Juba 4000 aastat tagasi rääkisid Egiptuse papüürused erinevatest haigustest, sealhulgas paljudest psüühikahäiretest, kirjeldasid sümptomeid, diagnoosisid ja selgitasid ravimeetodeid. Vaimuhaigete ravisse kaasati lisaks massaažidele, dieetidele ja ravimjookidele ka psühhoteraapilised abinõud. Vaim peaks arenema läbi teatri, spordi ja muusika.
Antiikajal ja keskajal püüti vaimuhaigusi seletada ja ravida humoraalne patoloogia alusel. Nelja huumori teooria väidab, et keha huumorite (veri, lima, kollane- ja must sapp) tasakaalustamatus põhjustab mitmesuguseid haigusi.
Hippokrates (u 460-377 eKr). oli veendunud, et inimeste meeleolude erinevused tulenevad tasakaalustamatusest ühes neljast kehavedelikust ning inimpsüühika on ajutegevuse väljendus ja psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest. Galen (129 – 216 pKr) töötas välja isiksuse teooria, mis põhines tema arusaamal vedeliku ringlusest inimestes. Tema arvates vastas iga huumori tasakaalustamatus teatud inimese temperamendile (veri – sangviinik, must sapp – melanhoolne, kollane sapp – koleerik ja flegm – flegmaatiline).
Hippokratese ja Galenuse humoraalsel patoloogial põhinevad ravimeetodid hõlmasid massaaži, verelaskmist, dieete, kuputamist, hellebore’i ja õlikompresside manustamist pähe. Mõistust püüti edendada kriitiliste tekstide lugemise ja haigete küsitlemisega, patsiente püüti aktiviseerida läbi teatrimängude, lauamängude või isegi reisimise.
Hiliskeskajal olukord muutus. Haigussümptomeid tõlgendati kui kuradi tööd ja mõningaid haigestunuid kiusati sellega seoses taga nõidade või võluritena. Keskajal usuti, et inimese elu ja tervis on Jumala käes. Psüühikahäireid ravisid vaimulikud, kes kasutasid kurja vaimu väljaajamiseks vastavaid palveid ja rituaale
Varaseimad teadaolevad psühhiaatriakliinikud olid Bagdadis ja Kairos umbes aastal 918 eKr. Seal kasutati ravis veeprotseduure ja muusikat.
Euroopa niinimetatud psühhiaatriakliinikud oli Bethlem Royal Hospital, tuntud kui Bedlam (asustatud Londonis 1247. aastal). Pole teada, millal Bethlem või Bedlam hakkas spetsialiseeruma hullude hooldamisele ja kontrollimisele, on väidetud, et Petlemmi kasutati hullumeelsete raviks aastast 1377. Kirjalikud andmed, mis kinnitavad, et teiste patsientide hulgas oli kuus meesvangi, kes olid “mente capti”, (ladina termin, mis viitab hullumeelsusele), pärinevad aastast 1403.
17.- 18. sajandil olid tavaliseks haiglad, kus patsiendid vegeteerisid aheldatuna. Arste polnud. Kuigi juba 17. sajandil käsitles üha enam arste käitumishäireid kui meditsiinilist probleemi ja esitas psühhiaatriliste haiguste täpseid kirjeldusi, kulus kliinilise psühhiaatria arendamiseks aega sajandi lõpuni. Teadusliku psühhiaatria algust seostatakse Philippe Pineliga, kes alustas väidetavalt 1793. aastal Pariisis Bicêtre haiglas haigete ahelatest vabastamist.
Algselt viidi teraapia sageli läbi jõhkrate füüsiliste meetoditega, mille eesmärk oli hinge raputada. Levinud meetmed olid füüsiline ravi varraste, pulkade ja piitsadega ning pöördtool (patsient pöörati sel peal, kuni suust ja ninast verd jooksis või ta kaotas teadvuse), šokiravi (nt lumevann) või suplusvannid (st. sukeldumine jääkülma vette). Rakendati tegevusi, mis põhjustasid füüsilist kurnatust (sundseismine, oksendamine, lahtistid, nälgimine), kasutati ka nõgestega piitsutamist või peanaha hõõrumist erinevate ainetega (mis tekitas valusaid mädaseid haavandeid), kasutust leidsid veel sinepiplaastreid, sipelgaid, elektrit.
Samas katsetati haiglates ka humaansemaid kohtlemise meetodeid, näiteks seltskondlikke üritusi ja tegevusi käsitöös ja põllumajanduses.
1952. aastal pani aluse psühhiaatrilisele farmakoteraapiale. Alates 1952. aastast sai psühhootilisi sümptomeid tõhusalt mõjutada esimese neuroleptikumi, kloorpromasiiniga. 1957. aastal järgnes antidepressant imipramiin. Neid ravimeid peeti suureks läbimurdeks kaasaegses psühhiaatrias. Alguses oli aga sageli probleeme ravimite taluvuse ja kõrvalmõjudega. 1960. aastal lisandus librium esimese rahustina bensodiasepiinide rühmast ja alates 1967. aastast liitium depressiivse ja maniakaalse faasi raviks.
Juhan Luiga oli esimene eesti rahvusest psühhiaatriadoktor. Tema 1904. aastal kaitstud doktoritöö pealkirjaks oli „Vaimuhaigete hooldamine Baltimaadel“. Tema kirjatööd olid Nõukogude okupatsioonivõimude arvates sedavõrd ohtlikud ja ketserlikud, et kõik tema teosed arvati keelatud kirjanduse nimekirja, kuhu need impeeriumi lagunemiseni ka jäid.
Psühhiaatria, mis oma olemuselt on humaanse eesmärgiga ravimeetod kannatuste leevendamiseks, omandas totalitaarses riigis karistusinstrumendi jooned. See, kes doktriinis kahtleb või sellele vastu vaidleb, on kas teadlikult pahatahtlik või psüühiliselt haige ning paljud teisitimõtlejad tunnistatigi luulude, haiglaste ideede ja veendumuste kandjateks ja saadeti kinnisesse vaimuhaiglasse, kus võidi tema suhtes rakendada sundmõjutamist raviainete ja -võtetega. Karistusmeditsiin oli olemas juba alates Nõukogude võimu esimestest kuudest. Kohtu rahvakomissariaadi 1918. aasta 23. juuli ajutises instruktsioonis karistamise korrast on ühe võimalusena nimetatud ka võimalust vastaline isik paigutada karistus-raviasutusse. Nimetatud asutusse võis kinnipeetava saata kohtuorgan või revolutsiooniline sõjatribunal. Mingisugusest ekspertiisist instruktsioonis juttu pole. Psühhiaatria poliitilise kuritarvitamise kohta Stalini võimul oleku ajal tuvastati uurides, et 75% kinnipidamiskohtades viibinud isikuist olid süütud ja suurel osal polnud ka mingeid psüühilisi haigusi. 1960.- 1970. aastatel hakati eripsühhiaatriat laialdaselt rakendama teisitimõtlejate ning inimõiguslaste suhtes. Režiim haiglas ei erinenud millegi poolest vanglast. Näiteks põles öösel palatites tuli. Toit oli vilets ning sellest vähesestki varastasid kõik, kellel võimalust. Ainult lähedastele mõeldud külastused olid ette nähtud kuni kord kuus ning korraga kaks tundi. „Tööteraapiat” said kinnipeetavad õmblus-, kartongi- jm. töökodades ning töö eest maksti väikest tasu, kuni 10 rubla kuus. Tööst keelduda oli võimatu. Erihaiglate arstide slängis on isegi omaette termin „seinateraapia”, ehk ravimine ainult sellega, et inimest hoitakse kinni eriotstarbelise psühhiaatriahaigla seinte vahel. Samal ajal esines ka psühhiaatriaravimite massilist ja laostavat kasutamist, kasutatakse isegi šokiteraapiat, seda juhul kui inimene hakkab protestima haigla tingimuste või haiglas pidamise fakti kui sellise vastu. Seda, et psühhiaatria kuritarvitamine NSV Liidus on kujunenud süsteemiks, tõendavad ilmekalt üheaegselt pandud grupidiagnoosid ning diagnoosid, mis on pandud telefoni teel, inimest läbi vaatamata. Rahvusvaheline hukkamõist kulmineerus 1983. aastal, kui NSV Liidu Psühhiaatrite ja Narkoloogide Ühing heideti Ülemaailmsest Psühhiaatria Assotsiatsioonist välja.
