seiklusrikkast elust. Esimeses osas kirjeldatakse Cervantese siirdumist Rooma, tema sõdurielu ja vangipõlve Alžiiris, teises osas vintsutusi pärast kodumaale tagasipöördumist, lähemat tutvumist teatriga ja töö algust «Don Quijote» kallal.

Ja nii võiks seda rida veelgi jätkata.

Postitatud 15. apr. 20226. mai 2022 kirjutas Maris Adamson

Väiksest imest raamatuga “Alice imedemaal”

Väiksest imest raamatuga "Alice imedemaal"

Augustis pöörduti Vaimuvara poole palvega saada Inglismaale “Alice Imedemaal” raamatut. Kuna me hea meelega saadame raamatuid kõikjale maailmas, sai ka see raamat teele pandud. Kui tundsime huvi, mis eesmärgil eestikeelset raamatut Inglismaale saada sooviti, saime osaliseks imelisest hobist. Nimelt kogub Marta Alice raamatuid kogu maailmast ja teeb neist toredaid animatsioone. Vajutades kõrval olevale raamatu pildile saate näha meie raamatu animatsiooni. Jagame meelsasti Teiega tema instagramikontot, kust ka kõigi teiste maade raamatute animatsioone oma silmaga näha võite.

https://www.instagram.com/neverenoughalicebooks/

“Alice Imedemaal” on inglise kirjaniku Lewis Carrolli 1865. aastal ilmunud lasteraamat. Lugu räägib tüdruk Alice’ist, kes kukub küülikuurgu ja satub fantaasiamaailma, milles elavad veidrad inimesesarnased olendid. “Alice imedemaal” kuulub maailma lastekirjanduse klassikasse, ühtlasi peetakse seda briti absurdikirjanduse üheks parimaks näiteks.

1871 detsembris avaldati “Alice peeglitagusel maal”. Selles läheb Alice, kes on nüüd pool aastat vanem, kassipoegadega mängust haaratuna läbi peegli ja sattub maailma, mis kujutab endast hiiglasuurt malelauda.

Raamatute tekstis on ohtralt loogika- ja sõnamänge, mistõttu raamat on populaarne mitte üksnes lastekirjandusena, vaid ka täiskasvanute seas. Nende ainetel on loodud arvukalt filme, koomikseid, mänge, maale, näidendeid jm

Raamatu autor Lewis Carroll (27.01.1832 – 14.01.1898), kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson, oli tuntud matemaatik. Ratsionaalse matemaatikuna ja vasakukäelisena oli ta äärmiselt loominguline ja tahtis astuda kunstiülikooli, kuid tema isa positsioon Oxfordi ülikoolis viis temagi sinna. Koolis rangelt puine ja igav matemaatika ja loogika õpetaja, oli eraelus humoorikas ja mänguline, hea laulja. Charles Lutwidge Dodgsoni hobi oli fotograafia, millega ta alustas 1856. Tänapäeval peetakse teda üheks Victoria ajastu parimaks fotograafiks. Kirjanikuna hoidis ta oma isikut saladuses ja tema kirjutamisest teadsid vaid tema lähedasemad sõbrad.

Ta oli väga häbelik ja seisis silmitsi paljude haigustega. Dodgsonil oli diagnoositud Aspergeri sündroom, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, obsessiiv-kompulsiivne häire, kroonilised migreenid, epilepsia, kogelemine, probleem kuulmisega, samuti oli tal väidetavalt Toddi sündroom, mis on tuntud kui haruldane neuroloogiline häire, mis põhjustab kummalisi hallutsinatsioone. Autistlik Dodgson eelistas igal juhul laste seltskonda ja nendega suheldes ta ei kogelenud.

Peategelase prototüüp Alice Pleasance Liddell (hiljem Alice Hargreaves) oli Oxfordi Ülikooli Christ Churchi kolledži dekaani Henry Liddelli tütar. Dodgson oli perekonna sõber, kes oli alati valmis võtma väikseid tüdrukuid kaasa jõeäärsele piknikule või linnareisile. Ühel paadisõidul Thamesil sai alguse lugu, kus peategelase nimi oli Alice. Nädalast nädalasse rääkis ta tüdrukutele Alice’i uutest ja põnevatest seiklustest. Tema sõber George Macdonald, selle aja parimate lastelugude autor, oli lugudest nii lummatud, et tegi ettepaneku need avaldada.

Kahekümnendates aastates Dodgson teeb Liddelli perekonnale ettepaneku asuda korraldama abielu Alicega, kuid Liddellid keelduvad abielust, sest eelistavad tütrele kõrgema seisusega meest.

Postitatud 15. apr. 20225. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Oskar ja Aino Kallase maja Tartus

Oskar ja Aino Kallase maja.

See kultuurilooliselt tähtis hoone asub Tartus, Raja 31a. Maja arhitekt on soomlane Valter Thomé. Maja on tähtis Soome arhitektuuri ja Eesti ehitamiskunsti näide. Maja sai valmis 1914. aastal. Hoone ehitati rahvaluuleteadlase ja diplomaadi Oskar Kallase ja kirjanik Aino Kallase koduks tolleaegse Tartu piiridest väljapoole, Maarjamõisa alale. Uusklassitsistlikus stiilis häärberi tagaküljele viib Raja tänavast allee. Maja esikülg on aia poole.

Kallased elasid Tartu majas 1914-1918.

Aastatel 1923 – 1932 a. oli hoone linna lastekodu „Lastela“kasutuses.

Hiljem olid hoone omanikeks kirjanik Jaan Kaplinski vanavanemad, kelle juures möödusid ka Kaplinski esimesed eluaastad.

Pere pidi Saksa sõjaväe nõudmisel majast lahkuma 1943. aasta lõpus

II Maailmasõja päevil paiknes hoones Saksa sõjaväe staap.

Aino Kallas (1878–1956) oli proosa- ja draamakirjanik, esseist ja kriitik. Abiellus eestlasest teadlase, koolimehe ja Eesti diplomaadi Oskar Kallasega 1900. aastal. Teda on nimetatud ka soome-eesti ühiskirjanikuks, sest sünnipärase soomlasena kirjutas ta soome keeles, kuid kasutas oma teoste ainesena valdavalt eesti materjale. Peaaegu kõik tema teosed avaldati pärast Soomes ilmumist ka Eestis. Tema teoste peamine tõlkija oli F. Tuglas, mõnede tööde puhul ka G. Suits, J. Aavik jt. Aino Kallas kuulus rühmituse „Noor-Eesti” siseringi.

Oskar Kallas osales Miina Härma Gümnaasiumi asutamises 1906. aastal ja oli selle kooli esimene juht. Samuti juhtis ta alates 1907. aastast Eesti Rahva Muuseumi asutamist. Kallas aitas täiendada EÜSi raamatukogu, mis kingiti muuseumile, millest kasvas hiljem välja Eesti Kirjandusmuuseum.

1903–1918 elati Tartus. 1918. aasta detsembris määrati Oskar Kallas Eesti esimeseks asjuriks ja hiljem saadikuks Helsingis, mis tähendas ka Aino Kallasele silmatorkavat positsiooni oma sünnimaal. Aastatel 1919–1922 elatigi Helsingis. 1922. aastal asus Oskar Kallas tööle saadikuna Londonis, kus veedetud 12 aastat olid Aino Kallase jaoks rahvusvahelise aktiivsuse, avalikkuse ees olemise ja vabaduse aeg.

Aastatel 1934–1944 elati Tallinnas. Eesti okupatsioon ja sõja-aastad tähendasid Aino Kallase jaoks kahe lapse surma, kahe kodumaa kaotust ja põgenemist Rootsi 1944, kus ta abikaasa Oskar Kallas suri juba 1946. aasta jaanuaris. Soome naasis Aino Kallas püsivalt alles 1953. aastal pärast seda, kui sai sünnimaa kodakondsuse.

Aino ja Oskar Kallasel sündis viis last: Virve (1901–1953), Laine (1902–1941), Sulev (1904–1941), Lembit (1906, suri imikuna) ja Hillar (1910–1978).

Abikaasad puhkavad Julius Krohni perekonnahauas Helsingi Hietaniemi kalmistul.

Postitatud 15. apr. 202212. mai 2022 kirjutas Maris Adamson

Sinilindu otsimas

Sinilindu otsimas

Raimond Valgre laulus “Sinilind”, mille pöördumise aadressiks on kujutletav armastatu, torkab silma kohe esimese reana meenutus sinilinnu muinasjuttu jutustavast emast

Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema,

kui veel olin väike ja uni vaevas mind.

Siiski näib see vana lugu tuhat korda kenam

nüüd, kus tunnen tõeliselt sind…

Millisest muinasloost võis pärineda Valgre ema Linda jutustatud sinilind?

See lugu võis tuleneda eestlaste rahvaluulest, kus maailm tekkib ilmalinnu munast. Kõigepealt oli suur õunapuu, millelt kukkuv õun veereb vette ja moondub linnuks. Seesama lind ehitab pesa kuldsesse põõsasse, muneb sinna munad, millest luuakse maailm. Lind on sinist värvi:

Sinikirja linnukene,

sinikirja, siibakirja.

See lugu võis samas olla ka ümberjutustus belgia kirjandusklassiku Maurice Maeterlincki (1862–1949) romantilis-filosoofilisest näidendist “Sinilind” (1909). Selles loos otsivad puuraiduri kümneaastane poeg Tyltyl ja tema kuueaastane õde Mytyl unes viibides sinilindu, kes raviks terveks neid imedemaale juhatanud haldja tütre. Otsingutes jõuavad lapsed Mälestustemaale, Öö paleesse ja Valguse templisse. Sinilind jääb küll leidmata, ent ärgates tundub tavaline elugi ning lapsi ümbritsevad asjad imelistena.

Kes sinilindu oma silmaga Eesti looduses näha soovib, peaks otsima sinise sulestikuga sinitihast või meie jõeäärte kõige sinisemat lindu jäälindu.

Maailmas ringi rändajad hoidku silmad lahti Ameerikas, sinilinnud perekonnast Sialia on üks väheseid rästaste perekondi Ameerikas. Küllap seetõttu lauldakse sinilinnust ka ameeriklaste Harold Arlen & E.Y. Harburg laulus “Somewhere over the rainbow”, mis valiti Ameerika Recording Industry Association ja National Endowment for the Arts poolt 20. sajandi lauluks nr 1. Laulu kõlas esmakordselt filmis “Võlur Oz” 1939. aastal

Somewhere over the rainbow, bluebirds fly.

Birds fly over the rainbow; why, then, oh why can’t I?