Aasta 2023 on pühendatud saunale: saunakultuurile, -kombestikule, -toodetele, -ettevõtetele, -kogukondadele, -eestvedajatele ning kõigile, kel saun on hinges. Liikumise eestvedaja on Eesti Maaturismi Ühing.
Maalehe päringul ning Ehitusregistri andmetel on Eestis ca 100 100 sauna. Seega keskmiselt on Eestimaal ühe sauna kohta 13,3 elanikku. Kõige enam on saunasid Harjumaal, kokku 47 700, järgnevad Tartumaa 16 000 ja Pärnumaa 8600 saunaga.
Saunu, mis koosnesid kuuma õhu ruumist ja pesemisbasseinist, tunti juba antiik-Kreekas. Kreeklastelt õppisid saunu tundma ka roomlased. 3. sajandil olid Roomas üldlevinud individuaal- ja avalikud saunad. Nii oli keiser Constantinus Suure valitsemisajal üksnes Rooma linnas 850 sauna.
Vene linnasuna mainitakse esmakordselt 17. sajandil tsaar Aleksei määruses, kuid tegelikult on teada saunu vene kloostrites juba 10. sajandist.
Saun on igipõline kõigil läänemeresoomlaste rahvastel – eestlastel, soomlastel, karjalastel, ingerlastel, vepsadel, vadjalastel, liivlastel. Ka kaugemad soomeugrilased (mordovlased, marid, udmurdid, komid) tunnevad vihusaunu. Mitmes läänemeresoome keeles on sauna tähistamiseks samatüveline sõna.
Sauna pikka ajalugu kinnitabki selle sõna vanus – sõna “saun” pärineb vähemalt 3. aastatuhandest enne meie aega. Veelgi vanemast ajaloolisest traditsioonist, mis on arvatavasti soome-ugri rahvastele juba kaua ühine olnud, kõneleb sõna “leil” ajalugu. Esmakordselt leiame sõna “saun” kirjalikest allikatest Jõelähtme kihelkonna Saunja küla kohanimes 13. sajandi algul.
Vihtlemine on omamoodi massaažitoimega puhastumisrituaal, mis kiirendab vereringet ja ainevahetust, avab nahapoorid ning soodustab jääkainete kehast eemaldumist. Vihtlemine parandab und ja meeleolu ning korrastab mõttetegevust.
Värsket vihta võib valmistada praktiliselt igast puust. Parim vihaokste korjamise aeg on aga selge päikeselise päeva hommikupoolik, pärast kaste kuivamist.
Viht kannab taimede väge ning vihategija köidab vihta oma head mõtted ja soovid.
Levinumad vihatüübid:
Kaseviht – mõjub hästi liigeste ja lihaste valude puhul ning peletab väsimust. Kuna kase lehed sisaldavad A-ja C-vitamiini, tugevdab kasevihaga vihtlemine immuunsüsteemi ja puhastab nahka.
Tammeviht – mõjub tasakaalustavalt ja stressi maandvalt ning aitab kõrge vererõhu korral. Lisaks parandab und ja tuju ning turgutab südant. Tammelehtedes leiduv tanniin leevendab liigesehaigusi.
Pärnaviht – ergutab neerude tööd ja on bakterivastane. Lisaks leevendab peavalu, podagrat ja aitab külmetusest taastuda.
Pihlakaviht – puhastab leiliruumi õhku ning tugevdab närvisüsteemi. Kohevust saab vihale lisada paju- ja kaseokstega. Uskumuse kohaselt saab pihlakavihaga laval olles eemale vihtuda kõik halva.
Saareviht – saare lehtedes on palju eeterlikke õlisid, karotiini ja askorbiinhapet, mistõttu omab saareviht põletikuvastat toimet ning on hea reuma ja radikuliidi puhul.
Kadakaviht – ergutab naha vereringet ning selle lõhn mõjub hästi hingamisteedele. Kadakas eraldab fütontsiide, mis vähendavad allergiat ja radikuliiti. Värsket kadakavihta saab teha aastaringselt.
Vahtraviht – toniseerib ja puhastab nahka ning on antiseptiline, sest vaher sisaldab alkoloide ja askorbiinhapet.
Hariliku puju viht – on tuntud haavade ja roosi tohterdajana.
Sireliviht – on palavikku alandav, antimikroobne, ning rahustava ja valuvaigistava toimega.
Sarapuuoksad – lisatakse kaseokstest vihale, kui soovitakse vaimujõudu virgutada või nahahaigusi peletada.
Sageli lisatakse vihtadele raviomadustega taimi ja ürte – näiteks münt, pune, meliss, rosmariin, mustsõstar, kirss, põdrakanep, raudrohi, humal, köömen jpm
Juba möödunud sajandi algul ilmus rahvaluule professori Matthias Johann Eiseni sulest raamat “Über Badestube und Quästen”. 1933. aastal ilmus eesti keeles raamatu ümbertrükk, mis kandis pealkirja “Saun ja vihtlemine“. Raamatus annab oma aja tunnustatud folklorist põhjaliku ülevaate vanade eestlaste saunakommetest ja uskumustest, saunaahju tegemise näpunäideteni.
Tänapäevasemat saunakirjandust saad leida https://vaimuvara.ee/?s=saun&post_type=product
See kultuurilooliselt tähtis hoone asub Tartus, Raja 31a. Maja arhitekt on soomlane Valter Thomé. Maja on tähtis Soome arhitektuuri ja Eesti ehitamiskunsti näide. Maja sai valmis 1914. aastal. Hoone ehitati rahvaluuleteadlase ja diplomaadi Oskar Kallase ja kirjanik Aino Kallase koduks tolleaegse Tartu piiridest väljapoole, Maarjamõisa alale. Uusklassitsistlikus stiilis häärberi tagaküljele viib Raja tänavast allee. Maja esikülg on aia poole.
Kallased elasid Tartu majas 1914-1918.
Aastatel 1923 – 1932 a. oli hoone linna lastekodu „Lastela“kasutuses.
Hiljem olid hoone omanikeks kirjanik Jaan Kaplinski vanavanemad, kelle juures möödusid ka Kaplinski esimesed eluaastad.
Pere pidi Saksa sõjaväe nõudmisel majast lahkuma 1943. aasta lõpus
II Maailmasõja päevil paiknes hoones Saksa sõjaväe staap.
Aino Kallas (1878–1956) oli proosa- ja draamakirjanik, esseist ja kriitik. Abiellus eestlasest teadlase, koolimehe ja Eesti diplomaadi Oskar Kallasega 1900. aastal. Teda on nimetatud ka soome-eesti ühiskirjanikuks, sest sünnipärase soomlasena kirjutas ta soome keeles, kuid kasutas oma teoste ainesena valdavalt eesti materjale. Peaaegu kõik tema teosed avaldati pärast Soomes ilmumist ka Eestis. Tema teoste peamine tõlkija oli F. Tuglas, mõnede tööde puhul ka G. Suits, J. Aavik jt. Aino Kallas kuulus rühmituse „Noor-Eesti” siseringi.
Oskar Kallas osales Miina Härma Gümnaasiumi asutamises 1906. aastal ja oli selle kooli esimene juht. Samuti juhtis ta alates 1907. aastast Eesti Rahva Muuseumi asutamist. Kallas aitas täiendada EÜSi raamatukogu, mis kingiti muuseumile, millest kasvas hiljem välja Eesti Kirjandusmuuseum.
1903–1918 elati Tartus. 1918. aasta detsembris määrati Oskar Kallas Eesti esimeseks asjuriks ja hiljem saadikuks Helsingis, mis tähendas ka Aino Kallasele silmatorkavat positsiooni oma sünnimaal. Aastatel 1919–1922 elatigi Helsingis. 1922. aastal asus Oskar Kallas tööle saadikuna Londonis, kus veedetud 12 aastat olid Aino Kallase jaoks rahvusvahelise aktiivsuse, avalikkuse ees olemise ja vabaduse aeg.
Aastatel 1934–1944 elati Tallinnas. Eesti okupatsioon ja sõja-aastad tähendasid Aino Kallase jaoks kahe lapse surma, kahe kodumaa kaotust ja põgenemist Rootsi 1944, kus ta abikaasa Oskar Kallas suri juba 1946. aasta jaanuaris. Soome naasis Aino Kallas püsivalt alles 1953. aastal pärast seda, kui sai sünnimaa kodakondsuse.
Aino ja Oskar Kallasel sündis viis last: Virve (1901–1953), Laine (1902–1941), Sulev (1904–1941), Lembit (1906, suri imikuna) ja Hillar (1910–1978).
Abikaasad puhkavad Julius Krohni perekonnahauas Helsingi Hietaniemi kalmistul.
