Postitatud

Maailm ja mõnda.

Maailm ja mõnda.

Maailm ja mõnda” on Eestis ilmunud raamatusari, mille raamatud rääkisid maailma erinevatest maadest ja rahvastest, nende ajaloost ja loodusest Raamatusari “Maailm ja mõnda” avaldati esialgselt kuue valiksarjana, hiljem lisandus sarja veel raamatuid. 2019. aasta lõpuks oli raamatusarjas “Maailm ja mõnda” ilmunud 168 raamatut. Esialgu andis sarja raamatuid välja Eesti Riiklik Kirjastus, nimemuutuse järel kirjastus Eesti Raamat. Pärast Eesti riigi iseseisvuse taastamist jätkasid raamatusarja väljaandmist kirjastused Olion, Ajakirjade Kirjastus ja Hea Lugu.

Esimeses valiksari avaldati aastatel 1957-1959, see koosnes 17 raamatust, mis olid enamasti nõukogude autorite looming, kuid trükiti ära ka väliskirjanike teoseid. Sarja avas poola kirjaniku Arkady Fiedleri „Küla Madagaskaril“ , mille Eesti Riiklik Kirjastus avaldas 1957. aastal.

Avaldati kahe tšehhi Jiri Hanzelka ja Miroslav Zikmund kolmeköiteline reisikiri „Aafrika unelmad ja tegelikkus“, mis keskendus nende reisi Aafrika-osale. Novembris 1950 alanud reis kulges läbi 44 riigi ja läbiti 111000 kilomeetrit Tšehhoslovakkia seeriamasinaga Tatra 87. Sõidu eesmärgiks oli auto tehniliste omaduste kontrollimine mitmesugustes tingimustes.
Esimeses valiksarjas ilmuvad ka Fridtjof Nansen reisikirjad tema teisest polaarekspeditsioonist 1893–1896 „«Fram» polaarmeres“. 1888–1889 oli Nansen esimese inimesena ületanud suuskadel Gröönimaa mandriliustiku, mis tegi temast Norra rahvuskangelase.
Thor Heyerdahli «Kon-Tiki» ekspeditsioon» räägib autori ja tema viie kaaslase 1947. aastal parvel 101 ööpäevaga avamerel läbitud 8000 kilomeetrist tõestamaks, et Polüneesia võisid asustada Lõuna-Ameerika indiaanlased, kes kasutasid transpordivahendina balsaparvi. Raamat sai üheks 20. sajandi suurimaks bestselleriks.
 
Robert Falcon Scotti „Scotti viimne ekspeditsioon“ on isiklik päevik tema teekonnast lõunapoolusele. Scott oli Antarktika kelgumatkade initsiaator ja alusepanija.
Esimeses valiksarja mahtus ka üks Eesti autori teos – 1959. aastal ilmub Juhan Smuuli „Jäine raamat“, mis on kirjaniku Antarktise-reisi päevik.

Ka järgmistes valiksarjades ilmuvad veel mitmed Eesti autorite teosed. Smuulilt avaldatakse 1963. aastal veel teinegi teos – raamat „Jaapani meri, detsember“ jutustab autori reisist ilmastikulaeva ekspeditsiooni koosseisus Jaapani merel.

1968. aastal ilmunud Rudolf Sirge „Meretaguste juures“ koondab ühiste kaante vahele kirjaniku kaks reisikirja. Esimeses neist jutustatakse turismimatkast Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse (1965), teises retkest Austraaliasse ja Uus-Meremaale (1967).

1970. aastal ilmub Toivo ja Ülo Tootseni „Maa ja mere peal. 35 000 km mööda riigipiiri“. Vendade Tootsenite reisiraamat pajatab meile nähtust-kuuldust-kogetust 35 000 km-se reisi kestel maismaa-, mere-ja õhuteed mööda läbi Nõukogude Liidu, läbi kõigi liiduvabariikide, peamiselt piki riigipiiri. Reis kestis 150 päeva.

Toivo ja Ülo Tootseni reisikaart
Meregeoloog Ivar Murdmaa Lihavõttesaarel. Foto: Eesti Meremuuseum

1972. aastal näeb ilmavalgust Enn Kreemi „Antarktika läbi aegade“, mis on kirjutatud vene- ja ingliskeelsete allikate ning autori poolt kahe ekspeditsiooni vältel omandatud kogemuste põhjal.

Bioloog Vambola Maavara 1979. aastal ilmunud reisiraamat „Mägedest mägedeni“ viib lugeja Tjan-Šani mägede kargest loodusest Kazbeki jalamile ja Kahheti viinamarjaaedadesse, külastades vahepeal ka Badhõzi pistaatsiasavanne ning Araali mere saari.

Geoloogiakandidaat Ivar Murdmaa raamat „Ookean tulerõngas“ (1980) jutustab teaduslikust uurimustööst Vaikses ookeanis ja seda ümbritsevas vulkaanide vööndis, millest autor on mitme ekspeditsiooni koosseisus osa võtnud.

 

Kunstiajaloolase Jaak Kangilaski 1985. aasta teabemahukas raamat „Norra maa, rahvas, kunst“ räägib Norras kogetust, omapärasest ja kaunist loodusest, linnadest ja hariduselust, norralaste iseloomust, argipäevast ja harjumustest — fooniks selle Skandinaaviamaa murranguterohke minevik.

1988. aastal ilmunud Vello Lattiku „Kus sa oled, Larissa? Sahhalini päevik“ . Tiit Kaivo ja Enn Kaup kirjutavad 1992. aastal „Nabakirjad. Reisimuljeid Arktikalt ja Antarktikalt.“

1997. aastal ilmub raamatu „Maroko taeva all“ kordustrükk, mille autor Nora Peets elaskoos abikaasaga Marokos, Marakešis aastatel 1929–1974, kokku 45 aastat.

Hanno Ojalo raamat „Rapa Nui. Saladusteta Lihavõttesaar“ (2009) juhib lugeja läbi saare pooleteise tuhande aasta pikkuse ajaloo, näitab, kuidas käputäis esmaasukaid suutis keset ookeaniavarusi täielikus isolatsioonis elades luua omapärase kiviaegse tsivilisatsiooni ja koguni oma kirja

Kotzebue kolmanda ümbermaailmareisi fregatil Predprijatije kaart. pliskin – личный архив, CC BY-SA 3.0, https://commons.wikimedia.org/w/index.php?curid=6438983

Eestiga seotult võiks ära märkida veel kahte sarja raamatut. Otto von Kotzebue oli Tallinas sündinud baltisaksa päritolu Eesti rüütelkonna parun Vene tsaariaegses teenistuses Venemaal, maadeavastaja ja mereväeohvitse. 1978. aastal sarjas avaldatud raamat „Reis ümber maailma aastail 1823–1826“ räägib tema kolmandast ümbermaailmareisist fregatil “Predprijatije”, mille eesmärgid olid seotud Kamtšatka ja Põhja-Ameerika Vene kolooniatega ning Beringi väina uurimisega Viimased eluaastad veetis ta 1832. aastal ostetud Triigi mõisas. Otto von Kotzebue on maetud Kose kirikuaeda.

1969 ilmub „Peipsi järve mõistatus“ , milles sõjaajaloolane kindralmajor Georgi Karajev ja turismi vaneminstruktor kunstnik Aleksandr Potressov käsitlevad ekspeditsiooni tööd, mille ülesandeks oli määrata kindlaks 1242. aastal Peipsi järvel peetud Jäälahingu täpne paik.

Postitatud

Enne Pariisi käi Nuustakul

Enne Pariisi käi Nuustakul

Otepää linnamägi 1900. aasta postkaardil

Vanasõna ütleb: enne, kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul. Nüüdseks Nuustaku nimekuju enam eriti ei kasutata, valdavaks on saanud vana maarahvakeelne “Karupea” ehk Otepää, võimalik, et linnusekoha mäe kuju andis selleks ainest. Nuustaku tulenes saksakeelsest “pähklipäevast” Nustag. Piirkond on alati olnud nimelt sarapuuderikas. Nuustaku on 150 m üle merepinna asuv Eesti kõige kõrgemal trooniv linn.

Sageli eelistame kodumaistele paikadele midagi eksootilisemat ja kaugemat. Samas on ka meie väike Eesti täis tõeliselt põnevaid ning ennenägematuid paiku! Palju infot Eesti erinevate piirkondade vaatamisväärsuste kohta leiab Puhka Eestis portaalist. 

Eestis on 47 linna, millega tutvuda. Suurima elanike arvuga on pealinn Tallinn (438 341 elanikku) ja väikseima elanike arvuga Kallaste (714 elanikku).

Eesti keskaegsed linnad olid Tallinn (linnaõigused 1248), Tartu (enne 1262), Vana-Pärnu (1251), Uus-Pärnu (1318), Narva (1345), Paide (1291), Rakvere (1302), Viljandi (1283) ja Haapsalu (1279). Linnade linnaõiguse lähtusid reeglina Liivimaa osas Riia õigusest ja Eestimaa osas Lübecki (Tallinna) õigusest.

  1. aastal sai linnaõigused Kuressaare ja 1584. aastal Valga

UNESCO loovlinnade võrgustik käivitati 2004. aastal eesmärgiga edendada koostööd linnade vahel, mis kasutavad linna arengus olulise tegurina loovust. Alates 2015. aastast kuulub Tartu kirjanduslinnana UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartu kirjanduselu on mitmekesine ja energiline. Eesmärgiks on inimeste lugemisharjumuste süvendamine, kaasaaitamine loovkirjutamise, kirjanduse ja tõlgetegevuse arengule, loomevabaduse kaitsmine ja kirjanduse mitmekesisuse toetamine.

Alates 2019. aastast Viljandi linn osa UNESCO loovlinnade võrgustikust käsitöö ja rahvakunsti valdkonnas. Viljandis on linnas mitmeid kultuuri- ja haridusasutusi ning see on oluline käsitöö ja rahvakunsti keskus Eestis. Viljandis korraldatakse igal aastal suurt rahvamuusikafestivali Viljandi Pärimusmuusika Festival.

Tallinn kuulub alates 2021. aastast UNESCO loovlinnade võrgustikku ja kannab muusikalinna tiitlit. See polegi suurem üllatus, sest pealinnas on muusika mänginud väga suurt rolli, seda nii laulva revolutsiooni, laulu- ja tantsupidude traditsiooni, maailmatasemel dirigentide ja heliloojate kuni muusikahariduse ja -festivalideni välja.

Viljandi Foto: Siim Verner Teder

Kui soovid leida meelerahu ning olla eemal mürast ja saastest –  mine loodusesse!

Meil on soid ja rabasid, milledel eriliselt puhas vesi ja õhk. Koos soometsadega on soode pindala 1 009 101 ha, mis moodustab 22,3% Eesti maismaa pindalast. Metsamaa moodustab veidi üle poole Eesti maismaast ehk 2,3 miljonit hektarit. 

Meil on jõgesid, mis looklevad läbi sügavate laante ja väikeste linnade vaikselt ja kindlalt. Pikimad neist on Võhandu (162 km), Pärnu (144 km), Põltsamaa (135 km), Pedja (122 km) ja Keila jõgi (115 km). Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, võtab enda alla aga 3555 km² ja on sellega Euroopas suuruselt viies. Teised suuremad järved on Võrtsjärv, Narva veehoidla, Mullutu-Suurlaht ja Ülemiste järv.

Eestil on 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Eestis on 2222 meresaart ja laidu.

Nendega saab tutvuda nii matkates kui kasutades erinevaid liikumisvahendeid

Meil on viis rahvusparki, mis on loodud looduse ja kultuuripärandi kaitseks: Lahemaa, Karula, Soomaa, Vilsandi, Matsalu 

Eestis on väga palju erinevaid matkaradu, 10 enam külastatavat neis on:

  • RMK Mukri raba loodusrada, Rapla maakond, Reonda küla
  • Pääsküla raba loodusõpperada, Harju maakond, Tallinn
  • Tuhu soo ja RMK matkarada, Pärnu maakond, Kiska küla
  • Marimetsa raba matkarada, Lääne maakond, Rõuma küla
  • Kakerdaja raba matkarada, Järva maakond, Vetepere küla
  • Meenikunno raba matkarada, Põlva maakond, Nohipalo küla
  • Viru raba õpperada, Harju maakond, Kolga alevik
  • Hüpassaare õpperada, Viljandi maakond, Karjasoo küla
  • Paukjärve loodusrada, Harju maakond, Pillapalu küla
  • Väätsa looduskaitseala matkarada- Järva maakond, Vissuvere küla
Kollane aken Foto: Külli Kolina

Lõuna-Eesti avab end huvilistele 30 National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse looduspuhkuse huvilistele. Kollased aknad asuvad põnevates paikades. Mõned on avalikes kohtades, mõned sootuks ära peidetud. Mõned tänaseks juba ka maha võetud. On olemas ka nn. mitteametlikud kollased aknad, mis on kohaliku kogukonna initsiatiivil paigaldatud. Mõned aknad on suured ja mõned ootamatult pisikesed. Puust ja metallist, kõvasti maas kinni ja pöörlevad.  Leia nad ülesse. Instagrammis  vaata #kollaneaken.

Eestist kuulub UNESCO võrgustikesse peale linnade veel mitmeid paiku ja kultuurinähtusi. Maailmapärandi nimistu on ala, keskkond või objekt, mis unikaalsel viisil jutustab maa ja inimese ajalugu. Need on loodus- või kultuurimälestised, millel on silmapaistev universaalne väärtus. Eestil on kaks maailmapärandi ala: Tallinna vanalinn ja Struve kaar.

Maailma mälu nimekirja kuulub Balti kett, mis toimus Eestis, Lätis ja Leedus 23. augustil 1989. Lõuna-Eestis Lilli külas asub Balti keti mälestusmärki.

Vaimse kultuuripärandi nimekiri kuulub suitsusaunatraditsioon Võrumaal. Suitsusauna pääsemine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja ei sündinud tühjast kohast – selle nimel nägid võrukesed 10 aastat vaeva.  Kihnu kultuuriruum on samuti UNESCO vaimse pärandi nimekirjas. Rohkem kui 600 aastat on see iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar elanud omalaadses rütmis ja vaimus.

2009. aastal kandis UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi nimekirja seto leelo ehk seto traditsioonilise mitmehäälse laulukultuuri.

UNESCO vaimse pärandi nimekirjas on koos Läti ja Leeduga esitatud Laulu- ja tantsupidude traditsioon.

UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kanti 2021. aasta lõpus Soomaa uhkus, ühepuupaadi ehk haabja ehitamine ja kasutamine.        

Biosfäärikaitseala on rahvusvahelise tähtsusega piirkond, mis on tunnustatud ja lisatud UNESCO programmi “Inimene ja biosfäär”. Tunnustuse saab selle alusel, kuidas inimene on suutnud oma tegevusega ja uute lahendustega keskkonda kaitsta ja säilitada seal mitmekesine elustik. Lääne-Eesti saared kuuluvad UNESCO biosfäärialade võrgustikku.

Rohkem ideid Eestis seiklemiseks võid leida raamatutest.

Ürgne ühepuupaat – haabjas – Soomaal

Eesti kokkade kokaraamat

Eesti kokkade kokaraamat
  • Eesti kokkade kokaraamat. 26 Eesti peakoka retseptid ja mõtted elust ning söögitegemisest
  • Toimetanud: Svea Talving
  • Kujundaja: Kadri Kuusk
  • Koostanud Siiri Kirikal
  • Kirjastaja: Suur Eesti Raamatuklubi
  • Linn: Tallinn
  • Väljaandmisaasta: 2006
  • Lehekülgede arv: 550
  • ISBN: 9949135087
  • Suures formaadis kõvas köites raamat
  • Väga heas korras raamat
Postitatud

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest

Esimese vabariigi aastapäeva tähistamine Tallinnas

24. veebruaril tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva. 1918. aasta 20 veebruari paiku oli valminud Ajutise Maanõukogu Päästekomitee manifest Eesti iseseisvuse kohta. Manifesti ei olnud aga võimalik paljundada ega üles panna, ammugi ajalehes avaldada. samas ei jõustu ükski otsus, seadus ega deklaratsioon enne, kui ta on avalikult maha kuulutatud. 23. veebruaril avanes võimalus iseseisvusmanifesti kuulutada Pärnus Endla rõdult. 24. veebruaril jõudis sarnane päev kätte ka Tallinnas. Me ei tähista oma riigi aastapäeva siiski mitte 23. veebruaril. 1919. aastal otsustati, et  manifesti avaldamine pealinnas ja esimese valitsuse moodustamine 24. veebruari on olulisemad sündmused ja tõestuseks, et iseseisvus on tõesti välja kuulutatud.

Hiljem kerkis üles teinegi võistleja iseseisvuse avapäeva kohale – 28. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Tähtis samm, kuid mitte veel uue riigi rajamine. 

Eesti riikluse loomine alguseks loetakse täna eestlaste demonstratsiooni Peterburis 1917. aasta aprillis ja lõpuks Tartu rahu sõlmimisest 1920. aasta veebruaris.

Lisaks neile on olulisteks sündmusteks, mis tegid Eestist riigi, esimese põhiseaduse vastuvõtmine 1920. aasta juunis, esimese riigikogu kokkukutsumine 1920. aasta detsembris ja Eesti vastuvõtmine Rahvasteliitu, millega meid tunnustati ühena võrdsetest 1921. aasta septembris.

Esimese vabariigi aastapäeva tähistamine

Juba 1919. aastal loodi oluline traditsioon, tähistades riigi esimest aastapäeva sõjaväeparaadiga Vabaduse väljakul. Tollal oli see alles Peetri plats, kus kõrgus Peeter I ausammas. 1919. aastal oli sõjaväeparaad kõige loomulikum asi. Vabadussõda alles käis ja mehed olid relvis. Paraad või rongkäik on olnud kindel osa iseseisvuspäeva pühitsemisest pea igas asulas terves Eesti Vabariigis

Lisaks paraadile tähistati vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistustega. 1919. aastal tuli pidulikel jumalateenistustel kohati ilmsiks baltisakslaste ja eestlaste vaheline vaen. Kui eestlasest koguduseliikmed soovisid, et kirikuõpetaja loeks iseseisvuspäeva puhul kogudusele ette Eesti iseseisvusmanifesti, siis baltisakslastest kirikuõpetajad kas keeldusid või kasutasid sellest keeldumiseks ettekäändeid.

Eesti Vabariigi isesesvuspäeva esimene paraad 24.02.1919 Tartus.

Esimesel omariikluse perioodil  tähistati vabariigi aastapäeva mitmesuguste aktuste ning kontsertidega kogu Eestis. Tüüpilisel aktusel oli avasõna, põhikõne ja lõppsõna ning kontsertkava. Aktused kestsid võrdlemisi kaua – lausa 4-5 tundi. Põhjuseks asjaolu, et kõnepidajad olla oma ülesannet ülemäära tõsiselt võtnud, mistõttu nii mõnigi tänulik kuulaja pärast enam kui tunnipikkust monoloogi umbse ruumi tõttu minestas. Mõnel pool andnud rahvas rahutu jalgade trampimisega märku, et nende taluvuse piir on ammugi kätte jõudnud. Ka väljendas rahvas nurinat, et kõnepidajate sõnavõtud ei olnud alati piisavalt teemakohased.

Piduõhtud olid suure osavõtuga, pakkudes meelelahutust eeskavaga, millele järgnes sageli tantsuõhtu. Muusikaliste ettekannete kõrval pakkus vaheldust ilulugemine, mainitud on ka ringmänge. Piduõhtute kulminatsiooniks peeti näitemängu esitamist. Mängiti selliseid teada-tuntud tükke nagu “Kroonu onu”, “Pisuhänd”, “Mikumärdi”, “Neetud talu”, aga ka uudisloomingut nagu “Nimed marmortahvlil”.

Riigivanem ja hiljem president korraldasid küll õhtul oma residentsis peamiselt välisdiplomaatidele mõeldud vastuvõtu, kuid see ei huvitanud ei pressi ega avalikkust kuigivõrd.

Vabariigi aastapäeva nimetati noil aastail paljuski nii, nagu kellelegi meeldis – enamasti kas iseseisvuspäevaks või vabaduspäevaks.

Meie esimene sinimustvalge lipp, mis kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsile ja on õmmeldud 1884. aastal. ERM

1919. aastal polnud sini-must-valge lipu eksponeerimine sugugi iseenesestmõistetav – valmis lippu ei saanud kauplustest osta, vaid see tuli ise õmmelda. Sõjaoludest tingituna oli kõigest puudus, ka õiget värvi sinist kangast oli pea võimatu leida. Nii kirjutab ka toonane Päewaleht: “Majades pandakse Eesti lipud wälja, mille sinine harwa, kus õigele wärvile wastab. Kuid riidepuudus ei luba walikut teha, asi seegi, kui Eestit tähtsal päewal millegagi saaks austada…” (Päevaleht, 25.02.1919).

Riigilippude heiskamise vähesus, eriti maapiirkondades, oli tingitud ka sellest, et puudus varasem traditsioon.

Juba esimeste iseseisvusaastate alguses sai tavaks kaunistada käepäraste vahenditega äride vaateaknaid, kuhu asetati riigitegelaste portreed, värvilised kangad, rahvusvärvides lindid, pärjad, vanikud ja kuuseoksad. Õhtuhämaruse saabudes lisasid mõned ärid vaateaknale küünlaid, kuid 1920. aastate keskpaigast alates hakkasid ärid järjest rohkem kasutama elektrilampe.

Rahwaleht kirjutab 1927. aastal: “Ei saa enam keegi waielda – meie wabariigi aastapäew kujuneb iga aastaga ikka enam rahwuslikuks pühaks, mis kaasa tõmbab kõiki rahwakihte. Ja see on meie tagasihoidliku iseloomuga arwestades suur saawutus. Rõõmustawal wiisil püütakse ka ametlikult poolt kõike teha, et riigi aastapäew ei oleks paljas kroonupüha…” (Rahvaleht 26.02.1927).

Kaks suurt. Päts ja Tõnisson

Eestlased, kes peavad arvamuste paljusust au sees, ei ole alati kõiges üksmeelsed. Nii kestis omariikluse rajamisel aastaid kahe riigimehe, Pätsi ja Tõnissoni vastasseis. Nii nagu nad esindasid vastasleere 1905. aasta revolutsioonilistel päevadel, olid need kaks meest vastakuti 1940. aastani välja. Mõlemad pärinesid põlistest Eesti taludest, mõlema teekond sai otsa Nõukogude repressiooniaparaadi hammasrataste vahel. Mõlemad mehed jätsid 20. sajandi Eesti poliitikasse kustumatu jälje, mõlemat on kõvasti maha tehtud, küll põhjusega, küll lihtsalt kadedusest. Oli pigem juhus, et Eesti Vabariigi rajajaks sai Päts, mitte Tõnisson. Kuid mõlema mehe elutööd jäid õnneks meenutama mahukad koguteosed.
23. veebruaril 1934 tähistati Konstantin Pätsi, kes oli sel ajal peaminister ja riigivanema kohusetäitja, 60 aasta juubelit. Päts sai oma juubeliraamatu, Artur Tupitsa juhtimisel koostatud ja samuti rohkem kui 400-leheküljelise „K. Päts, tema elu ja töö, kaasaeglaste mälestusi“, mis juubilarile juubeliaktusel pidulikult üle anti.
Eesti poliitika teine käilakuju Pätsi kõrval, Jaan Tõnisson, oli tõrjutud Tartu ülikooli ühistegevuse professoriks. 1938. aasta lõpul arestiti enne müükiminemist ajakirja Akadeemia 8. numbri tiraaž, sest Jaan Tõnissoni 70. sünnipäeva puhuks kirjutatud artiklite seas oli Oskar Männi „Jaan Tõnisson perioodil 1934–1938“, mis kirjeldas üksikasjaliselt Tõnissoni poliitikaelust kõrvale tõrjumise samme. Oma juubeliraamatu Tõnisson siiski sai. 22. detsembri õhtul peeti „Vanemuise“ kontserdisaalis tema juubeliaktus, kus talle kingiti juubeliraamat „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“. President Päts läkitas oma tervitused käsunduskindral Gustav Jonsoniga ja annetas vanale konkurendile Valgeristi teenetemärgi suurpaela.
Kaks suurt - Märt Raud

Omariikluse sünni esimese ümmarguse tähtpäeva tähistamisel 1928. aastal on Päevaleht oma aastapäeva erinumbri juhtkirjas eestlaslikult kaine ja asjalik: „Meie ei taha kiidelda ega hoobelda, nagu oleksime suuri asju korda saatnud ja midagi vägevat valmis teinud, ei, seda maikugi ei taha meie anda oma juubelipidustustele. Sest tunneme hästi küll, kui palju on puudusi, nõrkusi ja vigu kõiges, mis oleme teinud. Aga keegi ei tohi meid keelata tundmast rõõmu ja rahuldust selle üle, mida siiski oleme saanud. Kui esimene aurulaev, esimene vedur, esimene lennuk oli kümme versta ära käinud, siis oli ilmsiks tulnud palju vigu ja puudusi tema aparaadis, aga siiski võis selle ehitaja südamest rõõmustada: sest tal oli ühtlasi tunnistus selle eluvõimest, selle arenemis- ja parandamisvõimalustest.“

Postitatud

Kutsume üles tähistama eesti kirjanduse päeva!

Kutsume üles tähistama eesti kirjanduse päeva!

30. jaanuaril, A. H. Tammsaare sünniaastapäeval, on kavas hakata tähistama eesti kirjanduse päeva. Ettepaneku käis esimesena, 30. jaanuaril 2018 “Estonia” teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva aktusel peetud kõnes välja kirjandusteadlane Rein Veidemann. Vastavasisuline eelnõu on valmis ning ootab Riigikogu kultuurikomisjoni heakskiitu. Eesti kirjanduse päev on kummardus meie kirjanikele ja eesti kirjandusele. Riikliku tähtpäevana kannab see sõnumit eesti kirjanduse väärtusest kultuurilise identiteedi ja vaimse tervise hoidjana ning kultuurilise ökosüsteemi rikkuse säilitajana. Eesti kirjanduse päev lipupäevana riigi kalendris on ühtlasi nii tänu kui ka rahvusliku eneseväärikuse väljendus. Kuigi päev ei ole veel ametlikult meie riiklike tähtpäevade kalendris, kutsutakse üles kõiki eesti inimesi päeva tähistama. Selle päeva sündmuste ja ettevõtmiste hulka võiksid kuuluda näiteks kirjandi kirjutamine koolides; laste ja noorte kirjandusvõistlused; klassikute teoste avalik lugemine ning kommenteerimine, nende mälestuse jäädvustamine; kirjandusõhtud; kirjanduslikud matkad loojate kodumaile; kirjandussõprade kokkutulekud; lugejaauhindade jagamine.

H. Tammsaare tuli kirjandusse 20. sajandi alguses külaolustikuliste novellide ja jutustustega “Kilgivere Kustas”, “Mäetaguse vanad”, “Käbe-Kaarli noor naine”, “Kaks paari ja üksainus” (1902), “Tähtis päev”, “Vanad ja noored” (1903), “Raha-auk” (1907).

 

Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).

Tammsaare loomingu kõrgaeg algas näidendist „Juudit“ (1921) ja romaanist „Kõrboja peremees“ (1922). Keskse tähtsusega on 5-köiteline romaan „Tõde ja õigus“ (1926–1933), mis käsitleb Eesti ühiskonnale iseloomulikke arengusuundi 19. sajandi lõpukümnendeist 1920. aastate lõpu majanduskriisini. Ühiskonnaelu arvustavad allegooriline romaan „Põrgupõhja uus Vanapagan“ (1939) ja näidend „Kuningal on külm“ (1936).

1922. aastal ilmunud “Kõrboja peremees” on tuntud kui Tammsaare Koitjärve romaan, sest selles peegeldub Tammsaare suhe Leeni (Madlena) Ploompuuga. Nimelt olid nii Kõrboja Anna kui ka Leeni jõukamast talust pärit. Vigane Katku Villu aga võib sümboliseerida Tammsaare kehva tervist ja enesekuvandit. Leeni Vesterinen (sünd. Ploompuu) oli eelmisel sajandil üks olulisemaid eesti kultuuri vahendajaid Soomes. Ta oli üks esimestest eesti naistest, kes sai Helsingi ülikoolis kõrghariduse.

Leeni Ploompuu, elas Koitjärvel Tammsaare venna naabruses. Laane Leeni ja Oru Antoni suhtele said saatuslikuks Leeni suured võlad, mida ta oli pidanud võtma, et Soomes õppida ja Antoni haigestumine tuberkuloosi, mis pani teda arvama, et ta pole naisevõtuks kohane. Väravas õhtul hüvasti jättes öelnud Tammsaare ohates ikka kas: «Peame leppima olukorraga» või: «Teisiti ei või olla.»  

Leeni Ploompuu http://www.ohtuleht.ee/767452/sudamedaamid-kiitsid-tammsaare-on-toeline-tantsulovi#2

Legendaarne on lugu sellest, kuidas Tammsaare naise võttis. Või õigem oleks öelda, kuidas Käth endale abikaasa kosis. Nimelt Tammsaare, kes enne abiellumist ei olnud tervislikel põhjustel majanduslikult kindlustatud ja elas Koitjärvel venna juures, ei söandanud naist võtta. Siis haaraski Käthe, kellega Tammsaare oli tutvunud Estonia teatris, ohjad: ta pani lehte kuulutuse, et Käthe ja Anton on abiellunud. Kui Käthe Tammsaare juurde Koitjärvele külla sõitis ja lehte näitas, ei öelnud Tammsaare midagi, vaid keeras Aegviidu raudteejaamas kannapealt ümber ja läks koju. Käthel ei jäänud muud üle, kui Tallinnasse tagasi sõita. Hiljem otsustas Tammsaare Käthe siiski naiseks võtta. Abikaasa Käthe Hansen oli võimukas, sõnakas ja ülinõudlik matroon, väidetavalt Juhan Smuuli “Polkovniku lese” prototüüp, kes andis ilmselt ka Tammsaare naistüüpidele “pessimistlikke alatoone”.

A.H.Tammsaare perekonna keskel kodus. A.H. Tammsaare Muuseum Vargamäel

Anton Hansen sündis 30. jaanuaril 1878. aastal pere neljanda pojana. Pseudonüümi Tammsaare võttis ta endale oma sünnitalu Põhja-Tammsaare nime järgi. Eesti kultuurilukku on Tammsaare sünnipaik jäädvustunud “Tõe ja õiguse” I osa legendaarse tegevuspaiga Vargamäena.  

Kaheksa–aastaselt läks Anton õppima Sääsküla vallakooli, mis asus kodutalust 10 km kaugusel ja õppis seal kaks aastat. Edasi asus poiss õppima Prümli kooli (35 km kodutalust), kus õpetajaks oli sugulane. Hiljem jätkas õpihimuline noormees haridusteed Väike-Maarja kihelkonnakoolis (1896-1897) ja Tartus Hugo Treffneri eragümnaasiumis (1898-1903).

Aastail 1903-1907 tegutses Tammsaare ajakirjanikuna Tallinnas, seejärel jätkas õpinguid Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas (1907-1911). Ta haigestub lõpueksamite ajal ning diplom jääb saamata.

Raske kopsuhaigus sundis kirjanikku tervist parandama. Ta asus elama Koitjärve üksildasse metsakülla oma venna juurde. Ravi eesmärgil tegi Tammsaare pikema reisi Musta mere äärde, kus peatus eesti külas Punasel Lagedal.

Anton Hansen Tammsaare küps loomeperiood algas koos Eesti Vabariigi sünniga. Aastail 1922-1939 ilmusid kõik Tammsaare tähtsamad teosed. 1920. aastal abiellus ta Käthe Amalie Veltmanniga (1896-1979) ja asus elama Tallinna. Käthel ja Antonil sündis kaks last, tütar Riita (1921 – 2004) ja poeg Erik (1928 – 1980).

Alates 1932. aastast oli Hansenite elukohaks Kadriorus asuv korter (Koidula tn. 12A), kus tänapäeval on A. H. Tammsaare Muuseum.

Kirjanik suri 1. märtsil 1940. aastal oma kodus Kadriorus.

Tammsaare oli esimene eestlane, kellele on tema eluajal püstitatud ausammas.

Anton Hansen-Tammsaare oli Eesti krooni 25-l rahatähel.