Postitatud

Saunast tulles oled terve ja noor

Saunast tulles oled terve ja noor

Aasta 2023 on pühendatud saunale: saunakultuurile, -kombestikule, -toodetele, -ettevõtetele, -kogukondadele, -eestvedajatele ning kõigile, kel saun on hinges. Liikumise eestvedaja on Eesti Maaturismi Ühing.

Maalehe päringul ning Ehitusregistri andmetel on Eestis ca 100 100 sauna. Seega keskmiselt on Eestimaal ühe sauna kohta 13,3 elanikku. Kõige enam on saunasid Harjumaal, kokku 47 700, järgnevad Tartumaa 16 000 ja Pärnumaa 8600 saunaga.

Sauna ajaloost

Saunu, mis koosnesid kuuma õhu ruumist ja pesemisbasseinist, tunti juba antiik-Kreekas. Kreeklastelt õppisid saunu tundma ka roomlased. 3. sajandil olid Roomas üldlevinud individuaal- ja avalikud saunad. Nii oli keiser Constantinus Suure valitsemisajal üksnes Rooma linnas 850 sauna.

Vene linnasuna mainitakse esmakordselt 17. sajandil tsaar Aleksei määruses, kuid tegelikult on teada saunu vene kloostrites juba 10. sajandist.

Saun on igipõline kõigil läänemeresoomlaste rahvastel – eestlastel, soomlastel, karjalastel, ingerlastel, vepsadel, vadjalastel, liivlastel. Ka kaugemad soomeugrilased (mordovlased, marid, udmurdid, komid) tunnevad vihusaunu. Mitmes läänemeresoome keeles on sauna tähistamiseks samatüveline sõna.

Sauna pikka ajalugu kinnitabki selle sõna vanus – sõna “saun” pärineb vähemalt 3. aastatuhandest enne meie aega. Veelgi vanemast ajaloolisest traditsioonist, mis on arvatavasti soome-ugri rahvastele juba kaua ühine olnud, kõneleb sõna “leil” ajalugu. Esmakordselt leiame sõna “saun” kirjalikest allikatest Jõelähtme kihelkonna Saunja küla kohanimes 13. sajandi algul.

Erinevad saunatüübid Eestis – kas oled neid proovinud?

Sutsusaun Sakurgi popsikülast ehitatud 1867. Foto Mõniste Talurahvamuuseum
  • Koobassaun – arvatakse, et koobassaun on kõige vanem saunaliik. Eriti levinud olid need Lõuna-Eestis, kus künklik maastik on sellise sauna ehitamiseks justkui loodud. Levinud olid ka poolkoobassaunad. Koobassaunu leidus veel 19. sajandi algupoolel ja hiljemgi. Koobassauna poolt räägib selle ehitamise lihtsus, sest osa seintest on ju juba valmis ning ülejäänud karkass valmistatakse tavaliselt lihtsatest, käepärastest materjalidest. Traditsiooniline koobassaun on oma olemuselt suitsusaun, maakividest keris asub tavaliselt ukse kõrval nurgas.
  • Suitsusaun – kõige arhailisem, ehedam, kõige parema mekiga ja kõige mõnusama leiliga saun. Suitsusauna eristab teistest puuküttega saunadest asjaolu, et saunal puudub korsten, seega täitub kütmise ajal saunaruum ja ümbrus paksu suitsuga. Pärast kütmist peab saun tunnike või kaks seisma, suits kaob, jääb ainult kuumus ja mõnus kerge suitsulõhn. Siis ongi paras aeg sauna minna ja nautida selle pikka, mahedat leili, mis jätab saunatajale mälestuseks meki nahale ja juustesse.
  • Klassikaline ehk soome saun – samahästi võiks see olla ka traditsiooniline Eesti saun. Saunale on omane kuiv, peaaegu hingemattev kuumus, sest saun köetakse tavaliselt 90-100kraadini. Kindlasti peab saunas mõnuga vihtlema ning peale vihtlemist karastama end tiigis või muus veekogus. Korralik saun kuulub paljude eestlaste laupäevatraditsiooni.
  • Elektriküttel kerisega saun – kiire ja lihtne lahendus tänapäevasele kiire elutempoga inimesele ning pealegi muutuvad elektriküttega kerised järjest paremaks ja ka stiilsemaks. Tõelised saunasõbrad kirtsutavad muidugi elektrisauna peale veidi nina, aga abiks ikka, nagu öeldakse.
  • Vene saun (banja) – kombinatsioon suitsusaunast, soome saunast ja aurusaunast. Sarnaselt suitsusaunale tõuseb siingi suits läbi kerisekivide, kuid sarnaselt soome saunaga kogutakse see suits korstnasse. Leili viskamiseks avatakse luuk, visatakse luugi kaudu kerisele vett ning niiskus paiskub leiliruumi sellesama luugi kaudu. Vene sauna eripäraks on ka suhteliselt madalam temperatuur (u 50 °C) ja väga niiske keskkond. Leili visatakse nii palju, et tekivad paksud aurupilved – selles osas sarnaneb vene saun ka aurusaunaga. Vene saun ongi välja kujunenud roomlaste aurusaunast ning jõudnud Venemaale Türgi kaudu.
  • Aurusaun – pärand kreeklastelt, kellelt selle võtsid omakorda üle roomlased. Aurusauna kuumutatakse vaid 40–45 °C-ni. Kütmise põhimõte on aurukatlas tekitatakse üleküllastatud veeaur, mis juhitakse torude kaudu saunaruumi, kus ta siis nähtavate pilvedena hõljub. Sageli lisatakse vette eeterlikke õlisid, nt eukalüpti, lavendlit ja muid ürdiõlisid. Aurusaun ei ava poore mitte kuumusega, vaid niiskusega. Aurusaun on tuntud ka türgi saunana (hamam).
  • Infrapunasaun toimib teiste saunadega võrreldes täiesti teisel põhimõttel, sest infrapunasaunas ei kuumutata mitte õhku, vaid inimese keha. Kuumutamistöö teevad ära elektromagnetkiirgusel töötavad infrapunalambid. Õhk soojeneb vaid 45-55 °C-ni ja seetõttu sobib infrapunasaun ka neile, kes tugevat kuuma ei talu. Selleks, et kuumus jõuaks läbi naha ja sellest organismile kasu oleks, tuleks infrapunasaunas istuda vähemalt 20 minutit, aga seal võib olla vee kauemgi. Paljudele meeldib ka see aspekt, et väidetavalt aitab regulaarne infrapunasaunas käimine kaalu langetada.
  • Soolasaun – ennekõike ravisaun. Sool on ajast aega tuntud oma raviomaduste poolest: välispidiselt nahale hõõrudes mõjub hästi nahale ja turgutab vereringet, sisse hingates on aga abiks hingamisteede haiguste korral. Ravi eesmärgil tuleks soolasaunas käia tihedalt ja regulaarselt, siis hakkavad soola tervendavad omadused tööle.
  • Kümblustünni teeb ägedaks see, et tünnis ollakse lageda taeva all. Eriti mõnus on tünnis olla sumedal suveõhtul, karges talvekülmas või pimedal sügisööl. Omamoodi äge on ka vihmaga või lumesajus. Kümblustünni köetakse puudega või elektriga, aga muidugi võib seda kasutada ka külma vee basseinina, kui tahad kuumast saunast vette jahtuma minna. Sageli kombineeritakse kümblustünne mõne teise saunaga, nt suitsusauna või soome saunaga.
  • Indiaani higitelk – vanadele indiaani hõimudele on saunas higistamine ning keha ja vaimu puhastamine olnud vähemalt sama tähtis nagu eestlastele. Saun on nende jaoks olnud kirik ja saunaskäik tseremoonia. Higitelk ise on väike kuplikujuline telk, mille keskel on auk, kuhu tuuakse lõkkel kuumaks aetud kivid. Koos istutakse ümber kivide, külg külje kõrval, ning lauldakse ja öeldakse palveid.
  • Iglusaun – on üleni ümarate vormidega, ümarate seintega ning leil jaotub hoopis ühtlasemalt ja levib kiiremini. Iglusaunad soojenevad väga kiiresti: suvel on korralik kuumus (70-80 °C) võimalik üles saada koguni poole tunniga, talvel läheb muidugi veidi kauem aega. Iglusaun tundub olevat ehitusturu Eesti Nokia, neid leidub saartest Setuni, Lapimaast troopikani. Laastudega kaetud iglusaunad on pilkupüüdvad, loodusesse sulanduvad ja samal ajal väga modernsed.
  • Parvsaun asub parve peal. Seega võib kindel olla, et vesi on vabalt käes ja kohe kindlasti saab end otse saunast kosutavasse vette kasta. Mõni parvsaun on kalda külge kinnitatud, mõnega saab aga saunatamise ajal vee peal liikuda. Parvsaunade valik Eesti veekogudel on üllatavalt lai, aga erinevalt enamikest teistest saunadest on meie kliimas tegemist hooajalise nähtusega.
  • Liikuv saun– mõni väiksem saun on nii kompaktne ja kerge, et seda võib ka autokärus endale sobivasse kohta transportida. On ka selliseid liikuvsaunu, mille puhul lava on ehitatud veoautokasti või furgooni või koguni vanasse tuletõrjeautosse – võimalused on lõputud. Sellise autosaunaga saad mistahes randa sõita, kuhu sauna ehitamine on keelatud. Olemas on ka saunabussid, mis sobivad suuremale seltskonnale.

Vihtlemine

Vihtlemine on omamoodi massaažitoimega puhastumisrituaal, mis kiirendab vereringet ja ainevahetust, avab nahapoorid ning soodustab jääkainete kehast eemaldumist. Vihtlemine parandab und ja meeleolu ning korrastab mõttetegevust.

Värsket vihta võib valmistada praktiliselt igast puust. Parim vihaokste korjamise aeg on aga selge päikeselise päeva hommikupoolik, pärast kaste kuivamist.

Viht kannab taimede väge ning vihategija köidab vihta oma head mõtted ja soovid.

Vabadussõda. Eesti Punase Risti saunarongi küttevagun Foto: Ajapaik

Levinumad vihatüübid:

Kaseviht – mõjub hästi liigeste ja lihaste valude puhul ning peletab väsimust. Kuna kase lehed sisaldavad A-ja C-vitamiini, tugevdab kasevihaga vihtlemine immuunsüsteemi ja puhastab nahka.

Tammeviht – mõjub tasakaalustavalt ja stressi maandvalt ning aitab kõrge vererõhu korral. Lisaks parandab und ja tuju ning turgutab südant. Tammelehtedes leiduv tanniin leevendab liigesehaigusi.

Pärnaviht – ergutab neerude tööd ja on bakterivastane. Lisaks leevendab peavalu, podagrat ja aitab külmetusest taastuda.

Pihlakaviht  – puhastab leiliruumi õhku ning tugevdab närvisüsteemi. Kohevust saab vihale lisada paju- ja kaseokstega. Uskumuse kohaselt saab pihlakavihaga laval olles eemale vihtuda kõik halva.

Saareviht – saare lehtedes on palju eeterlikke õlisid, karotiini ja askorbiinhapet, mistõttu omab saareviht põletikuvastat toimet ning on hea reuma ja radikuliidi puhul.

Kadakaviht – ergutab naha vereringet ning selle lõhn mõjub hästi hingamisteedele. Kadakas eraldab fütontsiide, mis vähendavad allergiat ja radikuliiti. Värsket kadakavihta saab teha aastaringselt.

Vahtraviht – toniseerib ja puhastab nahka ning on antiseptiline, sest vaher sisaldab alkoloide ja askorbiinhapet.

Hariliku puju viht –  on tuntud haavade ja roosi tohterdajana.

Sireliviht – on palavikku alandav, antimikroobne, ning rahustava ja valuvaigistava toimega.

Sarapuuoksad – lisatakse kaseokstest vihale, kui soovitakse vaimujõudu virgutada või nahahaigusi peletada.

Sageli lisatakse vihtadele raviomadustega taimi ja ürte – näiteks münt, pune, meliss, rosmariin, mustsõstar, kirss, põdrakanep, raudrohi, humal, köömen jpm

Saunakirjandus

Juba möödunud sajandi algul ilmus rahvaluule professori Matthias Johann Eiseni sulest raamat “Über Badestube und Quästen”.  1933. aastal ilmus eesti keeles raamatu ümbertrükk, mis kandis pealkirja “Saun ja vihtlemine“. Raamatus annab oma aja tunnustatud folklorist põhjaliku ülevaate vanade eestlaste saunakommetest ja uskumustest, saunaahju tegemise näpunäideteni.

Tänapäevasemat saunakirjandust saad leida https://vaimuvara.ee/?s=saun&post_type=product

Postitatud

Kirjandusreis Euroopas

Kirjandusreis Euroopas.

Reisides mööda Euroopat võite näha hulgaliselt kohti, mis on seotud kirjandusega ja kirjanikega. Siit leiate mõned vihjed tuntud kirjanike kohta, kelle jälgi Euroopas kohata võib.

Goethe ja Schilleri monument Weimaris

Tundeküllane loodus-, lembe- ja mõtteluuletaja, värsstragöödia „Faust” autor Johann Wolfgang von Goethe sündis Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis, kus tema sünnimaja, niinimetatud Goethe maja,  saab külastada vanalinnas Großer Hirschgrabenil. Läbi Saksamaa kulgeb ka enam kui 600 km pikkune Goethe tee. See kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja suundub Maini-äärsest Frankfurtist, Wetzlari, Fulda, Eisenachi, Erfurti, Weimari Jena ja Leipzigi kaudu Dresdenisse. Weimaris sõbrunes Goethega Friedrich von Schiller ning seal asuvad Schilleri ja Goethes majamuuseumid.

Thomas Mann (1875-1955), keda tuntakse teoste „Buddenbrooks“, „Surm Veneetsias“, „Võlumägi“ jai „Doktor Faustus“ järgi, sündis Lübeckis. Buddenbrookhaus asukohaga Mengstrasse 4, Thomas Manni vanavanemate kodu on nüüd Manni kunstnikeperekonna muuseum, kirjandusmuuseum ja näitusepind.

20. sajandi loetumaid saksa autoreid Hermann Hesse sündis Lõuna-Saksamaal Calwis 1877. aastal. Kui täna linna külastate, leiate kõikjalt kohti, mida Hesse oma teostes kajastas. Tänapäeval asub Marktplatz 30, Schützi majas muuseum, kus on kõige põhjalikum kogu Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kohta. Hesse vanematekodu leiate aadressil Bischofstrasse 4. Tema lemmikkoht linnas oli aga Nikolause sild, kus täna seisab tema elusuuruses pronkskuju.

Pärast Esimest maailmasõda kolis kirjanik Šveitsi. Siin kirjutas Hesse ka oma viimase suurema teose “Klaaspärlimäng“. Montagnolas asub Hesse muuseum, mis on pühendatud autori elule viimase 40 aasta jooksul

Ükski teine saksa kirjanik ei ole nii tihedalt seotud Berliini, Preisimaa ja 19. sajandi Saksa impeeriumiga kui Heinrich Theodor Fontane, kes sündis 1819. aastal Brandenburgis Neuruppinis ja suri 1898. aastal Berliinis. Paljud reisijuhid soovitavad kirjaniku jälgedes läbida Brandenburgi, näiteks sõita jalgrattaga Neuruppinist Potsdami või reisid läbi Spreewaldi. Autor ise soovitas avastas oma kodupaika Berliini, Potsdami, Ruppini, Oderlandi, Havellandi ja Spreewaldi “soovitavalt ilma ettekirjutatud marsruudita”. Fontane käsitles Brandenburgi loodust ja ajalugu nagu mitte keegi teine. Elu keiserlikus Berliinis iseloomustab enamikku tema romaanidest. 

Spreewald

Üks tema romaanidest, “Unwiederbringlich” viib meid aga Taani. Tegevus toimub osaliselt Kopenhaagenis ja Frederiksborgi lossis kuna Schleswigi ning Holsteini hertsogkond on sajandeid kuulunud Taani kuningriigi alla. Võrreldes Fontane’i teose kirjeldusega, näib Frederiksborgi palee peaaegu muutumatuna. Kuid tubades ei oota meid enam kuningad ja printsessid vaid väärtuslikud kunstiesemed. Pärast suurt tulekahju 1859 otsustas kuninglik perekond lossi elamiseks kasutamise lõpetada. Lossi rekonstrueerimiskulud võttis enda kanda Carlsbergi õlletehase asutaja Jacob Christian Jacobson. Taani rahvuslik ajaloomuuseum kolis sinna aastal 1882.

Lindgreni korter Dalagatan 46, Stockholm

Lindgreni armastajate keskus asub Rootsis Vimmerbys Smålandis, kus kirjanik 1907. aastal sündis. 1960. aastal taastas Astrid Lindgren perekodu selliseks, nagu see lapsepõlves välja nägi. Näha saab näitus autorist, tema elust ja loomingust. Külastage ka aeda, kus väike Astrid mängis tunde suures, sajanditevanuses õõnsas jalakas. Aastaid hiljem püstitas ta sellele puule kirjandusliku monumendi Pipi Pikksuka limonaadipuuna. Siin asub ka Astrid Lindgrens Värld, autori loomingule pühendatud teemapark, maailm, mida Astrid Lindgren kujutas oma lugudes Pipist, Emilist, Ronjast ja teistest. Astrid Lindgreni maailma külastus on nagu rännak läbi tema lugude. Pool miljonit noort ja vana külastajat käib siin igal aastal oma kujutlusretkedel.

Stockholmis aadressil Dalgatan 46 asub korter, kuhu Astrid Lindgren 1941. aastal perega kolis. Ta elas neis tubades 61 aastat kuni oma surmani 94-aastaselt. Kõik tema lasteraamatud on siin kirjutatud. Siin on ikka tema mööbel ja raamatud, tema valitud pildid ripuvad seintel ja tema vana mehaaniline kirjutusmasin on endiselt käepärast.

Dalarnase muuseumis Falunis on säilinud Selma Lagerlöfi  töötuba, kus ta kirjutas ka raamatu „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“. Kirjanikule pühendatud muuseum on tema testamendi järgi algsena säilitatud sünnikodu Mårbacka mõis. Mõisahoone on üks Rootsi enimkülastatud vaatamisväärsusi. Külalisi ootab rännak ajas 20. sajandi algusesse. Seal asuvad matkarajad, piknikuplatsid, kauplus ja kohvikud. Mårbacka mõisas on ka jõuluturg.

Selma Lagerlöfi sünnikodu Mårbacka mõis

Kirjandusajaloo üks kuulsamaid teoseid on kindlasti Antoine de Saint-Exupéry “ Väike prints”, mida on müüdud rohkem kui 140 miljonit müüdud eksemplari ja tõlgitud enam kui 350 korda teistesse keeltesse. Saint-Exupéry oli samas ka piloot, kes kukkus lennukiga mitu korda alla ja leidis lõpuks Vahemerel surma. Lennukit, millega ta alla kukkus ja mis leiti alles 2000. aastal, saab nüüd näha Prantsusmaal Le Bourget’s asuvas Musée de l’air et de l’espace’is. Väike prints jäädvustati valgest marmorist sambana Saint-Exupéry esimese kodu lähedal Lyoni Place Bellecour väljakul.

Omanäolise valge poolpuidust fassaadiga Globe on Londoni üks äratuntavamaid ehitisi ja meelitab ligi miljon külastajat aastas. Pole tähtis, et praegune teatrimaja valmis alles 1997. aastal. Tegemist on 1599. aasta originaali koopiaga, mis seal lähedal seisis. Selles teatris või õigemini selle originaalis tähistas William Shakespeare oma suuri õnnestumisi näitekirjaniku ja näitlejana, mis sai kestis vaid neliteist aastat kui teater 1613. aasta etenduse ajal süttis ja maha põles

Pinocchio, nukk, kes tahtis meeleheitlikult tõeliseks poisiks saada, sündis Itaalias. Carlo Collodi (1862-1890), kodanikunimega Carlo Lorenzini, lõi tegelase 1880. aastal. Collodi nime võttis ta endale küla järgi, kust ta pärit oli. Collodi küla asub Toscanas, teel Firenzest Pisasse. 1956. aastal loodi siia Parco di Pinocchio. Erinevad kunstnikud on end pargis jäädvustanud ja loonud erinevaid kunstiteoseid, mille tulemuseks on suurepärane koht lastele, kes saavad siin Pinocchio maailma kogeda.

Santa Margherita di Belices Sitsiilias asus suure mõjuka aadlisuguvõsa Tomasi di Lampedusa suvepalee, mis pärines keskajast. Kirjanikust lapselapselaps Giuseppe, kes veetis siin aega oma lapsepõlves, kirjeldas paleed oma romaanis “Gepard ” nimetades paika Donnafugataks. Täna näeme vaid jäänuseid kunagisest kolmesaja ruumiga kompleksist, kus ei puudunud ka oma teater. 15. jaanuaril 1968 hävitas äge maavärin Belice orus neliteist omavalitsust, sealhulgas Santa Margherita di Belice. Kunagisest võimsast suvepaleest on alles fassaad, trepikoda, saal, lugematud müürijäänused ja kirikuosad. Paleed ei taastatud kunagi täielikult. Aga peahoone veel püsti olevat fassaadi kasutati siia uue raekoja ehitamiseks. Siin asub ka muuseum, mis avaldab austust Tomasi di Lampedusa perekonnale, suurele kirjanikule Giuseppele ja eelkõige romaanile “Gepard ”. Kiriku varemeid kasutati teise muuseumina, mis meenutab kadunud küla ja 15. jaanuari traagilist ööd fotode, väljapanekutahvlite ja rusude alt leitud esemetega.

Bosnia ja Hertsegoviina idaosas Drina jõe ääres asuvas Višegradi linnakeses on hele kivisild, mis kõrgub laia jõe kohal Dinaari mägede võrratu taustal. Seda peetakse üheks kauneimaks Ottomani perioodi mälestiseks ja see on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ivo Andrić püstitas talle 1945. aastal ilmunud romaaniga “Sild Drina jõel” kirjandusliku monumendi ja tagas, et sellel meistriteosel oleks oma koht  ka Euroopa kirjandusloos. Romaanis rullub elu lahti silla peal ja ümber, siin kohtuvad inimesed, sõlmitakse tulusaid tehinguid, peetakse pulmi ja hukatakse reetureid. Ajaloolised faktid on ühendatud arvukate fiktiivsete episoodide ja sündmustega. Tulemuseks on teos, mis pakib Euroopa ajaloo tekstiks, mida õigusega peetakse üheks 20. sajandi tähtsaimaks teoseks. 1961. aastal pälvis Ivo Andrić Nobeli kirjandusauhinna. Ivo Andrići fond  vastutab täna Belgradi muuseumi eest ja peab veebisaiti, millel on palju teavet autori kohta.

Iirimaa autor Bram Stoker lõi 1897. aastal krahv Dracula – kirjandustegelase, kes inspireerib inimeste kujutlusvõimet tänapäevani ja kes on korduvalt äratatud ellu lugematutes töötlustes muusikas, kirjanduses, filmis ja kunstis. Kasutas oma töös Kagu-Euroopa saagasid ja legend, avastas ta 15. sajandist pärit printsi Vlad Tepes, kellest nelisada aastat pärast tema surma ikka ringlesid tõelised õuduslood. Tolle kuninga isa nimi oli olnud Dracula, mis rumeenia keeles tähendab kuradit. Romaani tegevuspaigaks on Karpaatia mägedes, Transilvaanias, praeguse Rumeenia territooriumil asuv loss Päris Valahhia põhjaosas asub Brani loss, mis aastakümneid on end positsioneerinud kui “Dracula loss”. Tegemist on traditsioonilise keskajast pärit lossiga.  Lossis asub ka Stokerile ja tema romaanile pühendati tuba, kuigi Bram Stoker ise pole kunagi Rumeenias käinud.

Kes aga mingil põhjusel ise reisile minna ei saa, see leiab tänapäeval internetiavarustest hulgaliselt pildimaterjali ja virtuaaltuure huvipakkuvate vaatamisväärsuste kohta.

Postitatud

Dantest Ferranteni.

Dantest Ferranteni.

Jumalik komöödia 1555. aastast
Itaalia keelsest itaalia kirjandusest saame me rääkida allates 13. sajandist. Varem oli kirjandus Itaalias ilmunud ladina, vanaprantsuse või provansaali keeles.
Dante Alighieri (1265-1321) on esimesi vanaitaalia keeles kirjutajaid. Tema kuulsaim teos on “Jumalik komöödia”, mis kirjeldab fantastilist teekonda läbi kolme põrgu ja puhastustule paradiisi.
Varasemast itaalia kirjandusest tuleb mainida veel Francesco Petrarcat (1304 – 1374), kes oli Itaalia humanismi üks rajaja ja suurkuju, silmapaistev poeet. Francesco Petrarca teostest on eesti keelde tõlgitud peamiselt luulet, kuid ka üks kiri, traktaat “Secretum” ja memuaare.
Giacomo Leopardi (1798-1837) on itaalia kirjandusloos niisama möödapääsmatu tegelane nagu Dante Alighieri või Francesco Petrarca. 1845. aastal ilmunud «Mõtted» on piisavalt mitmekesine sissejuhatus krahvi maailma. Loodetavasti naudib lugeja nii autori vaimukat sarkasmi kui ka jahedat halastamatust.
Itaalia renessansi ajastu esindaja on Boccaccio (1313-1375). Selle asemel, et saada Napolis isa kombel kaubanduskoolitust, tunneb ta huvi kirjanduse vastu ja omandab palju teadmisi iseõppimise teel. Giovianni Bocaccio kuulsaim teos on “Dekameron“, mille tegevus toimub 1348. aasta katku ajal. See sisaldab 100 novelli. 1348. aasta suure katkuepideemia ajal lahkuvad seitse neidu ja kolm noormeest koos ümmardajatega Firenzest ja suunduvad maale ning hakkavad ajatäiteks jutustama lugusid. Kümne päeva jooksul jõuab neist igaüks rääkida kümme lugu. Boccaccio muljetavaldavat katkukirjeldust peetakse siiani usaldusväärseks tolleaegsete sündmuste dokumendiks.
Itaalia klassikakirjanduse nimekirjast ei tohiks puududa ka Umberto Eco. Tema “Roosi nimi” sai maailmakuulsaks. Romaani tegevus toimub 1327. aastal, mil Itaalia Alpides asuva benediktiini kloostris toimub rida salapäraseid mõrvu. Seal elavad mungad surevad salapärastel asjaoludel. Salajase ülesandega kloostrisse saabunud frantsiskaani munk Baskerville’i William hakkab müsteeriumi lahendama ja kloostri saladusi avastama. «Roosi nime» võib lugeda kui põnevikku, aga ka kui ülihuvitavat teost keskaja kultuuri ja kommete kohta
 

Alessandro Manzoni (1785-1873) «Kihlatud» ilmub aastail 1825-1827 ning tõstab autori maailmakirjanduse esiritta. Seda võib julgesti nimetada maailma üheks parimaks ajalooliseks romaaniks. Manzoni asus selle kirjutamisele väga põhjaliku ajaloolise ettevalmistusega ja kõigi rahvaklasside hingeelu igakülgse tundmaõppimisega. Teos, mis annab ilmeka pildi XVII sajandi Itaaliast. Romaani sündmustik areneb aastail 1628-1630 kaunis Lecco ümbruses ja Milanos. Ajaloolisteks tugipunktideks romaanile on näljahäda, sellest põhjustatud mäss Milanos ja järgnev katk. Peale selle on siia põimitud kuulsa Monaca di Monza (Monza nunna) lugu.

Itaalia kirjandusklassiku vürst Gabriele D’Annunzio (1863-1938) üks peateos, autobiograafiliste sugemetega romaan “Nauding” (1889) annab intiimse ja sensatsioonilise läbilõike kõrgema seltskonna elust, milles vahelduvad kergemeelne flirt ja sügav kirg, fooniks Rooma oma vaadete-meeleoludega.

Rafaello Giovagnoli (1838-1915) kujutab oma teoses „Spartacus“ (1874) orjade ülestõusu Vana-Roomas 70-ndate aastate lõpus e.m.a. Ülestõus sai alguse gladiaatorite mässust, millega liitus hulgaliselt orje ja kehvikuid vaba elanikkonna hulgast. Spartacuse üllas kuju jääb innustajaks paljudele põlvkondadele, läheb vabadusvõitluse sümbolina inimkonna ajalukku.

Giuseppe Tomasi Lampedusa (1896-1957) oli Sitsiilia Lampedusa saare sündinud ja kasvanud prints. Igaüks, kes plaanib reisida Sitsiiliasse või kellele meeldivad ajaloolised romaanid, peaks lugema tema romaani “Gepard“, mis viib meid 19. sajandi lõppu, kui tükkhaaval kaotab oma küüned Sitsiilia aristokraatide sümbol – uhke gepard, kelle asemele astub noor, kiskjalik ja salakaval kodanlus Absoluutne itaalia klassika.

Itaalia lastekirjanduse tuntuim teos on 1883.a. ilmunud lastekirjanik Carlo Collodi (1826-1890) ”Pinocchio seiklused“ 
Gianni Rodari (1920-1980) on teine laiemalt tuntud itaalia lastekirjanik. 1970 saab ta Hans Christian anderseni autasu osaliseks. Tuntud on tema „Cipollino seiklused“, „Telefonilood“ ja jõulujutt „Sinine nool“ 
 
Italo Svevo (1861-1928) on Itaalia 20. sajandijuhtiv  romaanikirjanik. Maailmakuulsuse tõi Svevole tema kolmas romaan, autobiograafiliste sugemetega «Zeno südametunnistus» (1923). See on läbilõikeinimese pihtimus oma argielust, tema psüühika täpne ja meisterlik kirjeldus, mida iseloomustab autori eneseirooniline lähenemine.
 
Alberto Moravia (1907-1990) on itaalia psühholoogilise realismi esindaja. Moravia teoste peamised teemad on moodne seksuaalsus, sotsiaalne võõrandumine ja eksistentsialism. Tema üks tuntuimad romaane on antifašistlik “Konformist“ (1961)

Tänapäeva itaalia kirjandusest tuleks nimetada kirjanik Roberto Savianot. Suur huvi tema bestselleri „Gomorra” vastu tärkas alles siis, kui camorra’lased hakkasid autorit surmaga ähvardama. Eks oli ju ennegi maffiast raamatuid kirjutatud. Alates romaani ilmumisest 2006. aastal, elab kirjanik politsei kaitse all ja vahetab pidevalt elukohti. 2013 ilmub tama teine romaan „NullNullNull“ , sama nime kannab ülemaailmne kokaiinikaubandus.

Minu geniaalne sõbranna. Lugu uuest perekonnanimest - Elena Ferrante
Itaalia nüüdiskirjanduse ühe tähelepanuväärsema autori Elena Ferrante üle maailma erakordselt populaarseks kujunenud 4-osalise Napoli-romaanide sarja esimene raamat „Minu geniaalne sõbranna” viib lugejad 1950. aastate Napoli vaese ja troostitu linnaosa tänavatele. Raamatu läbivaks teemaks on Elena ja Lila elukestev sõprus. Kui Lila on üliandekas ja haarab kõike lennult, siis Elena on visa ja edasipüüdlik. Nende maailmad hakkavad teineteisest üha kaugenema. Tüdrukute käekäigu ja nende kodukandis toimuvate muudatuste kaudu peegeldab Ferrante samalaadseid protsesse kogu linnas ja Itaalias tervikuna. Vaatamata sellele, et Ferrante on rahvusvahelisel tasandil tunnustatud romaanikirjanik on Ferrante oma identiteeti saladuses hoidnud alates oma esimese romaani avaldamisest 1992. aastal, mis on põhjustanud palju spekulatsioone. Oma intervjuudes on ta väitnud vaid, et on sündinud Napolis õmbleja tütrena ja tal on kolm õde.

Dante ja Ferrante vahele mahub veel hulgaliselt teisigi itaalia kirjanikke, kelle loominguga saate tutvuda siin

Postitatud

Jõule ja jõuluvana oodates

Jõule ja jõuluvana oodates

Advendiaeg algab neljandal pühapäeval enne esimest jõulupüha – 25. detsembril. Tänapäeval on arvatud, et jõulud on jõuluvana ehk Saint Nicholas/Santa Clausi sünnipäev. Vaatamata meil 50 aastaks suuresti katkenud kristlikule traditsioonile, enamik inimesi siiski teab, et tegu on Jeesuse Kristuse sündimise pühaga.

Varastel sajanditel puudus Jeesus sünnipäeva vastu igasugune huvi. Üldse ei arvatud sünnipäevadest kui sellistest suuremat. Piiblis ei pea sünnipäeva ükski jumalakartlik inimene, seda teatatakse vaid vaaraost ja nelivürst Heroodesest. Algkristlased pühitsesid igal pühapäeval (vene keeles on pühapäev voskressenje) Kristuse ülestõusmist ning igal reedel paastusid meenutades Kristuse ristilöömist.

4. sajandi alguses, pühitseti Kristuse sünnipüha 6. jaanuaril. Esimene teade 25. detsembril peetud jõuludest pärineb 336. aasta Roomast. Läänekirikus mindi kõikjal varsti üle 25. detsembrile. Idakirikus jäi edasi varasem 6. jaanuar.

Eelkristlikul ajal tähendas advent keisri trooniletõusmist, valitseja esimest tulekut mõnda oma valitsuse all olevasse paika. Kristlikus kontekstis märgib advendiaja algus Jeesuse kuninglikku tulemist Jeruusalemma Ladinakeelne adventus Domini tähendab Issanda tulemist. Rõõmus ootusaeg pole siiski olnud pidutsemiseaeg, vaid paastu- ja loobumiste aeg.  

Advendiaja igal pühapäeval süüdatakse üks uus küünal. Tegelikult on ka igal küünlal kristluses eraldi tähendus.  Esimesel, teisel ja neljandal advendipühal süüdatakse violetsed küünlad, sest violetne värv tähendab patukahetsust, ootust ja paastuaega. Esimene küünal esindab prohveteid, kes ennustasid Jeesuse tulekut. Teine küünal esindab piiblit ja neljas Ristija Johannest, kes ütles Iisraelis inimestele, et nad valmistuksid Jeesuse õpetuseks. Teisel advendipüha küünla värvus on roosa, mis tähistab Jeesuse ema Neitsi Maarjat.

Santa Clausi (jõuluvana) kuju tekkimisel on oluline roll püha Nikolausil ja tema mälestuspäeval – nigulapäeval. Nigulapäevi on kaks: talvine 6. detsembril ning kevadine 9 mail. Nikolausest, kes oli Rooma riigi Lüükia provintsi Myra (asub Türgi edelaosas) piiskop, on üpris vähe teada. Metodius väidab 9 sajandil, et Nikolaus olevat olnud üks 318 kirikuisast, kes 325 a. esimesest ülemaailmsest kirikukogust osa võtsid. See kutsuti kokku Rooma esimese kristlasest keisri, Konstantinus Suure poolt. Rohkesti on Nikolausest aga legende.

Ühel vaesel mehel polnud tütardele anda kaasavara, et nad mehele saaksid minna ning ta otsustas raske südamega tütred lõbumajja saata. Nikolaus, kes asjast kuulis, viskas kolmel järjestikusel ööl nende maja aknast sisse kuldmüntidega koti ning päästis nii tüdrukud. Veel olevat piiskop Nikolaus aidanud vabastada kolm ebaõiglaselt süüdi mõistetud vangi, päästis rannikul kolm meremeest, äratanud ellu kolm kasuahne kõrtsmiku poolt tapetud kaupmehepoega ning teinud veel palju muudki imelist.

Püha Nikolaus suri 6. detsembril 343. aastal. Talvine nigulapäev kinnistus sellele päevale 13. sajandil. Kui moslemid 1087. aastal Myra vallutasid, viidi Nikolausi säilmed Bari linna Lõuna-Itaalias. Seda sündmust meenutab kevadine nigulapäev.

Nikolaus on üks armastatumaid pühakuid. Madalmaades oli Püha Nikolausi riietuseks alguses mitraga piiskopirüü ja teda saatis neegrist teenija Must Peeter. Ameerikasse jõudis pärimus temast koos Madalmaadelt pärit ümberasujatega ja siin omandas Püha Nikolaus ühtaegu heade premeerija ja halbade karistaja jooned. Kiiresti kaotas ta Ameerikas aga piiskopliku väljanägemise ja temast kujunes piipu suitsetav armas vana mees, kes oli riietatud punasesse mantlisse. Ta hakkas sõitma põhjapõdrarakendiga ja tooma mänguasju. 1860. aastal nimetati püha Nikolaus Santa Clausiks. Ja nii jäigi.

Keskaegses Euroopas oli kombeks nigulapäeval lastele kingitusi jagada, mõnel pool isegi rohkem kui jõulude ajal. See komme on säilinud paljudes Kesk-Euroopa riikides tänaseni. Eriti populaarne on komme panna nigulapäeva eelõhtul taldrik või saabas ukse ette või riputada sukad kaminale, et jõuluvana need täita saaks. Mõnes riigis on jõuluvanal kaaslane, kes võib kohati päris hirmutav olla. Suures osas Saksamaal on see Knecht Ruprecht, Austrias ja osades Lõuna-Saksamaa osades Krampus, selleks võib olla ka  Must Peeter või Schmutzl.  Abiline toetab jõuluvana kingituste jagamisel või hirmutab lapsi, kes ei käitunud hästi.

Krampuse nimi tuleneb saksakeelsest sõnast krampen, mis tähendab küünist. Krampus peaks esindama taltsutatud kurjust. Krampused jooksevad ringi, ööl enne Nigulapäeva. Lõuna-Saksamaal, Austrias, Põhja-Itaalias ja mujal Euroopas riietuvad inimesed ehmatava välimusega tõrvikuid kandvaks Krampuse elukaks ja sammuvad mööda tänavaid, hirmutades nii lapsi kui ka täiskasvanuid  kuni Püha Nikolaus nad lõpuks taltsutab. Krampuseööd tähistatakse üha enam mujal Euroopas, näiteks Soomes ja Prantsusmaal, aga ka paljudes Ameerika linnades.

Krampuse nimi tuleneb saksakeelsest sõnast krampen, mis tähendab küünist. Krampus peaks esindama taltsutatud kurjust. Krampused jooksevad ringi, ööl enne Nigulapäeva. Lõuna-Saksamaal, Austrias, Põhja-Itaalias ja mujal Euroopas riietuvad inimesed ehmatava välimusega tõrvikuid kandvaks Krampuse elukaks ja sammuvad mööda tänavaid, hirmutades nii lapsi kui ka täiskasvanuid  kuni Püha Nikolaus nad lõpuks taltsutab. Krampuseööd tähistatakse üha enam mujal Euroopas, näiteks Soomes ja Prantsusmaal, aga ka paljudes Ameerika linnades.

Nikolausile on pühendatud arvukalt kirikuid kogu Euroopas. Eesti kirikuist on Nikolausile pühendatud Lääne-Nigula, Viru-Nigula, Tallinna Niguliste, Kose, Põltsamaa, Kirbla, Paldiski, Narva-Jõesuu ja Pärnu Nikolai kirikud.

Eestis on talvist nigulapäeva tähistanud Ida- ja Kagu-Eesti ääreosa õigeusklikud, pidades seda talve alguseks. Vana kalendri järgi langes nigulapäev 19. detsembri kanti, talve alguse lähedale. Püha Nikolausiga seotuse kohta Eestis kindlad teated puuduvad.

https://vaimuvara.ee/e-pood/piibliraamat-1990-a-faksiimilevaljaanne-1739-a-piiblist/

https://vaimuvara.ee/e-pood/esimesed-joulud-anders-johansson-birgitta-johansson/

https://vaimuvara.ee/e-pood/piiblilood-arapovits-mattelmaki-1992/