Maailmas laiali pillutatud eestlastele pakkus pidevus- ja ühtekuuluvustunnet keel. Teise maailmasõja järgseil aastail oli Eesti kirjandustraditsiooni säilimise pearaskus pagulaskirjanduse kanda. Eestis algas kirjanduskultuuri hävitamine, välismaal üritati seda aga säilitada. Eesti pagulaskirjandus arenes väljaspool okupeeritud Eestit aastail 1944–1990. 1950. aastate II pooleni ilmus paguluses algupärast kirjandust rohkem kui kodumaal, ainestiku ning vormilise ja temaatilise mitmekesisuse poolest domineeris paguluses kirjutatu veel kuni 1960. aastateni, mil kodumaa kirjanduses algas elavnemine.
Miljonilisest rahvast põgenes Eestist 1944. aasta sügisel umbes 70 000 inimest. Õnnelikumad pääsesid üle mere Rootsi, vähem õnnelikud pidid koos sakslastega minema Saksamaale, kust suurem osa liikus hiljem Kanadasse, USA-sse ja Austraaliasse. Need neli maad saidki pärast Teist maailmasõda eestlaste peamisteks asukohamaadeks väljaspool kodumaad.
1945 asutati Stockholmis Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeheks oli 1945–1982 August Mälk. Temale järgnes Kalju Lepik ja 1999. aastal sai esimeheks Enn Nõu, kelle juhtimisel Välismaine Eesti Kirjanike Liit lõpetas 2000. aastal oma tegevuse ja ühines Eesti Kirjanike Liiduga. Liidul on olnud kuni 78 liiget.
Esimene eesti pagulaste kirjastus oli 1944. aastal Helsingis asutatud kirjastus Orto, mis koliti aga peagi Kesk-Rootsi väikelinna Vadstenasse, kuhu kirjastus jäi 1948. aastani. 1948–1951 tegutseti Göteborg’is Rootsis. 1951. aastal viidi kirjastus üle Torontosse Kanadas, kus kirjastus 1973. aastal oma tegevuse lõpetas. Kirjastuse omanik oli Andres Laur. Kirjastuse esimeseks ülesandeks oli varustada tol ajal põgenikelaagreis viibivaid eestlasi hädavajalike sõnaraamatute ja keeleõpikutega. Peamiselt äriliste sihtidega Orto üllitas eesti kirjanduse klassikat ja uudisteoseid, hiljem suurenes tõlgete osatähtsus, kokku ilmus 405 teost. Rahulolematus «Orto» madalate honoraride, ärimentaliteedi ning autorite asjatundmatu kohtlemise pärast sundiski kirjanikke koonduma oma kirjastuse loomiseks.
Eesti kirjanduse järjepidevust paguluses hoidsid kolm põlvkonda Teise maailmasõja lõpul Eestist lahkunud literaate. Loomingut jätkasid juba Eestis tunnustatud kirjanikud Gustav Suits, Marie Under, August Mälk, August Gailit, Bernard Kangro, Karl Ristikivi, Gert Helbemäe ja teised. Jätkas põlvkond, kes olid kirjutama hakanud sõja ajal: Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Kalju Lepik, Ilmar Talve, Arved Viirlaid. Väikesearvuline oli põlvkond, kes sai täisealisteks juba eksiilis: eesti keeles kirjutasid neist Helga Nõu, Enn Nõu, Aarand Roos ja Elin Toona. Neist natuke nooremad (nagu Peeter Puide, Mare Kandre, Enel Melberg) hakkasid kirjutama asukohamaa keeles. Asukohamaa keeles tegid oma akadeemilist karjääri 1940. ja 1950. aastatel sündinud eesti päritolu humanitaarteadlased Maire Jaanus, Tiina Ann Kirss ja Thomas Salumets, kes on kõik tegelnud ka eesti kirjandusega.
Lugejaskonna vananemine ja kahanemine, sellest tingitud trükiarvude langemine ning uute võimekate autorite kesine juurdekasv muutus hästi toimima hakanud kirjastuse peamiseks probleemiks alates 1960. aastate algusest. 1980. aastate lõpuks olid vanema põlve pagulaskirjanikud surnud, teised vanad ja väsinud ning väliseesti lugejate huvi kirjanduse vastu oli oluliselt langenud.
Hruštšovi sula ja sellele järgnev aeg oli teinudi võimalikuks suhtlemise kodumaa ja pagulaste vahel. 1956. aastal jõudsid esimesed turismirühmad Nõukogude Eestist Rootsi. Juhan Smuul ja Debora Vaarandi, Vladimir Beekman ja Johannes Semper kohtusid Stockholmis Raimond Kolga ja Kalju Lepikuga, Lundis Bernard Kangroga.
1965. aastal peeti Helsingis fennougristika II kongress, kuhu saabus ka delegatsioon Nõukogude Eestist. Paljude vanade sõprade ja tuttavate jaoks oli see esimene kohtumine 20 aasta järel. Bernard Kangro romaani „Keeristuli“ (1969) epiloog kujutab seda kohtumist Kangrole omases müstilises stiilis, vahendades peamiselt autori vastuolulisi emotsioone. Pagulaste omavahelises kirjavahetustes, mis oli tsensuurist vaba, sõelutakse põhjalikult „sealtpoolt tulnud“ inimeste saatusi ja nendelt kuuldud kodumaa-uudiseid (näiteks Julius Mägiste kirjad Ants Orasele või Rein Riitsalu kirjad Imant Rebasele).
Välis- ja kodueesti kirjanikud said kokku 1989. aasta mais Helsingis. Initsiatiiv kohtumiseks tuli muidugi Tallinnast, kus mõeldi, et paljud väliseesti kirjanikud ei oleks nõus Eesti NSV-sse tulema, ning leiti, et kohtuma peaks neutraalsemal pinnal.
Paraku on kodumaalt põgenike kirjanduslik loometöö jäänud ilma suuremast tähelepanust. Kodumaine huvi väliseesti kirjanduse vastu lahvatas mõneks aastaks olude vabanemisel 1988. aasta järel. Paraku taandus see huvi järsult 1990. aastate esimesel poolel. Suured tiraažid Ristikivi, Kangro ja teiste pagulaskirjanike teoseid jäid Eesti raamatupoodidesse seisma ning kordustrükke varasemast pagulaskirjandusest tehti hiljem palju ettevaatlikumalt.
EKK pärand jõudis Lõuna-Rootsist Lundist Eesti Kirjandusmuuseumisse 1994. aastal
