Otsitulemused: Eesti Raamat

Postitatud kirjutas

Eestlaste rännak tõotatud maale prohvet Maltsvetiga.

Eestlaste rännak tõotatud maale prohvet Maltsvetiga.

1861–1863 toimus esimene suurem eestlaste väljarändamislaine Krimmi. 160 aastat tagasi läksid eestlased prohvet Maltsveti innustusel ja keiser Aleksandri loal otsima paremat paika päikese all. Selleks pidi saama Krimm, kus oli tasuta vaba põllumaad saadaval. Aga maa on eestlastele läbi aegade tähtis olnud.

Juhan Leinberg (1812–1885), tuntud ka kui prohvet Maltsvet, oli eesti talupoeg, karismaatiline usutegelane, maltsvetlaste usuliikumise rajaja ja juht. 1852. aastal külmetushaiguse tõvevoodisse jäänud Leinberg andis tõotuse paranemise järel äritegevusest loobuda ja hoopis pühakirja õpetama hakata. 1854. aastal müüs ta oma majad Tallinnas ja naasis Järvamaale, kus hakkas mitmel pool palvetunde pidama. Ta kutsus inimesi üles meeleparandusele enne peatselt saabuvat viimset kohtupäeva. 1860. aastaks oli tema jüngritest Kuusalu kihelkonnas ja Järvamaal tekkinud 300 meelt parandanud perekonnast koosnenud maltsvetlaste sekt. Mõisnike vastane apokalüptiline kuulutus et jumal on saatnud prohvet Maltsveti tema rahvast tõotatud maale viima, levis kulutulena.

1849. aasta Liivimaa ja 1856. aasta Eestimaa talurahvaseadused andsid talupoegadele liikumisvabaduse linnadesse ja teistesse kubermangudesse. 19. sajandi esimesel poolel laienes Vene impeeriumi ala umbes viiendiku võrra. 1853–1856 väldanud Krimmi sõja järel olid Krimmist tatarlased küüditatud või põgenenud Türki. 19. sajandi keskpaiku aktiveeris Vene keskvõim asustamata või uute vallutatud alade koloniseerimise poliitikat.

16. jaanuaril 1861 esitasid maltsvetlased keiser Aleksander Teisele palvekirja, et saada luba väljarändamiseks Krimmi. Hans Valkmann läks Krimmi maad kuulama. Veebruaris siirdus Krimmi ka prohvet Maltsvet koos vennapoeg Gustav Maltsiga. Koos 18 perekonnaga jõuti aprilliks Perekoppi. 1862. aasta kevadel saabusid Krimmi 700 maltsvetlast. Krimmi eestlaste üheks liidriks kujuneski Gustav Malts. Juhan Leinbergi usuline ind oli selleks ajaks vaibunud. Ta hoidis ennast järgijatest eemale ning hakkas jälle äriga tegelema. 1865. aastal naasis ta perekonna juurde Eestisse.

Gustav Malts on jätnud meile ulatusliku käsikirja, mis kuulub esimeste eesti mälestuste hulka ja annab ülevaate Krimmi väljarändamisest ja sealsest elust. Maltsa käsikirja esimesele variandile tugineb suuresti väljarändamise ja Krimmi elu käsitlus Eduard Vilde romaanis „Prohvet Maltsvet” (1906/1908). Eduard Vilde käes läks Maltsa käsikiri kaduma, seejärel kirjutas Malts uue ülevaate. E. Vilde ei piirdunud üksnes käsikirjaga, vaid ammutas romaanile mitmelt poolt täiendavat materjali, sealhulgas ka G. Maltsalt endalt. Kolmas allikas sündmuste kohta on G. Maltsa pikem kiri Martin Lipule, mille on avaldanud A. Kruusberg.

Juhan Leinbergi (prohvet Maltsveti) vennapoeg Gustav Malts (keskel) perega Krimmis. Foto Leonhard Salmani kogust

Esimeste eesti mälestuste hulka kuuluvat Gustav Maltsa käsikirja „Ajalugu Maltsveti usust ja Krimmi rändamisest” on alustatud 1880. aastatel. Maltsa käsikirja viimane redaktsioon on kirjutatud umbes aastail 1908–1918. Selle käsikirja peitis ta Vene kodusõja ajal elukohta vahetades maasse. Malts suri Krimmis 1925. aastal. Õnneks kaevasid järglased käsikirja välja, enne kui niiskus oleks seda korvamatult kahjustanud, ja loovutasid käsikirja 1960. aastal Eesti Kirjandusmuuseumile

1872 avati Kadikõi külas esimene eesti kool Krimmis. Esimeseks õpetajaks sai Tallinnas algkoolis käinud Jüri Thomson. 1890. aastatel oli Krimmis juba viis eesti kooli.

1890–1895 järgmine suurem väljarändamislaine Eestist Krimmi.

1904 külastas Krimmi Eduard Vilde, kogudes materjali romaanile „Prohvet Maltsvet”.

1914 asutati Krimmi Eesti Haridusselts. Krimmis toimus esimene väliseesti laulupidu.

Elu Krimmis oli raske, kuid siiski ilus, samas paljud pettusid tõotatud maas. 1930. aastatel kui algasid stalinlikud repressioonid kaotasid eestlased suuresti oma ülesehitatud elukorralduse Krimmis.

Eestlaste väliskogukonnad on kujunenud 3 suure rändelaine käigus

  1. väljarändelaine algas 19. sajandi keskpaigas Venemaale ning kestis Esimese maailmasõjani. Sel ajal elas Venemaal ligikaudu 20% kõikidest eestlastest.
  2. väljarändelaine oli ajendatud Teisest maailmasõjast ja suundus läände. Massiküüditamised Teise maailmasõja ajal ja järel suurendasid eestlaste arvu Venemaal. Esimene suurküüditamine toimus 1941. aastal, kui Eestist viidi Venemaale 10 000 inimest. Teise suurküüditamisega 1949. aastal viidi Siberisse 20 000 inimest, seekord peamiselt naisi ja lapsi.
  3. ehk praegune väljarändelaine algas Eesti iseseisvuse taastamisega 1991. aastal. Algul toimus see ulatusliku tagasirändena Venemaale, pärast Euroopa Liiduga ühinemist 2004. lahkuti peamiselt läände.

Väljaspool kodumaad elab täna ligikaudu 200 000 eestlast, mis moodustab 16–17% kõikidest eestlastest. Venemaa eestlaste arv on tänaseks kahanenud kunagiselt 200 000-lt vähem kui 20 000-le. Venemaal elab veel vaid iga kümnes väljaspool kodumaad elav eestlane.

Postitatud kirjutas

Saunast tulles oled terve ja noor

Saunast tulles oled terve ja noor

Aasta 2023 on pühendatud saunale: saunakultuurile, -kombestikule, -toodetele, -ettevõtetele, -kogukondadele, -eestvedajatele ning kõigile, kel saun on hinges. Liikumise eestvedaja on Eesti Maaturismi Ühing.

Maalehe päringul ning Ehitusregistri andmetel on Eestis ca 100 100 sauna. Seega keskmiselt on Eestimaal ühe sauna kohta 13,3 elanikku. Kõige enam on saunasid Harjumaal, kokku 47 700, järgnevad Tartumaa 16 000 ja Pärnumaa 8600 saunaga.

Sauna ajaloost

Saunu, mis koosnesid kuuma õhu ruumist ja pesemisbasseinist, tunti juba antiik-Kreekas. Kreeklastelt õppisid saunu tundma ka roomlased. 3. sajandil olid Roomas üldlevinud individuaal- ja avalikud saunad. Nii oli keiser Constantinus Suure valitsemisajal üksnes Rooma linnas 850 sauna.

Vene linnasuna mainitakse esmakordselt 17. sajandil tsaar Aleksei määruses, kuid tegelikult on teada saunu vene kloostrites juba 10. sajandist.

Saun on igipõline kõigil läänemeresoomlaste rahvastel – eestlastel, soomlastel, karjalastel, ingerlastel, vepsadel, vadjalastel, liivlastel. Ka kaugemad soomeugrilased (mordovlased, marid, udmurdid, komid) tunnevad vihusaunu. Mitmes läänemeresoome keeles on sauna tähistamiseks samatüveline sõna.

Sauna pikka ajalugu kinnitabki selle sõna vanus – sõna “saun” pärineb vähemalt 3. aastatuhandest enne meie aega. Veelgi vanemast ajaloolisest traditsioonist, mis on arvatavasti soome-ugri rahvastele juba kaua ühine olnud, kõneleb sõna “leil” ajalugu. Esmakordselt leiame sõna “saun” kirjalikest allikatest Jõelähtme kihelkonna Saunja küla kohanimes 13. sajandi algul.

Erinevad saunatüübid Eestis – kas oled neid proovinud?

Sutsusaun Sakurgi popsikülast ehitatud 1867. Foto Mõniste Talurahvamuuseum
  • Koobassaun – arvatakse, et koobassaun on kõige vanem saunaliik. Eriti levinud olid need Lõuna-Eestis, kus künklik maastik on sellise sauna ehitamiseks justkui loodud. Levinud olid ka poolkoobassaunad. Koobassaunu leidus veel 19. sajandi algupoolel ja hiljemgi. Koobassauna poolt räägib selle ehitamise lihtsus, sest osa seintest on ju juba valmis ning ülejäänud karkass valmistatakse tavaliselt lihtsatest, käepärastest materjalidest. Traditsiooniline koobassaun on oma olemuselt suitsusaun, maakividest keris asub tavaliselt ukse kõrval nurgas.
  • Suitsusaun – kõige arhailisem, ehedam, kõige parema mekiga ja kõige mõnusama leiliga saun. Suitsusauna eristab teistest puuküttega saunadest asjaolu, et saunal puudub korsten, seega täitub kütmise ajal saunaruum ja ümbrus paksu suitsuga. Pärast kütmist peab saun tunnike või kaks seisma, suits kaob, jääb ainult kuumus ja mõnus kerge suitsulõhn. Siis ongi paras aeg sauna minna ja nautida selle pikka, mahedat leili, mis jätab saunatajale mälestuseks meki nahale ja juustesse.
  • Klassikaline ehk soome saun – samahästi võiks see olla ka traditsiooniline Eesti saun. Saunale on omane kuiv, peaaegu hingemattev kuumus, sest saun köetakse tavaliselt 90-100kraadini. Kindlasti peab saunas mõnuga vihtlema ning peale vihtlemist karastama end tiigis või muus veekogus. Korralik saun kuulub paljude eestlaste laupäevatraditsiooni.
  • Elektriküttel kerisega saun – kiire ja lihtne lahendus tänapäevasele kiire elutempoga inimesele ning pealegi muutuvad elektriküttega kerised järjest paremaks ja ka stiilsemaks. Tõelised saunasõbrad kirtsutavad muidugi elektrisauna peale veidi nina, aga abiks ikka, nagu öeldakse.
  • Vene saun (banja) – kombinatsioon suitsusaunast, soome saunast ja aurusaunast. Sarnaselt suitsusaunale tõuseb siingi suits läbi kerisekivide, kuid sarnaselt soome saunaga kogutakse see suits korstnasse. Leili viskamiseks avatakse luuk, visatakse luugi kaudu kerisele vett ning niiskus paiskub leiliruumi sellesama luugi kaudu. Vene sauna eripäraks on ka suhteliselt madalam temperatuur (u 50 °C) ja väga niiske keskkond. Leili visatakse nii palju, et tekivad paksud aurupilved – selles osas sarnaneb vene saun ka aurusaunaga. Vene saun ongi välja kujunenud roomlaste aurusaunast ning jõudnud Venemaale Türgi kaudu.
  • Aurusaun – pärand kreeklastelt, kellelt selle võtsid omakorda üle roomlased. Aurusauna kuumutatakse vaid 40–45 °C-ni. Kütmise põhimõte on aurukatlas tekitatakse üleküllastatud veeaur, mis juhitakse torude kaudu saunaruumi, kus ta siis nähtavate pilvedena hõljub. Sageli lisatakse vette eeterlikke õlisid, nt eukalüpti, lavendlit ja muid ürdiõlisid. Aurusaun ei ava poore mitte kuumusega, vaid niiskusega. Aurusaun on tuntud ka türgi saunana (hamam).
  • Infrapunasaun toimib teiste saunadega võrreldes täiesti teisel põhimõttel, sest infrapunasaunas ei kuumutata mitte õhku, vaid inimese keha. Kuumutamistöö teevad ära elektromagnetkiirgusel töötavad infrapunalambid. Õhk soojeneb vaid 45-55 °C-ni ja seetõttu sobib infrapunasaun ka neile, kes tugevat kuuma ei talu. Selleks, et kuumus jõuaks läbi naha ja sellest organismile kasu oleks, tuleks infrapunasaunas istuda vähemalt 20 minutit, aga seal võib olla vee kauemgi. Paljudele meeldib ka see aspekt, et väidetavalt aitab regulaarne infrapunasaunas käimine kaalu langetada.
  • Soolasaun – ennekõike ravisaun. Sool on ajast aega tuntud oma raviomaduste poolest: välispidiselt nahale hõõrudes mõjub hästi nahale ja turgutab vereringet, sisse hingates on aga abiks hingamisteede haiguste korral. Ravi eesmärgil tuleks soolasaunas käia tihedalt ja regulaarselt, siis hakkavad soola tervendavad omadused tööle.
  • Kümblustünni teeb ägedaks see, et tünnis ollakse lageda taeva all. Eriti mõnus on tünnis olla sumedal suveõhtul, karges talvekülmas või pimedal sügisööl. Omamoodi äge on ka vihmaga või lumesajus. Kümblustünni köetakse puudega või elektriga, aga muidugi võib seda kasutada ka külma vee basseinina, kui tahad kuumast saunast vette jahtuma minna. Sageli kombineeritakse kümblustünne mõne teise saunaga, nt suitsusauna või soome saunaga.
  • Indiaani higitelk – vanadele indiaani hõimudele on saunas higistamine ning keha ja vaimu puhastamine olnud vähemalt sama tähtis nagu eestlastele. Saun on nende jaoks olnud kirik ja saunaskäik tseremoonia. Higitelk ise on väike kuplikujuline telk, mille keskel on auk, kuhu tuuakse lõkkel kuumaks aetud kivid. Koos istutakse ümber kivide, külg külje kõrval, ning lauldakse ja öeldakse palveid.
  • Iglusaun – on üleni ümarate vormidega, ümarate seintega ning leil jaotub hoopis ühtlasemalt ja levib kiiremini. Iglusaunad soojenevad väga kiiresti: suvel on korralik kuumus (70-80 °C) võimalik üles saada koguni poole tunniga, talvel läheb muidugi veidi kauem aega. Iglusaun tundub olevat ehitusturu Eesti Nokia, neid leidub saartest Setuni, Lapimaast troopikani. Laastudega kaetud iglusaunad on pilkupüüdvad, loodusesse sulanduvad ja samal ajal väga modernsed.
  • Parvsaun asub parve peal. Seega võib kindel olla, et vesi on vabalt käes ja kohe kindlasti saab end otse saunast kosutavasse vette kasta. Mõni parvsaun on kalda külge kinnitatud, mõnega saab aga saunatamise ajal vee peal liikuda. Parvsaunade valik Eesti veekogudel on üllatavalt lai, aga erinevalt enamikest teistest saunadest on meie kliimas tegemist hooajalise nähtusega.
  • Liikuv saun– mõni väiksem saun on nii kompaktne ja kerge, et seda võib ka autokärus endale sobivasse kohta transportida. On ka selliseid liikuvsaunu, mille puhul lava on ehitatud veoautokasti või furgooni või koguni vanasse tuletõrjeautosse – võimalused on lõputud. Sellise autosaunaga saad mistahes randa sõita, kuhu sauna ehitamine on keelatud. Olemas on ka saunabussid, mis sobivad suuremale seltskonnale.

Vihtlemine

Vihtlemine on omamoodi massaažitoimega puhastumisrituaal, mis kiirendab vereringet ja ainevahetust, avab nahapoorid ning soodustab jääkainete kehast eemaldumist. Vihtlemine parandab und ja meeleolu ning korrastab mõttetegevust.

Värsket vihta võib valmistada praktiliselt igast puust. Parim vihaokste korjamise aeg on aga selge päikeselise päeva hommikupoolik, pärast kaste kuivamist.

Viht kannab taimede väge ning vihategija köidab vihta oma head mõtted ja soovid.

Vabadussõda. Eesti Punase Risti saunarongi küttevagun Foto: Ajapaik

Levinumad vihatüübid:

Kaseviht – mõjub hästi liigeste ja lihaste valude puhul ning peletab väsimust. Kuna kase lehed sisaldavad A-ja C-vitamiini, tugevdab kasevihaga vihtlemine immuunsüsteemi ja puhastab nahka.

Tammeviht – mõjub tasakaalustavalt ja stressi maandvalt ning aitab kõrge vererõhu korral. Lisaks parandab und ja tuju ning turgutab südant. Tammelehtedes leiduv tanniin leevendab liigesehaigusi.

Pärnaviht – ergutab neerude tööd ja on bakterivastane. Lisaks leevendab peavalu, podagrat ja aitab külmetusest taastuda.

Pihlakaviht  – puhastab leiliruumi õhku ning tugevdab närvisüsteemi. Kohevust saab vihale lisada paju- ja kaseokstega. Uskumuse kohaselt saab pihlakavihaga laval olles eemale vihtuda kõik halva.

Saareviht – saare lehtedes on palju eeterlikke õlisid, karotiini ja askorbiinhapet, mistõttu omab saareviht põletikuvastat toimet ning on hea reuma ja radikuliidi puhul.

Kadakaviht – ergutab naha vereringet ning selle lõhn mõjub hästi hingamisteedele. Kadakas eraldab fütontsiide, mis vähendavad allergiat ja radikuliiti. Värsket kadakavihta saab teha aastaringselt.

Vahtraviht – toniseerib ja puhastab nahka ning on antiseptiline, sest vaher sisaldab alkoloide ja askorbiinhapet.

Hariliku puju viht –  on tuntud haavade ja roosi tohterdajana.

Sireliviht – on palavikku alandav, antimikroobne, ning rahustava ja valuvaigistava toimega.

Sarapuuoksad – lisatakse kaseokstest vihale, kui soovitakse vaimujõudu virgutada või nahahaigusi peletada.

Sageli lisatakse vihtadele raviomadustega taimi ja ürte – näiteks münt, pune, meliss, rosmariin, mustsõstar, kirss, põdrakanep, raudrohi, humal, köömen jpm

Saunakirjandus

Juba möödunud sajandi algul ilmus rahvaluule professori Matthias Johann Eiseni sulest raamat “Über Badestube und Quästen”.  1933. aastal ilmus eesti keeles raamatu ümbertrükk, mis kandis pealkirja “Saun ja vihtlemine“. Raamatus annab oma aja tunnustatud folklorist põhjaliku ülevaate vanade eestlaste saunakommetest ja uskumustest, saunaahju tegemise näpunäideteni.

Tänapäevasemat saunakirjandust saad leida https://vaimuvara.ee/?s=saun&post_type=product

Postitatud kirjutas

Fiktsioon ja tegelikkus – Meelis ja Vjatško

Fiktsioon ja tegelikkus - Meelis ja Vjatško

1920.–1930. aastatel, pärast Eesti Vabariigi tekkimist nägi rahvuslik ajalookirjutus võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja tollase Vabadussõja, mis võideti. Leiti, et eestlased on pärast muistse vabaduse kaotust 13. sajandil pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud. Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud. Muistse vabadusvõitlusega seoti nii Jüriöö ülestõus kui ka Mahtra sõda. Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku Liivimaa kroonika. Nimetust eestlaste muistne vabadusvõitlus on peetud rahvusromantiliseks ja eksitavaks. Sellest tulenevalt on viimastel aastatel teadustöödes ja ka kooliõpikutes selle mõiste kasutamisest hakatud loobuma, paigutades varem muistse vabadusvõitluse nime all kirjeldatud sündmused laiemasse ristisõdade ja konkreetsemalt Liivimaa ristisõja konteksti.

Skulptuur Vjatsko ja Meelis Tartu kaitsel. Foto: Maarja-Liisa Laanetu

Eestlaste ettekujutust oma varasemast minevikust on kirjandusteostest enim mõjutanud Mait Metsanurga „Ümera jõel“, Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja Enn Kippeli noorsooromaaniks nimetatud „Meelis“.

„Meelis“ kirjeldab Lembitu poja Meelise ja Vene vürst Vjatško võitlust saksa ristirüütlite vastu. Kui Vjatško oli tõesti ajalooline tegelane, siis Meelis on kirjanduslik väljamõeldis. Meelis on raamatu järgi Sakala maavanema Lembitu üheksa-aastane poeg. Selleks, et Lembitu usust ei taganeks, võtsid ristirüütlid Lembitu poja kaasa  ja viisid ta Väina jõe suudmele püha Nigula mäele ehitatud Dünamünde kloostrisse. Läbi erinevate juhtumiste jõuab Meelis lõpuks tagasi koju Lehola linnusesse.

Üldiselt arvatakse, et Vjatško oli vene päritolu vürst, mõned Läti autorid on arvanud, et ta võis olla latgal, kelle nimi tulenes balti sõnast vecākais “vanem” ja kes oli venelaste toetuse tagamiseks õigeusku üle läinud. Veel on välja pakutud, et tegemist oli liivlasega. 1223. aastal lubas Novgorodi vürst Vjatško võimu alla Tartu linnuse ja kõik Eestimaa alad, mille ta suudab endale alistada. Sõjajõuna sai Vjatško kaasa 200 meest, kelle abil ta käis ümbruskonnas maksu nõudmas ja rüüstamas. Läti Henrik märgib Vjatškot oma kroonikas kokku seitsmel korral.

15. augustil 1224. aastal algab Tartu lahingus, kus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed piirasid end Tartu linnuses kaitsvaid novgorodlasi ja kohalikke ugalasi. Tartu muinaslinnus (ka Tarbatu linnus) oli eestlaste linnus praeguse Tartu linna territooriumil Toomemäel, nüüdse Tartu tähetorni kohal. Vjatško juurde saadeti läbirääkijad, kes lubasid tal oma meeste ja varaga puutumatult lahkuda, kui ta nõustub eestlastest lahku lööma. Novgorodi abiväe tulekule lootev Vjatško lükkas pakkumise tagasi. Pärast pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ja tapeti peaaegu kõik seesolijad. Selle lahinguga kaotasid Vene vürstid oma valdused Eestimaal, samuti suruti lõplikult maha 1222/1223. aastal alanud mandrieestlaste ülestõus. Meelis koos vürst Vjatškoga hukkuvad lahingus ordurüütlitega Tarbatu lähedal.

Tervelt pool sajandit (1940–1990) kasutati Kippeli „Meelist“ eesti ja vene rahva sõpruse propagandistliku näitena. Romaanile vajutab oma pitseri tema kirjutamiskontekst – Enn Kippel oli Eesti kaitseväelane, kes tegi 1940. aastal koostööd Nõukogude okupatsioonivõimudega ning sai 1. diviisi poliitjuhiks. “Meelis” on Enn Kippeli noorsoojutt, mis ilmus 1941, aasta enne Kippeli surma.

Eesti NSV 1951. aasta kunstinäituse ühe kõige väljapaistvama teosena tuuakse esile Olav Männi erakordse andekusega teostatud monumentaalset skulptuurigruppi “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224.a”, milles on jõuliselt edasi antud eesti ja suure vene rahva vääramatu sõprus. Ajakirja „Pilt ja sõna” 1951. aasta detsembrinumbris kirjutatakse: „Mõlemad kangelased on kujutatud suure sisemise emotsionaalsusega. Nende ühisest eesmärgist – välja kihutada saksa penirüütlid – kõnelevad nii ilmed, pingelised kehahoiakud kui ka kogu skulptuurigrupi aktiivne siluett.“

Skulptuuri Vürst Vjatško ja Meelis avamine 30.10.1980, Tartu. I reas Nikolai Preiman , kosmonaut Gretško, Elsa Gretškina II rida Arnold Rüütel, Indrek Toome, Karl Vaino, Jaak Viller.

Teos valati 1956 pronksi ning praegusel asukohal Kassitoomel avati skulptuur 1980. aastal, tähistamaks Eesti ja Vene riigi ühinemise 250. aastapäeva. Väidetavalt sooviti tegelikult märkida selle skulptuuriga hoopis Tartu toona teada oleva esmamainimise 950. aastapäeva.

1954. aastal tuli esiettekandele eesti helilooja Anatoli Garšneki oratoorium sega-, mees- ja naiskoorile, 2 baritonile, metsosopranile ja sümfooniaorkestrile “Vürst Vjatško ja vanem Meelis” (tekst P. Anton).

Tartus asuvate mälestusmärkide ja linnasümboolikaga seotud probleemide lahendamise komisjon võttis 1990.a vastu otsuse “Mõningate monumentide ja mälestusmärkide teisaldamisest.” Kunstimuuseumile tehti ettepanek leida teiste seas ka Oru tänava ääres asuvale skulptuurigrupile “Meelis ja Vjatško Tartu kaitsel” nende kunstiväärtuse kohane asupaik.