Reisides mööda Euroopat võite näha hulgaliselt kohti, mis on seotud kirjandusega ja kirjanikega. Siit leiate mõned vihjed tuntud kirjanike kohta, kelle jälgi Euroopas kohata võib.
Tundeküllane loodus-, lembe- ja mõtteluuletaja, värsstragöödia „Faust” autor Johann Wolfgang von Goethe sündis Saksamaal Maini-äärses Frankfurdis, kus tema sünnimaja, niinimetatud Goethe maja, saab külastada vanalinnas Großer Hirschgrabenil. Läbi Saksamaa kulgeb ka enam kui 600 km pikkune Goethe tee. See kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse ja suundub Maini-äärsest Frankfurtist, Wetzlari, Fulda, Eisenachi, Erfurti, Weimari Jena ja Leipzigi kaudu Dresdenisse. Weimaris sõbrunes Goethega Friedrich von Schiller ning seal asuvad Schilleri ja Goethes majamuuseumid.
Thomas Mann (1875-1955), keda tuntakse teoste „Buddenbrooks“, „Surm Veneetsias“, „Võlumägi“ jai „Doktor Faustus“ järgi, sündis Lübeckis. Buddenbrookhaus asukohaga Mengstrasse 4, Thomas Manni vanavanemate kodu on nüüd Manni kunstnikeperekonna muuseum, kirjandusmuuseum ja näitusepind.
20. sajandi loetumaid saksa autoreid Hermann Hesse sündis Lõuna-Saksamaal Calwis 1877. aastal. Kui täna linna külastate, leiate kõikjalt kohti, mida Hesse oma teostes kajastas. Tänapäeval asub Marktplatz 30, Schützi majas muuseum, kus on kõige põhjalikum kogu Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kohta. Hesse vanematekodu leiate aadressil Bischofstrasse 4. Tema lemmikkoht linnas oli aga Nikolause sild, kus täna seisab tema elusuuruses pronkskuju.
Pärast Esimest maailmasõda kolis kirjanik Šveitsi. Siin kirjutas Hesse ka oma viimase suurema teose “Klaaspärlimäng“. Montagnolas asub Hesse muuseum, mis on pühendatud autori elule viimase 40 aasta jooksul
Ükski teine saksa kirjanik ei ole nii tihedalt seotud Berliini, Preisimaa ja 19. sajandi Saksa impeeriumiga kui Heinrich Theodor Fontane, kes sündis 1819. aastal Brandenburgis Neuruppinis ja suri 1898. aastal Berliinis. Paljud reisijuhid soovitavad kirjaniku jälgedes läbida Brandenburgi, näiteks sõita jalgrattaga Neuruppinist Potsdami või reisid läbi Spreewaldi. Autor ise soovitas avastas oma kodupaika Berliini, Potsdami, Ruppini, Oderlandi, Havellandi ja Spreewaldi “soovitavalt ilma ettekirjutatud marsruudita”. Fontane käsitles Brandenburgi loodust ja ajalugu nagu mitte keegi teine. Elu keiserlikus Berliinis iseloomustab enamikku tema romaanidest.
Üks tema romaanidest, “Unwiederbringlich” viib meid aga Taani. Tegevus toimub osaliselt Kopenhaagenis ja Frederiksborgi lossis kuna Schleswigi ning Holsteini hertsogkond on sajandeid kuulunud Taani kuningriigi alla. Võrreldes Fontane’i teose kirjeldusega, näib Frederiksborgi palee peaaegu muutumatuna. Kuid tubades ei oota meid enam kuningad ja printsessid vaid väärtuslikud kunstiesemed. Pärast suurt tulekahju 1859 otsustas kuninglik perekond lossi elamiseks kasutamise lõpetada. Lossi rekonstrueerimiskulud võttis enda kanda Carlsbergi õlletehase asutaja Jacob Christian Jacobson. Taani rahvuslik ajaloomuuseum kolis sinna aastal 1882.
Lindgreni armastajate keskus asub Rootsis Vimmerbys Smålandis, kus kirjanik 1907. aastal sündis. 1960. aastal taastas Astrid Lindgren perekodu selliseks, nagu see lapsepõlves välja nägi. Näha saab näitus autorist, tema elust ja loomingust. Külastage ka aeda, kus väike Astrid mängis tunde suures, sajanditevanuses õõnsas jalakas. Aastaid hiljem püstitas ta sellele puule kirjandusliku monumendi Pipi Pikksuka limonaadipuuna. Siin asub ka Astrid Lindgrens Värld, autori loomingule pühendatud teemapark, maailm, mida Astrid Lindgren kujutas oma lugudes Pipist, Emilist, Ronjast ja teistest. Astrid Lindgreni maailma külastus on nagu rännak läbi tema lugude. Pool miljonit noort ja vana külastajat käib siin igal aastal oma kujutlusretkedel.
Stockholmis aadressil Dalgatan 46 asub korter, kuhu Astrid Lindgren 1941. aastal perega kolis. Ta elas neis tubades 61 aastat kuni oma surmani 94-aastaselt. Kõik tema lasteraamatud on siin kirjutatud. Siin on ikka tema mööbel ja raamatud, tema valitud pildid ripuvad seintel ja tema vana mehaaniline kirjutusmasin on endiselt käepärast.
Dalarnase muuseumis Falunis on säilinud Selma Lagerlöfi töötuba, kus ta kirjutas ka raamatu „Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi“. Kirjanikule pühendatud muuseum on tema testamendi järgi algsena säilitatud sünnikodu Mårbacka mõis. Mõisahoone on üks Rootsi enimkülastatud vaatamisväärsusi. Külalisi ootab rännak ajas 20. sajandi algusesse. Seal asuvad matkarajad, piknikuplatsid, kauplus ja kohvikud. Mårbacka mõisas on ka jõuluturg.
Kirjandusajaloo üks kuulsamaid teoseid on kindlasti Antoine de Saint-Exupéry “ Väike prints”, mida on müüdud rohkem kui 140 miljonit müüdud eksemplari ja tõlgitud enam kui 350 korda teistesse keeltesse. Saint-Exupéry oli samas ka piloot, kes kukkus lennukiga mitu korda alla ja leidis lõpuks Vahemerel surma. Lennukit, millega ta alla kukkus ja mis leiti alles 2000. aastal, saab nüüd näha Prantsusmaal Le Bourget’s asuvas Musée de l’air et de l’espace’is. Väike prints jäädvustati valgest marmorist sambana Saint-Exupéry esimese kodu lähedal Lyoni Place Bellecour väljakul.
Omanäolise valge poolpuidust fassaadiga Globe on Londoni üks äratuntavamaid ehitisi ja meelitab ligi miljon külastajat aastas. Pole tähtis, et praegune teatrimaja valmis alles 1997. aastal. Tegemist on 1599. aasta originaali koopiaga, mis seal lähedal seisis. Selles teatris või õigemini selle originaalis tähistas William Shakespeare oma suuri õnnestumisi näitekirjaniku ja näitlejana, mis sai kestis vaid neliteist aastat kui teater 1613. aasta etenduse ajal süttis ja maha põles
Pinocchio, nukk, kes tahtis meeleheitlikult tõeliseks poisiks saada, sündis Itaalias. Carlo Collodi (1862-1890), kodanikunimega Carlo Lorenzini, lõi tegelase 1880. aastal. Collodi nime võttis ta endale küla järgi, kust ta pärit oli. Collodi küla asub Toscanas, teel Firenzest Pisasse. 1956. aastal loodi siia Parco di Pinocchio. Erinevad kunstnikud on end pargis jäädvustanud ja loonud erinevaid kunstiteoseid, mille tulemuseks on suurepärane koht lastele, kes saavad siin Pinocchio maailma kogeda.
Santa Margherita di Belices Sitsiilias asus suure mõjuka aadlisuguvõsa Tomasi di Lampedusa suvepalee, mis pärines keskajast. Kirjanikust lapselapselaps Giuseppe, kes veetis siin aega oma lapsepõlves, kirjeldas paleed oma romaanis “Gepard ” nimetades paika Donnafugataks. Täna näeme vaid jäänuseid kunagisest kolmesaja ruumiga kompleksist, kus ei puudunud ka oma teater. 15. jaanuaril 1968 hävitas äge maavärin Belice orus neliteist omavalitsust, sealhulgas Santa Margherita di Belice. Kunagisest võimsast suvepaleest on alles fassaad, trepikoda, saal, lugematud müürijäänused ja kirikuosad. Paleed ei taastatud kunagi täielikult. Aga peahoone veel püsti olevat fassaadi kasutati siia uue raekoja ehitamiseks. Siin asub ka muuseum, mis avaldab austust Tomasi di Lampedusa perekonnale, suurele kirjanikule Giuseppele ja eelkõige romaanile “Gepard ”. Kiriku varemeid kasutati teise muuseumina, mis meenutab kadunud küla ja 15. jaanuari traagilist ööd fotode, väljapanekutahvlite ja rusude alt leitud esemetega.
Bosnia ja Hertsegoviina idaosas Drina jõe ääres asuvas Višegradi linnakeses on hele kivisild, mis kõrgub laia jõe kohal Dinaari mägede võrratu taustal. Seda peetakse üheks kauneimaks Ottomani perioodi mälestiseks ja see on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja. Ivo Andrić püstitas talle 1945. aastal ilmunud romaaniga “Sild Drina jõel” kirjandusliku monumendi ja tagas, et sellel meistriteosel oleks oma koht ka Euroopa kirjandusloos. Romaanis rullub elu lahti silla peal ja ümber, siin kohtuvad inimesed, sõlmitakse tulusaid tehinguid, peetakse pulmi ja hukatakse reetureid. Ajaloolised faktid on ühendatud arvukate fiktiivsete episoodide ja sündmustega. Tulemuseks on teos, mis pakib Euroopa ajaloo tekstiks, mida õigusega peetakse üheks 20. sajandi tähtsaimaks teoseks. 1961. aastal pälvis Ivo Andrić Nobeli kirjandusauhinna. Ivo Andrići fond vastutab täna Belgradi muuseumi eest ja peab veebisaiti, millel on palju teavet autori kohta.
Iirimaa autor Bram Stoker lõi 1897. aastal krahv Dracula – kirjandustegelase, kes inspireerib inimeste kujutlusvõimet tänapäevani ja kes on korduvalt äratatud ellu lugematutes töötlustes muusikas, kirjanduses, filmis ja kunstis. Kasutas oma töös Kagu-Euroopa saagasid ja legend, avastas ta 15. sajandist pärit printsi Vlad Tepes, kellest nelisada aastat pärast tema surma ikka ringlesid tõelised õuduslood. Tolle kuninga isa nimi oli olnud Dracula, mis rumeenia keeles tähendab kuradit. Romaani tegevuspaigaks on Karpaatia mägedes, Transilvaanias, praeguse Rumeenia territooriumil asuv loss Päris Valahhia põhjaosas asub Brani loss, mis aastakümneid on end positsioneerinud kui “Dracula loss”. Tegemist on traditsioonilise keskajast pärit lossiga. Lossis asub ka Stokerile ja tema romaanile pühendati tuba, kuigi Bram Stoker ise pole kunagi Rumeenias käinud.
Kes aga mingil põhjusel ise reisile minna ei saa, see leiab tänapäeval internetiavarustest hulgaliselt pildimaterjali ja virtuaaltuure huvipakkuvate vaatamisväärsuste kohta.
1920.–1930. aastatel, pärast Eesti Vabariigi tekkimist nägi rahvuslik ajalookirjutus võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja tollase Vabadussõja, mis võideti. Leiti, et eestlased on pärast muistse vabaduse kaotust 13. sajandil pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud. Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud. Muistse vabadusvõitlusega seoti nii Jüriöö ülestõus kui ka Mahtra sõda. Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku Liivimaa kroonika. Nimetust eestlaste muistne vabadusvõitlus on peetud rahvusromantiliseks ja eksitavaks. Sellest tulenevalt on viimastel aastatel teadustöödes ja ka kooliõpikutes selle mõiste kasutamisest hakatud loobuma, paigutades varem muistse vabadusvõitluse nime all kirjeldatud sündmused laiemasse ristisõdade ja konkreetsemalt Liivimaa ristisõja konteksti.
Eestlaste ettekujutust oma varasemast minevikust on kirjandusteostest enim mõjutanud Mait Metsanurga „Ümera jõel“, Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja Enn Kippeli noorsooromaaniks nimetatud „Meelis“.
„Meelis“ kirjeldab Lembitu poja Meelise ja Vene vürst Vjatško võitlust saksa ristirüütlite vastu. Kui Vjatško oli tõesti ajalooline tegelane, siis Meelis on kirjanduslik väljamõeldis. Meelis on raamatu järgi Sakala maavanema Lembitu üheksa-aastane poeg. Selleks, et Lembitu usust ei taganeks, võtsid ristirüütlid Lembitu poja kaasa ja viisid ta Väina jõe suudmele püha Nigula mäele ehitatud Dünamünde kloostrisse. Läbi erinevate juhtumiste jõuab Meelis lõpuks tagasi koju Lehola linnusesse.
Üldiselt arvatakse, et Vjatško oli vene päritolu vürst, mõned Läti autorid on arvanud, et ta võis olla latgal, kelle nimi tulenes balti sõnast vecākais “vanem” ja kes oli venelaste toetuse tagamiseks õigeusku üle läinud. Veel on välja pakutud, et tegemist oli liivlasega. 1223. aastal lubas Novgorodi vürst Vjatško võimu alla Tartu linnuse ja kõik Eestimaa alad, mille ta suudab endale alistada. Sõjajõuna sai Vjatško kaasa 200 meest, kelle abil ta käis ümbruskonnas maksu nõudmas ja rüüstamas. Läti Henrik märgib Vjatškot oma kroonikas kokku seitsmel korral.
15. augustil 1224. aastal algab Tartu lahingus, kus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed piirasid end Tartu linnuses kaitsvaid novgorodlasi ja kohalikke ugalasi. Tartu muinaslinnus (ka Tarbatu linnus) oli eestlaste linnus praeguse Tartu linna territooriumil Toomemäel, nüüdse Tartu tähetorni kohal. Vjatško juurde saadeti läbirääkijad, kes lubasid tal oma meeste ja varaga puutumatult lahkuda, kui ta nõustub eestlastest lahku lööma. Novgorodi abiväe tulekule lootev Vjatško lükkas pakkumise tagasi. Pärast pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ja tapeti peaaegu kõik seesolijad. Selle lahinguga kaotasid Vene vürstid oma valdused Eestimaal, samuti suruti lõplikult maha 1222/1223. aastal alanud mandrieestlaste ülestõus. Meelis koos vürst Vjatškoga hukkuvad lahingus ordurüütlitega Tarbatu lähedal.
Tervelt pool sajandit (1940–1990) kasutati Kippeli „Meelist“ eesti ja vene rahva sõpruse propagandistliku näitena. Romaanile vajutab oma pitseri tema kirjutamiskontekst – Enn Kippel oli Eesti kaitseväelane, kes tegi 1940. aastal koostööd Nõukogude okupatsioonivõimudega ning sai 1. diviisi poliitjuhiks. “Meelis” on Enn Kippeli noorsoojutt, mis ilmus 1941, aasta enne Kippeli surma.
Eesti NSV 1951. aasta kunstinäituse ühe kõige väljapaistvama teosena tuuakse esile Olav Männi erakordse andekusega teostatud monumentaalset skulptuurigruppi “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224.a”, milles on jõuliselt edasi antud eesti ja suure vene rahva vääramatu sõprus. Ajakirja „Pilt ja sõna” 1951. aasta detsembrinumbris kirjutatakse: „Mõlemad kangelased on kujutatud suure sisemise emotsionaalsusega. Nende ühisest eesmärgist – välja kihutada saksa penirüütlid – kõnelevad nii ilmed, pingelised kehahoiakud kui ka kogu skulptuurigrupi aktiivne siluett.“
Teos valati 1956 pronksi ning praegusel asukohal Kassitoomel avati skulptuur 1980. aastal, tähistamaks Eesti ja Vene riigi ühinemise 250. aastapäeva. Väidetavalt sooviti tegelikult märkida selle skulptuuriga hoopis Tartu toona teada oleva esmamainimise 950. aastapäeva.
1954. aastal tuli esiettekandele eesti helilooja Anatoli Garšneki oratoorium sega-, mees- ja naiskoorile, 2 baritonile, metsosopranile ja sümfooniaorkestrile “Vürst Vjatško ja vanem Meelis” (tekst P. Anton).
Tartus asuvate mälestusmärkide ja linnasümboolikaga seotud probleemide lahendamise komisjon võttis 1990.a vastu otsuse “Mõningate monumentide ja mälestusmärkide teisaldamisest.” Kunstimuuseumile tehti ettepanek leida teiste seas ka Oru tänava ääres asuvale skulptuurigrupile “Meelis ja Vjatško Tartu kaitsel” nende kunstiväärtuse kohane asupaik.
