Jõululood on olnud sajandeid osaks eestikeelsetest lauluraamatutest, lugemikest, laulikutest, kogumikest, ajalehtedest ja kalendritest. Eesti algupäraste kirjanike kirjutatud jõululood ilmusid 19. sajandi lõpus ajakirjanduses ja kalendrites. Varaseimad eesti jõuluteemalised jutud olid seotud kristliku õpetuse ja rahvavalgustusliku kirjandusega. Esimene eestikeelne jõuluraamat ilmus 20. sajandi alguses, kui hakati lastele ja peredele avaldama jõulujuttude kogumikke.
Esialgu pöörati meie kirjasõnas jõululugude kunstilisele poolele vähe tähelepanu. Jõululugude ülesanne oli pigem rituaalne, õpetlik, kõlbluslik. Oluline tähtsus oli J. V. Janseni tegevusel. “Perno Postimees” avaldas nii tema enda kirjutisi jõuludest kui ka teiste kirjutajate jõululugusid, näiteks noore Lydia Koidula jõululuuletusi. Carl Robert Jakobson Avaldab jõuluteemalisi kirjutisi Sakala ajalehes. Friedrich Reinhold Kreutzwald mitmed jõulude ja talviste pühade teemalised tekstid avaldati Eesti rahva kalendri lisana ja Eesti rahva lugemikus.
Siis, kui Maarja poega ilmale toonud,
Kõlas öösel taeva helinad,
Kus hulk inglid tähevalge paistel
Kaunist kiituslaulu laulsivad,
Neitsi vaatab lahkelt sündinud poega,
Õnneliku emasilmaga…
Aga ei ta võinud ette teada, Mis ta pojast ilma võis oodata,-
Kõrgel pidulikul tähteläigil
Taevas pühitsenud seda ööd…
FR. R. Kreutzwald “Jõulu helid” 1897
Varasemaid jõuluteemalisi luuletusi leiame veel kirjameestelt Jakob Hermann, Friedrich Kuhlbars, Matthias Johann Eisen, Jaan Bergmann, Ernst Enno, Julius Oro, Martin Lipp. Paljud varasemad jõululuuletused on leitavad Vallo Keppi koostatud ühest suurimast ja põhjalikumast eesti jõululuule kogumikust “Täis tähti jumallapse põll”
Karl Eduard Sööt (1862–1950) kirjutas mitmeid südamlikke ja rahvalikke jõululuuletusi, mis on tänini tuntud oma lihtsuse ja soojuse poolest. Tema esimene tuntud jõululuuletus „Jõuluõhtu“ pärineb 1887. aastast, mil ta avaldas selle ajalehes Olevik. Karl Eduard Söödi tuntumad jõululuuletused „Jõulupuul“ ja „Jõuluõhtu“ ilmusid 1903 ka tema kogumikus „Mälestused ja lootused“.
Juhan Liivi varasemad jõulumeeloluga salmid on „Jõuluõhtu“ ja „Jõuluilm“, mis kirjutati umbes 1887–1889. Need ilmusid esmalt ajalehes Olevik ja teistes tolleaegsetes väljaannetes, kus Liiv avaldas oma esimesi luuletusi. 1890. aastate algusel kirjutab Liiv oma tuntuimad talveteemalised luuletused „Lumehelbeke“ ja „Talvine tihane“. Jõululuuletusi on kirjutanud ka tema vend Jakob Liiv, need on ilmunud kogumikus „Lüürilised laulud“ 1920
19. ja 20. sajandi vahetuse paiku võis jõulude juurde kuuluda nii jõulukuusk kui õlgede tuppa toomine. Jõulude eel korrastati elamist, tehti paremat süüa, vähemalt osa perest käis ka kirikus, loeti jõuluevangeeliumi ja räägiti jõululapse tulekust. Jõulukuusel põletati küünlaid, tehti väikseid kingitusi.
1920. aastate paiku ilmub meie jõuludesse tegelasena jõuluvana, kellel on valge habe, karvamüts, kott kingitustega ja vöö vahel vitsakimp. Jõulukuusk, küünlad ja kuuseehted kuuluvad kindlasti jõulude tähistamise juurde. Jõuluevangeeliumi lugemisest ja jõululapsest enam ei räägita. Ilmselt kusagilt sealt lähebki murdejoon, kus jõuluvana hakkab asendama jõulude peategelast – jõululast.
1900–1920ndatel aastatel ilmunud lasteajakirjad “Laste Rõõm” ja “Lasteleht” avaldavad rohkesti jõulujutte.
Ernst Peterson-Särgava „Oheliku-onu jõulunägemine“ (1901) toob lugejani jõulujutte, kus jõuluõhtu ja unenäoline nägemus seotakse moraalse õpetusega. Siin näitab Särgava realistlikku stiili, kuid lisab rahvalikku ja pidulikku meeleolu. Tema „Jõulupuu“ (1903) on jutustus, kus jõulupuu traditsioon kujutatakse koduse pidulikkuse ja laste rõõmu sümbolina.
Jüri Parijõe loomingus leiame 11 lugu, mille põhiteema on seotud jõuludega. Jüri Parijõe jõululugusid on peetud erinevaks teistest tollastest, 1920.-1930. aastatel kirjutatud, jõulujuttudest. Esile tõstetakse Parijõe lugude elulähedust, lastekesksust ja sotsiaalkriitilisust. Liigutavad on linna-ainelised jutud „Jõulud akende taga” ja „Lehepoiste jõulumees”. Omamoodi huvitavad ja intiimsed on „Jõulujutt Endule” ja „Jõulujutuajamised Injuga”, mis kirjanik on kirjutanud oma lastest ja lastele ning neil on omapärane stiil ja tundetoon.
Esimene eestikeelne niinimetatud jõuluraamat ilmus 1936. aastal pealkirjaga “Jõulujutud”, selle toimetas Harri Haamer ja kirjastas J. Treumann. Harri Haamer (1906–1987), vaimulik ja kirjanik, kes tegutses aktiivselt laste- ja noortekirjanduse vallas. Haameri toimetajana roll oli tuua kokku autorite lood, mis sidusid rahvaliku ja vaimuliku jõulutraditsiooni. Raamat on digiteeritud ja kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu DIGARi arhiivis
1939 ilmub “Jõuluraamat”, mille koostajaks on Oskar Luik, kirjastajaks on R. Tohver & Ko. Kaunite illustratsioonidega lasteraamat sisaldab igihaljaid jõululaule “Neil karjastel väljal”, “Oh sa õnnistav”, “Oh jõulupuu”, “Igal aastal jälle”, “Kõige ilma õnnistus”, “Hõisake, taevad, ja inglid au Issandat kiitke”, “Ma tulen taevast ülevalt”, “Su sõime juures seisan ma”, “Üks roosike on tõusnud”, “Et tulge, oh lapsed”, “Miks nii hilja õhtukellad”, “Sa jõululaps, oh Jeesuke”, “Püha öö”. Samuti kuuluvad kogumikku eesti kirjanike jõuluteemalised luuletused. Ümbertrükk sellest raamatus ilmus 1991
1936–1940 ilmub igal aastal jõulude eel sariväljaanne „Jõuluõhtu“, mida toimetas Peeter Sink ja andis välja kirjastus Elav Sõna. Kirjutis pakkus vaimulikku ja ilukirjanduslikku lugemist, ühendades kristliku sõnumi ja rahvaliku pidulikkuse. Seda kasutati laialdaselt kogudustes ja peredes, olles osa jõulukultuuri kujundamisest enne Teist maailmasõda.
Kõige südant puudutavam jõululuuletus on ilmselt Marie Underi „Jõulutervitus 1941”. See tekst oli Nõukogude ajal karmilt keelatud. Seda loeti jõuluõhtul peast. Seda lugedes tõusti püsti. Under kirjutas selle luuletuse 1941. aasta detsembris, äsjaste Nõukogude küüditamiste vapustuse mõjul. Luuletus ilmus esimest korda Saksa-aegses ajalehes Eesti Sõna 1941. aasta jõulunumbri esiküljel ning muutus kohe rahva hulgas legendaarseks tekstiks, seda loeti ja kanti taskupiiblina salaja kaasas läbi mitmete rinnete ja vangilaagrite.
1940. aastal pärast Eesti okupeerimist keelati jõulud kui kristlik püha.
Nõukogude aeg katkestas Eestis jõulutraditsiooni ametlikul tasandil, kuigi kodudes ja kogudustes hoiti seda salaja elus. See seletab, miks 1930.–1940. aastate rikkalik jõulukirjandus katkeb järsult ja taastub alles 1990ndatel.
Suurimaks nii lastele kui suurtele sobilke jõululugude kogumikuks on „Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamat“ (2011, koostanud Olivia Saar, TEA kirjastus). Kuigi palju hilisem, koondab see kogumik 70 autori jõulutekste alates 19. sajandist kuni tänapäevani. Raamat sisaldab 177 luuletust ja juttu autoritelt Karl Eduard Sööt, Juhan Liiv, Jüri Parijõgi, Eno Raud, Aino Pervik, Heljo Mänd, Paul-Eerik Rummo, Andrus Kivirähk, Jaan Rannap jt,
