ajalugu Archives - Vaimuvara

Postitatud 8. okt. 20248. okt. 2024 kirjutas Maris Adamson

Vaimne tervis

Vaimne tervis

Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks. Maailma terviseorganisatsiooni andmetel kaotatakse igal aastal üle 12 miljoni tööpäeva depressiooni ja ärevuse tõttu. 2023. aasta Eesti inimarengu vaimse tervise aruanne näitas, et 28% Eesti täiskasvanutest on depressioonirisk, 20% on oht ärevushäireteks ning 43% esineb vaimse kurnatuse sümptomeid. Oktoober on Maailma Terviseorganisatsiooni algatusel kuulutatud vaimse tervise kuuks ja alates 1996. aastast tähistatakse 10. oktoobril ülemaailmset vaimse tervise päeva.

Vaimse tervisega tegelemise ajaloost

Juba 4000 aastat tagasi rääkisid Egiptuse papüürused erinevatest haigustest, sealhulgas paljudest psüühikahäiretest, kirjeldasid sümptomeid, diagnoosisid ja selgitasid ravimeetodeid. Vaimuhaigete ravisse kaasati lisaks massaažidele, dieetidele ja ravimjookidele ka psühhoteraapilised abinõud. Vaim peaks arenema läbi teatri, spordi ja muusika.

Antiikajal ja keskajal püüti vaimuhaigusi seletada ja ravida humoraalne patoloogia alusel. Nelja huumori teooria väidab, et keha huumorite (veri, lima, kollane- ja must sapp) tasakaalustamatus põhjustab mitmesuguseid haigusi.

Hippokrates (u 460-377 eKr). oli veendunud, et inimeste meeleolude erinevused tulenevad tasakaalustamatusest ühes neljast kehavedelikust ning inimpsüühika on ajutegevuse väljendus ja psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest. Galen (129 – 216 pKr) töötas välja isiksuse teooria, mis põhines tema arusaamal vedeliku ringlusest inimestes. Tema arvates vastas iga huumori tasakaalustamatus teatud inimese temperamendile (veri – sangviinik, must sapp – melanhoolne, kollane sapp – koleerik ja flegm – flegmaatiline).

Hippokratese ja Galenuse humoraalsel patoloogial põhinevad ravimeetodid hõlmasid massaaži, verelaskmist, dieete, kuputamist, hellebore’i ja õlikompresside manustamist pähe. Mõistust püüti edendada kriitiliste tekstide lugemise ja haigete küsitlemisega, patsiente püüti aktiviseerida läbi teatrimängude, lauamängude või isegi reisimise.

Hiliskeskajal olukord muutus. Haigussümptomeid tõlgendati kui kuradi tööd ja mõningaid haigestunuid kiusati sellega seoses taga nõidade või võluritena. Keskajal usuti, et inimese elu ja tervis on Jumala käes. Psüühikahäireid ravisid vaimulikud, kes kasutasid kurja vaimu väljaajamiseks vastavaid palveid ja rituaale

Varaseimad teadaolevad psühhiaatriakliinikud olid Bagdadis ja Kairos umbes aastal 918 eKr. Seal kasutati ravis veeprotseduure ja muusikat.

Euroopa niinimetatud psühhiaatriakliinikud oli Bethlem Royal Hospital, tuntud kui Bedlam (asustatud Londonis 1247. aastal). Pole teada, millal Bethlem või Bedlam hakkas spetsialiseeruma hullude hooldamisele ja kontrollimisele, on väidetud, et Petlemmi kasutati hullumeelsete raviks aastast 1377. Kirjalikud andmed, mis kinnitavad, et teiste patsientide hulgas oli kuus meesvangi, kes olid “mente capti”, (ladina termin, mis viitab hullumeelsusele), pärinevad aastast 1403.

17.- 18. sajandil olid tavaliseks haiglad, kus patsiendid vegeteerisid aheldatuna. Arste polnud. Kuigi juba 17. sajandil käsitles üha enam arste käitumishäireid kui meditsiinilist probleemi ja esitas psühhiaatriliste haiguste täpseid kirjeldusi, kulus kliinilise psühhiaatria arendamiseks aega sajandi lõpuni. Teadusliku psühhiaatria algust seostatakse Philippe Pineliga, kes alustas väidetavalt 1793. aastal Pariisis Bicêtre haiglas haigete ahelatest vabastamist.

Algselt viidi teraapia sageli läbi jõhkrate füüsiliste meetoditega, mille eesmärk oli hinge raputada. Levinud meetmed olid füüsiline ravi varraste, pulkade ja piitsadega ning pöördtool (patsient pöörati sel peal, kuni suust ja ninast verd jooksis või ta kaotas teadvuse), šokiravi (nt lumevann) või suplusvannid (st. sukeldumine jääkülma vette). Rakendati tegevusi, mis põhjustasid füüsilist kurnatust (sundseismine, oksendamine, lahtistid, nälgimine), kasutati ka nõgestega piitsutamist või peanaha hõõrumist erinevate ainetega (mis tekitas valusaid mädaseid haavandeid), kasutust leidsid veel sinepiplaastreid, sipelgaid, elektrit.

Samas katsetati haiglates ka humaansemaid kohtlemise meetodeid, näiteks seltskondlikke üritusi ja tegevusi käsitöös ja põllumajanduses.

1952. aastal pani aluse psühhiaatrilisele farmakoteraapiale. Alates 1952. aastast sai psühhootilisi sümptomeid tõhusalt mõjutada esimese neuroleptikumi, kloorpromasiiniga. 1957. aastal järgnes antidepressant imipramiin. Neid ravimeid peeti suureks läbimurdeks kaasaegses psühhiaatrias. Alguses oli aga sageli probleeme ravimite taluvuse ja kõrvalmõjudega. 1960. aastal lisandus librium esimese rahustina bensodiasepiinide rühmast ja alates 1967. aastast liitium depressiivse ja maniakaalse faasi raviks.

Vaimse tervise hoolekande ajaloost Eestis

Psühhiaatriakliinikuks nimetatavad asutused kannavad Eesti kultuuriloos poolmütoloogilist rolli – kes ei oleks kuulnud Seewaldist, Raja tänavast või Jämejalast.

Algas kõik 1796. aastal kui asutati Tallinnas Priihospidali eraldi osakond vaimuhaigetele. Haiglas oli neile kolm kambrit kaheksa voodiga, kuid see oli pigem kinnipidamiskoht, kus ravimisega ei tegeletud 1897. aastal ehitati vaimuhaigete osakonna hoone 42 voodikohaga, aga järgmisel aastal oli voodikohti juba 62. 1898. aastal tuli alalisele tööle haiglasse Haapsalus töötanud Renaud von Wistinghausen. 1909. aastal vaimuhaigete osakond Priihospidalis likvideeriti ning haiged viidi üle Seewaldi haiglasse

Eesti esimene ainult vaimuhaigete raviks rajatud haigla oli 1877. aasta 4. märtsil avatud haigla Tartus Staadioni tänaval (toona Tallinna tänav). Vaimuhaigla vaimseks isaks oli Liivimaalt pärit, avarate huvidega meditsiinidoktor Eduard-Georg von Wahl. Oma sünnihetkel jagus Tartu psühhiaatriahaiglasse kaheksa voodikohta, kõik need olid mõeldud naistele. Kohemaid kolis sisse kolm patsienti. Järgneva kolme aasta jooksul võeti ravile 33 haiget, keskmiselt kestis ravi natuke üle poole aasta. Raviefekt osutus tulemuslikuks lausa rohkem kui kolmveerandi patsientide puhul, mis oli oma aja kohta vägagi eeskujulik tase.

1897. aastal moodustati Raasiku krahvinna Elise von Sieversi eestvedamisel Eestimaa Vaimuhaigete Hooldamise Selts, mille tegevuse eesmärk oli ravi- ja hoolekandeasutuse rajamine ning ülalpidamine. Selts ostis annetuste rahaga Viljandi lähedal 142 hektari suuruse Marienhofi mõisa, mis ühendas Kaljapulga, Västriku ja Jämejala talu. 1897. aasta novembris võeti vastu neli esimest patsienti ja aasta lõpuks oli patsiente kaheksa. 1898. aasta lõpuks oli asutuses 26 hoolealust ning kõik ruumid nendega täidetud. Seetõttu otsustati asutust laiendada ning ehitati kaks uut hoonet. Algul oli asutuse vaimne juht Viljandi koguduse pastor. Kohapeal juhtis töid J. Rosenwald ja arstiabi andis linnaarst, kes tuli kohale Viljandist.

Pilguse Psühhiaatriahaigla oli kohalik psühhiaatriahaigla Saaremaal Pilgusel. Haigla avati 1913. Haigla töötas Pilguse mõisa peahoones

1936. aastast alustati kliinikus patsientide peal medikamentoosset konvulsioonravi.

Juhan Luiga oli esimene eesti rahvusest psühhiaatriadoktor. Tema 1904. aastal kaitstud doktoritöö pealkirjaks oli „Vaimuhaigete hooldamine Baltimaadel“. Tema kirjatööd olid Nõukogude okupatsioonivõimude arvates sedavõrd ohtlikud ja ketserlikud, et kõik tema teosed arvati keelatud kirjanduse nimekirja, kuhu need impeeriumi lagunemiseni ka jäid.

Psühhiaatria ajaloost kirjutab Juhan Luiga Eesti mõtteloo sarja raamatutes “Mäss ja meelehaigus“ning “Hingejõu ilmed”

Samasse sarja kuuluvas psühhiaatri ja kirjaniku Vaino Vahingu raamatus “Vaimuhaiguse müüt” on autorit huvitanud kirjanduse, aga ka muu kunstiloomingu kokkupuutepunktid psühhopatoloogiaga, psühhoanalüüsi ajalugu ja loomepsühholoogia selle sõna laiemas tähenduses.

Psühhiaatria ajaloost saab lugeda Jüri Saarma raamatust “Psühhiaatria minevik ja tänapäev“

Samuti on Jüri Saarma avaldanud mitmeid psühhiaatria alaseid raamatuid

Psühhiaatria kuritarvitamine NSV Liidus

Psühhiaatria, mis oma olemuselt on humaanse eesmärgiga ravimeetod kannatuste leevendamiseks, omandas totalitaarses riigis karistusinstrumendi jooned. See, kes doktriinis kahtleb või sellele vastu vaidleb, on kas teadlikult pahatahtlik või psüühiliselt haige ning paljud teisitimõtlejad tunnistatigi luulude, haiglaste ideede ja veendumuste kandjateks ja saadeti kinnisesse vaimuhaiglasse, kus võidi tema suhtes rakendada sundmõjutamist raviainete ja -võtetega. Karistusmeditsiin oli olemas juba alates Nõukogude võimu esimestest kuudest. Kohtu rahvakomissariaadi 1918. aasta 23. juuli ajutises instruktsioonis karistamise korrast on ühe võimalusena nimetatud ka võimalust vastaline isik paigutada karistus-raviasutusse. Nimetatud asutusse võis kinnipeetava saata kohtuorgan või revolutsiooniline sõjatribunal. Mingisugusest ekspertiisist instruktsioonis juttu pole. Psühhiaatria poliitilise kuritarvitamise kohta Stalini võimul oleku ajal tuvastati uurides, et 75% kinnipidamiskohtades viibinud isikuist olid süütud ja suurel osal polnud ka mingeid psüühilisi haigusi. 1960.- 1970. aastatel hakati eripsühhiaatriat laialdaselt rakendama teisitimõtlejate ning inimõiguslaste suhtes. Režiim haiglas ei erinenud millegi poolest vanglast. Näiteks põles öösel palatites tuli. Toit oli vilets ning sellest vähesestki varastasid kõik, kellel võimalust. Ainult lähedastele mõeldud külastused olid ette nähtud kuni kord kuus ning korraga kaks tundi. „Tööteraapiat” said kinnipeetavad õmblus-, kartongi- jm. töökodades ning töö eest maksti väikest tasu, kuni 10 rubla kuus. Tööst keelduda oli võimatu. Erihaiglate arstide slängis on isegi omaette termin „seinateraapia”, ehk ravimine ainult sellega, et inimest hoitakse kinni eriotstarbelise psühhiaatriahaigla seinte vahel. Samal ajal esines ka psühhiaatriaravimite massilist ja laostavat kasutamist, kasutatakse isegi šokiteraapiat, seda juhul kui inimene hakkab protestima haigla tingimuste või haiglas pidamise fakti kui sellise vastu. Seda, et psühhiaatria kuritarvitamine NSV Liidus on kujunenud süsteemiks, tõendavad ilmekalt üheaegselt pandud grupidiagnoosid ning diagnoosid, mis on pandud telefoni teel, inimest läbi vaatamata. Rahvusvaheline hukkamõist kulmineerus 1983. aastal, kui NSV Liidu Psühhiaatrite ja Narkoloogide Ühing heideti Ülemaailmsest Psühhiaatria Assotsiatsioonist välja.

Postitatud 24. juuli 202429. juuli 2024 kirjutas Maris Adamson

Oo, sport, Sa oled rahu!

Oo, sport, Sa oled rahu!

“Ood spordile” (prantsuse keeles “Ode au Sport”) on Pierre de Coubertini 1912. aastal pseudonüümide Georges Hohrod ja M. Eschbach all prantsuse ja saksa keeles avaldatud luuletus 1912. aasta olümpiakunsti konkursile. Luuletus pälvis kuldmedali. Oodi 9. salmis on kuulsad read:

Oo, sport, Sa oled rahu! Sa lood sideme rahvaste vahel, kes tunnevad end vendadena ühises hooles jõu, korra ja enesevalitsuse üle ja Sinu läbi õpib noorus endast lugu pidama ning teiste rahvastegi iseloomu austama ja hindama. End vastastikku mõõta, ületada, see on eesmärk, on võistlus rahus

Pierre de Coubertin oli kahtlemata idealist. Väidetav sõdade peatamine olümpiamängude ajaks Antiik-Kreekas on pelgalt ilus müüt, mis kahjuks ei pädenud siis, ega päde ka tänases maailmas. Vaimsetel ideedel ja kunstil on aga olnud oma kindel koht olümpiamängude ajaloos.

Vaimsed spordialad olümpial

Parun Pierre de Coubertin oli prantsuse pedagoog ja ajaloolane, keda tuntakse eelkõige kaasaegsete olümpiamängude algatajana. De Coubertin organiseeris 23. juunil 1894 rahvusvahelise konverentsi Sorbonne’is, kus tegi ettepaneku kutsuda ellu olümpiamängud. Samas loodi Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja de Coubertin valiti organisatsiooni juhtima. Otsustati ka, et esimesed kaasaegsed olümpiamängud toimuvad Ateenas Kreekas ja olümpiamänge hakatakse korraldama iga nelja aasta järel.

Coubertin soovis algusest peale olümpiale ka vaimseid spordialasid. Alles Stockholmi olümpiaks 1912. aastal õnnestus tal ideele sponsorid leida ja nii said vaimuatleetid võistelda viiel alal: kirjandus, maalimine, skulptuur, muusika ja arhitektuur.

Iga järgmise olümpiatsükliga vaimsetel aladel osalejate arv kasvas. 1928. aasta Amsterdami olümpial lisati võistlusprogrammi ka linnaplaneerimine. Kirjandus jagati kolmeks eri võitluseks: luule, draama ja eepika. Muusika jagunes lauluks, instrumentaalpaladeks ja orkestritööks. Maali kõrvale tekkisid ka joonistamise ja graafika võistlused. Berliini olümpial 1936 lisandusid plakati- ja kommertsgraafikavõistlused. Soovi võistluskavva pääseda avaldasid veel ballett, teater ja fotograafia. Kui arhitektuur välja arvata, siis oli võistlustulle astumise nõudeks, et teos peab olema valmistatud spetsiaalselt olümpiavõistluseks.

1949. aastal otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee, et edaspidi vaimuatleedid enam olümpial osaleda ei saa. Põhjuseks polnud siiski mitte tööde kehv kvaliteet, vaid see, et kui füüsilistel aladel oli lubatud osalemine ainult amatöörsportlastel, siis kunstivaldkonnas võisid rammu katsuda ka professionaalid.

1912. aasta olümpiamängudel, kui Martin Klein võitis eestlastele esimese olümpiamedali (hõbeda maadluses), sai medali kaela ka Pierre de Coubertin. Tema luuletus “Ood spordile” pälvis kuldmedali. Luuletuse üheksas salmis ülistab autor sporti kui jumalikku andi, elueliksiiri, õiglust, ilu, au, tarkust, rõõmu, viljakust, edu ja rahu.

Oo, sport, Sa oled rahu!

Kuigi ÜRO resolutsiooni kuuluv olümpiarahu käsib sõjad mängude ajaks lõpetada, siis Olümpiaharta sätestab vaid, et olümpialiikumise eesmärgiks on rahumeelse ühiskonna rajamine, kuid ei sätesta ega sanktsioneeri kuidagi sõjategevust või relvakonfliktides osalevaid riike. ROK-i jaoks ei ole kunagi olnud probleemiks, et mängudel osalev riik on samal ajal ka sõjas. ROK läks isegi nii kaugele, et oli nõus andma mängude korraldamist riikidele, kes olid sõjas, kuid klausliga, et mängud toimuvad eemal sõjapiirkonnast.

Nii ei katkestanud Suurbritannia Inglise-Buuri sõja tõttu juba 1900. aastal osalemist Pariisi mängudel. Samuti ei seganud Korea ja Vietnami sõda USA-l ning sissetung Afganistani NSV Liidul olumpiamängudel osalemast. Kokku kolmel aastal on olümpiamängud sõdade tõttu pidamata jäänud. I maailmasõja tõttu jäid pidamata 1916. aasta olümpiamängud, II maailmasõja tõttu aga nii 1940. kui ka 1944. aasta suve- ja taliolümpiamängud.

Antandi riikide survel ei saadetud 1920. aasta Antverpeni mängude kutset Nõukogude Liidule ning keelati osalemast Saksamaal, Austrial, Ungaril, Türgil ja Bulgaarial.

1948. aastal ei lubatud Londonisse Teise maailmasõja algatanud riike ehk Saksamaad, Itaaliat ja Jaapanit.

Samas jäeti tähelepanuta Gruusia poolt 2008. aasta augustis, Pekingi olümpiamängude avapäeval alustatud sõda Lõuna-Osseetias.

2023. aasta lõpus otsustas ROK, et Venemaa ja Valgevene individuaalalade sportlased võivad Pariisi olümpial osaleda neutraalsena. Üheks tingimuseks oli, et mängudele pürgivad sportlased ei tohi olla aktiivselt toetanud Venemaa sõda Ukrainas ega kuulunud oma riigi sõjaväkke või luureteenistusse.

1936. aasta Berliini mängud on ajalukku läinud, kui ühed politiseeritumad. Mänge kasutati igal võimalusel ära natsi liikumise ülistamiseks. Mängudele eelnes elav diskussioon, kas peaks autoritaarse ja diskrimineeriva riigi poolt korraldavatel mängudel osalema. Ametlikult boikoteeris Berliini mänge Hispaania, kus oli värskelt võimule tulnud vasakpoolne valitus. Ametlikust liinist üritas mööda minna ratsutamise võistkond. Nende plaanile osaleda Berliini mängudel tõmbas kriipsu Hispaanias puhkenud kodusõda. Mängude kutsele jättis vastamata NSV Liit ning mänge boikoteerisid mitmed juudi sportlased.

Mängude järgselt peagi aset leidnud II maailmaasõja puhkemisel oli Natsi-Saksamaa vastutav roll.

Olümpiaajaloo suurim terroritragöödia toimus 1972. aasta Müncheni mängudel. Palestiina terroristid tungisid öösel olümpiakülla ja võtsid pantvangi osa Iisraeli delegatsioonist. Pantvangid lubati vabastada, kui võimud vabastavad omakorda 200 palestiinlast Iisraeli vanglast. Nõudmist ei täidetud, toimunud pantvangide vabastamise operatsiooni käigus hukkusid aga kõik pantvangid ja terroristid. Olümpiamängud katkesid 34 tunniks, kuid jätkusid siis taas. Iisrael, Egiptus, Norra, Filipiinid ja Holland lahkuvad.

1996. aasta Atlanta suveolümpiamängudel plahvatas olümpiapargis pomm, mis tappis kaks ja vigastas 111 inimest. Plahvatuse korraldamises mõisteti süüdi Ameerika Ühendriikide terrorist Eric Rudolph.

Boikotid varjutasid 1952., 1956., 1964. ja 1976., 1980., 1984., 1986.aasta olümpiamänge.

1979. aasta detsembris tungis Nõukogude Liit Afganistani. Sellele järgnenud 1980. aasta Moskva olümpiamänge varjutas kõigi aegade suurim olümpiaboikott, millest võttis osa ligi 50 riiki. Ülemaailmse boikoti eestvedajaks kujunes USA, kuigi selle algatajaks oli hoopis Saudi-Araabia. Suurematest riikidest ühinesid Kanada, Jaapan, Hiina ja Lääne-Saksamaa, lisaks hulk väiksemaid maid. Üritades vältida NSV Liidu 40-aastase okupatsiooni tunnustamist osalesid paljud riigid olümpialipu all. Tallinnas toimunud purjetamise olümpiaregatt on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Esimest ja viimast korda toimusid olümpiavõistlused okupeeritud de jure eksisteeriva riigi territooriumil.

Samas ei toonud olümpiaboikotte kaasa USA osalemine sõjategevuses nii Iraagis kui Afganistanis

1984, kui USA korraldas Los Angelese olümpiamänge, ilmus Nõukogude Liidult aga teade: Nõukogude Liidu sportlased ei stardi Los Angeleses USA reaktsiooniliste ringkondade sepitsuse tõttu. Ehkki Los Angelese boikott oli võrreldes Moskva omaga väikesearvulisem (14 idabloki riiki), puudus sealt rohkem spordi tippriike, Varssavi pakti maadest läks kohale vaid Rumeenia.

Vaatamata olümpiaboikottidele ei lõppenud aga ei Suessi kriis ega tõmmanud NSV Liit vägesid välja Ungarist. Samuti ei lõppetanud boikotid LAV-i apartheidipoliitikat.

Tänaseks on olümpialiikumine ületanud külma sõja aega jäänud totaalsete boikottide perioodi. Suure tõenäosusega olümpial enam riikide poolseid massilisi boikotte ei näe. Boikotiretoorika ei ole aga kuhugi kadunud ning totaalsetest boikottidest on olümpialiikumine jõudnud tseremoniaalsete boikottideni, mis ei mõjuta enam sportlasi vaid riikide juhtkonna ja avaliku elu tegelaste mitteosalemist olümpia ametlikel üritustel.

Rohkem infot olümpiamängude kohta leiad olümpiaraamatutest.

Postitatud 24. juuli 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Bella Italia

Bella Italia

Kaunis Itaalia – see on kütkestava maa, mida on kerge armastada.

Itaalia kuulsus tugineb tema mitmekülgsusel. Itaalia looduses vahelduvad mäed, järved, mererannik ning saared. Itaalial on väga mitmekesine ajalugu ja tohutul hulgal kultuuriväärtusi. Itaalias teatakse, et elu suurimad väärtused on inimesed ja hästi veedetud aeg ühes hea toidu ja veiniga. Itaaliaga seostub igaühel midagi – olgu selleks siis Itaalia jalgpall või mood, kuid külmaks ei jäta see maa ilmselt kedagi.

Itaalia teemalisi raamatuid on väga-väga palju. Neid kõiki üles lugeda oleks suhteliselt lootusetu ettevõtmine. Peatume siin mõnel neist, et pakkuda võimalust tunda rõõmu kohtumisest mõne uue või taaskohtumisest mõne vana tuttava Itaalia teemalise raamatuga.

Meil, eestlastel on mitmeid omamaisete autorite sulest ilmunud Itaalia raamatuid. Eestlased Kärt Vilt ja Kristiina Praakli on avaldanud oma „Minu Itaalia“ raamatud, Mae Merusk „Minu Sitsiilia“ raamatu.

Meie oma Käbi Laretei on Veneetsiast kaunilt kirjutanud. Käbi Laretei viies raamat “Mineviku heli“, mida ta ise peab oma kõige olulisemaks teoseks, on ilmselgest autobiograafilisusest hoolimata ikkagi ilukirjanduslik teos, milles pole välistatud väljamõeldis. Loo tegelikud prototüüpid on Käbi Laretei ja Pier Maria Pasinettiga. Raamatus jõuab aastakümnete järel noorusarmastust otsiv peategelane Itaaliasse ja annab otsitu ukse taga kella… Raamatus on lugu raamivaks osaks armastuskirjad.

Armastatud kirjaniku Lilli Prometi (1922–2007) üks kuulsaimaid teoseid «Primavera» kujutab enesest armastusromaani, mille sisuks on Itaalia-reis.

Karl Ristikivi leidis hoopiski mitte Hellases vaid Itaalias oma maastikulise Arkaadia asuursinise taeva ja küpressidega. Ristikivi esimesele Itaalia-reisile maikuus 1956 järgnes 1958. aastal teine, millest ilmub reisikirjas „Itaalia capriccio”. Paarkümmend aastat hiljem 1976 ilmunud, Ristikivi viimaseks romaaniks jäänud „Rooma päevik” on kui ajas settinud reisikirja.

Aimee Beekmani “Plastmassist südamega madonna” on raamat reisist Italiasse nõukogude kultuuriinimeste ekskursioonirühma koosseisus aastavahetusel 1962/63. Artur Vaderi „Itaalia päikese all“ kajastab 1971. ja 1972. aastal Itaalia Kommunistliku Partei keskhäälekandja “L`Unita” pidustusel viibinud Eesti NSV partei- ja riigitegelase nägemust Itaalia elust, kultuurimälestistest, looduslikest vaatamisväärsustest

Soomlanna Pirkko Peltonen Rognoni «Isemoodi Itaalia» jutustab asjadest, mida turist ei jõua ega oskagi märgata: itaallaste kommetest, peresuhetest, moest, usust, poliitikast ja suurepärastest roogadest. Itaalial, sellel muusika- ja kunstilembesel päikeselisel maal, on ometi ka oma süngem pool, omad varjud: maffia, korruptsioon, varanduslik kihistumine, terrorism. Pirkko Peltonen Rognoni oli elanud Itaalias ja töötanud seal ajakirjanikuna 26 aastat.

Palju on itaalia kunstnikest kõnelevad raamatud, näiteks František Jíleki “Mees Vincist”, Irving Stone´i või Aleksei Dživelegov “Michelangelo“, Vitali Vilenkin „Amedeo Modigliani“. László Passuthi „Kuldses udus külmetavad jumalad“ on romaan maailmakuulsast itaalia kunstnikust Raffaelist. Richard Burnsi „Sandro ja Simonetta“, mis ei ole Sandro Boticelli elulugu vaid tema armastuse lugu imelise Simonetta Vespucci vastu.

Paljud raamatud räägivad Itaalia ajaloost. Maailma üks õudsemaid katastroofe on Vesuuvi purse, mille tagajärjel aastal 79. m.a.j. hävis kolm Itaalai linna; Herculaneum, Pompeji ja Stabiae Üks Pompeji ajaloo uurijaid oli inglise kirjanik Edward Bulwer-Lytton, kelle töö tulemusena ilmus romantiline ajalooline romaan “Pompeji viimsed päevad”.

Prantsuse kirjanduse klassiku Stendhali tuntud romaan „Parma klooster“ räägib 1796. aastal üle Prantsusmaa piiride Itaaliasse voolanud revolutsioonilainest, mis äratab maa sajanditepikkusest feodaalse tuimuse orjaunest. Tormiline on uute ja vanade jõudude kokkupõrge, ligi paari aastakümne jooksul käib teose tegevuspaigaks olev Põhja-Itaalia käest kätte. Vabadus vaheldub orjusega, rõõm ja juubeldus kättemaksuga.

Sarjas „Klassikalised lood“ on ilmunud prantsuse klassiku Stendhali novelliloomingu paremikku kuuluvad lood kogumikust «Itaalia kroonikad», mis põhinevad ajaloolistel sündmustel ning heidavad valgust inimhinge süvakihtidele eri aegade kultuuriatmosfääri taustal. Samas sarjas ilmunud Laurence Sterne raamatus „Tundeline teekond läbi Prantsusmaa ja Itaalia“on autori huviobjektiks pisiseigad, juhuslikud kohtumised, põgusad muljed, mis kutsuvad esile ootamatuid assotsiatsioone. Kohati liigse pisarlikkuseni ulatuv tundehellus vaheldub pikantse huumori ja salvava irooniaga.

Ethel Lilian Voynich teose „Kiin“ teemaks on itaalia rahva rahvuslik vabadus- ja ühinemisvõitlus 1830.-1840. aastail Austria ülemvõimu vastu. Kirjanik keskendub poliitilise reaktsiooni ja selle pealiitlase – rooma-katoliku kiriku paljastamisele, jutustades itaalia patrioodi Arthur Burtoni (Kiini) elust, kes võitleb kodumaa sõltumatuse ja ühinemise eest.

Axel Munthe teoses “San Michele raamat” on juttu tema elust arstina Itaalias ja villaehitusest Capri saarel. Axel Munthe sündis 1857. aastal Rootsis. Tal olid sõprussidemed Euroopa kuningakodadega ja enamike tuntud kaasaegsete kirjandus- ja ühiskonnategelaste ning ajaloolastega. Samal ajal pühendas Munthe end Capri saarel asuva Tiberiuse San Michele villa varemeist ülesehitamisele. Tüüfuse- ja koolerataudi ning maaväringu ajal Lõuna-Itaalias töötas ta jõudu säästmata vaeste inimeste heaks, kellele kuulus tema suurim poolehoid.

Roberta Richi „Veneetsia ämmaemand“ on haarav lugu noorest juudi ämmaemandast Hannast, kes elab kuuleka getohiirekesena meeste- ja religioonikeskses käskude-keeldude maailmas. Lugeja ees avaneb 16. sajandi Veneetsia oma värvide ja lõhnade, valguse ja varjude, ohtude ja ootustega.

Thomas Manni ühe kuulsama teose «Surm Veneetsias» peategelane on austatud, ent juba vananev professor von Achenbach, kelle veneetsia puhkuse kinnisideeks saab väljapaistvalt kena poola päritolu noormees Tadzio. See on on liigutav jutustus heitlusest inimlike kirgede ja ratsionaalsete käitumisnormide vahel.

Praegusaja Veneetsiast on ilus kirjeldus Vikram Sethi kaunis armastusloos “Tasavägine muusika“. See on lugu armastusest. Armastusest kaotatud ja leitud ja uuesti kaotatud naise vastu. Samas on see raamat muusikast ja armastusest muusika vastu, mis võib kirgliku teemana joosta läbi terve elu.

Raamatus „Toscana päikese all“ jutustab USA kirjanik Frances Mayes kaasahaaravalt ja inspireerivalt sellest, kuidas ta endale Itaaliasse kodu lõi.

Elizabeth Gilberti raamat „Söö, palveta, armasta“ on ühtaegu füüsiline teekond, vaimne otsimisretk ja reisimälestus. Lugejal on võimalik rännata koos autoriga ja jälgida, kuidas segaduses, vaimselt ja hingeliselt kurnatud naisest saab noorenenud, enesekindel ja armunud naine. Itaaliast otsis ja leidis peategelane naudinguid ja köögimõnusid.

Nagu elus nii ka kirjanduses ei saa me mööda vaadata itaalia maffiast. Täna on kõik maffiast kuulnud. Umbes 1860. aastal sisenes see sõna itaalia keelde ja 1866 kasutas seda Sitsiilias Suurbritannia konsulaat, kes teatas juhtkonnale maffiast, mis osaleb töötajate sissetulekutes, hoiab ühendust kurjategijatega. Sõnal on tõenäoliselt araabia juured – mu’afah – ja tähendab kaitse, varjupaik. Kuid on ka ilusama sõna päritolu variant. 30. märtsil 1282 toimunud ülestõusu ajal, mis puhkes Sitsiilias, läks ajalukku loosung “Morte alla Francia, Minatalia anela! “(“Surm Prantsusmaale, hinga, Itaalia! “). Selle loosungi algustähed moodustavad sõna MAFIA. Enamik inimesi aga ei tea, et Itaalia oli kunagi ka selle organisatsiooni alistamise äärel. Mussolini valitsusajal kasutas legendaarne politseiülem Cesare Morti võitluses maffiaga jõhkraid ja ebaseaduslikke meetodeid. Ja kui poleks alanud Teine maailmasõda, oleks ta ehk suutnud maffia igaveseks hävitada.

John Dickie on kirjutanud köitva loo Sitsiilia maffiast „Cosa Nostra. Sitsiilia maffia ajalugu“ 1860. aastatest peale kuni tänapäevani. Itaalia ajakirjaniku Roberto Saviano raamat „Gomorrah“ analüüsib Napoli piirkonna Camorra maffiat. Mario Puzo tuntud romaani „Ristiisa“ ja selle järje „Sitsiillane“ sündmustik paigutub aastatesse 1945–1955 ja räägib Sitsiilia juurtega maffiaperekonna võitlusest võimu ning raha pärast korrumpeerunud Ameerikas ja Michael Corleone kujunemisest maffiapealikuks.

Krimisõpradele võiks huvi pakkuda John Berendt „Langevate inglite linn“ . Lugu algab 1996. aasta 29. jaanuari õhtul, mil sensatsiooniline põleng hävitab Fenice ooperiteatri. Fenice kaotus, kus omal ajal esietendusid viis Verdi ooperit, on veneetslastele suur katastroof, mille teeb veel hullemaks avastus, et tegemist võis olla süütamisega. Kolm päeva pärast tulekahju Veneetsiasse saabunud Berendtist saab otsekui detektiiv, kes tungib selle suurepärase linna iseloomu ja avastab sammu-sammult tõe tulekahju kohta.

Andrea Camilleri romaani “Vee kuju” tegevuspaik on Sitsiilia väikelinn ning lisaks põnevale sündmustikule pakub see võimalust mõista nii kohalikke tavasid kui ka Sitsiilia toidukunsti. Sitsiilia kohaliku aristokraatliku perekonna võsu ja poliitik sureb kahtlastel ja pikantsetel asjaoludel. Tema armuke ja onupoeg satub paanikasse ja kutsub appi kadunukese sõbra, kes aga asub traagilist sündmust kasutama ära iseenda upitamiseks poliitikas. Nii hakkab põimuma keeruline intriig, mille käigus võltsitakse asitõendeid ning püütakse mustata poliitilisi võistlejaid. Inspektor Montalbano on aga sitsiillane ja sealsed võimumängud pole talle uudiseks – tema jaoks on aga oluline, et võidutseks õiglus.

Soovi korral saate rohkem Itaalia teemalist kirjandust leida meie lehelt.

Postitatud 11. märts 202321. veebr. 2024 kirjutas Maris Adamson

Maailm ja mõnda.

Maailm ja mõnda.

“Maailm ja mõnda” on Eestis ilmunud raamatusari, mille raamatud rääkisid maailma erinevatest maadest ja rahvastest, nende ajaloost ja loodusest Raamatusari “Maailm ja mõnda” avaldati esialgselt kuue valiksarjana, hiljem lisandus sarja veel raamatuid. 2019. aasta lõpuks oli raamatusarjas “Maailm ja mõnda” ilmunud 168 raamatut. Esialgu andis sarja raamatuid välja Eesti Riiklik Kirjastus, nimemuutuse järel kirjastus Eesti Raamat. Pärast Eesti riigi iseseisvuse taastamist jätkasid raamatusarja väljaandmist kirjastused Olion, Ajakirjade Kirjastus ja Hea Lugu.

Esimeses valiksari avaldati aastatel 1957-1959, see koosnes 17 raamatust, mis olid enamasti nõukogude autorite looming, kuid trükiti ära ka väliskirjanike teoseid. Sarja avas poola kirjaniku Arkady Fiedleri „Küla Madagaskaril“ , mille Eesti Riiklik Kirjastus avaldas 1957. aastal.

Avaldati kahe tšehhi Jiri Hanzelka ja Miroslav Zikmund kolmeköiteline reisikiri „Aafrika unelmad ja tegelikkus“, mis keskendus nende reisi Aafrika-osale. Novembris 1950 alanud reis kulges läbi 44 riigi ja läbiti 111000 kilomeetrit Tšehhoslovakkia seeriamasinaga Tatra 87. Sõidu eesmärgiks oli auto tehniliste omaduste kontrollimine mitmesugustes tingimustes.

Esimeses valiksarjas ilmuvad ka Fridtjof Nansen reisikirjad tema teisest polaarekspeditsioonist 1893–1896 „«Fram» polaarmeres“. 1888–1889 oli Nansen esimese inimesena ületanud suuskadel Gröönimaa mandriliustiku, mis tegi temast Norra rahvuskangelase.

Thor Heyerdahli «Kon-Tiki» ekspeditsioon» räägib autori ja tema viie kaaslase 1947. aastal parvel 101 ööpäevaga avamerel läbitud 8000 kilomeetrist tõestamaks, et Polüneesia võisid asustada Lõuna-Ameerika indiaanlased, kes kasutasid transpordivahendina balsaparvi. Raamat sai üheks 20. sajandi suurimaks bestselleriks.

Robert Falcon Scotti „Scotti viimne ekspeditsioon“ on isiklik päevik tema teekonnast lõunapoolusele. Scott oli Antarktika kelgumatkade initsiaator ja alusepanija.

Esimeses valiksarja mahtus ka üks Eesti autori teos – 1959. aastal ilmub Juhan Smuuli „Jäine raamat“, mis on kirjaniku Antarktise-reisi päevik.

Ka järgmistes valiksarjades ilmuvad veel mitmed Eesti autorite teosed. Smuulilt avaldatakse 1963. aastal veel teinegi teos – raamat „Jaapani meri, detsember“ jutustab autori reisist ilmastikulaeva ekspeditsiooni koosseisus Jaapani merel.

1968. aastal ilmunud Rudolf Sirge „Meretaguste juures“ koondab ühiste kaante vahele kirjaniku kaks reisikirja. Esimeses neist jutustatakse turismimatkast Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse (1965), teises retkest Austraaliasse ja Uus-Meremaale (1967).

1970. aastal ilmub Toivo ja Ülo Tootseni „Maa ja mere peal. 35 000 km mööda riigipiiri“. Vendade Tootsenite reisiraamat pajatab meile nähtust-kuuldust-kogetust 35 000 km-se reisi kestel maismaa-, mere-ja õhuteed mööda läbi Nõukogude Liidu, läbi kõigi liiduvabariikide, peamiselt piki riigipiiri. Reis kestis 150 päeva.

1972. aastal näeb ilmavalgust Enn Kreemi „Antarktika läbi aegade“, mis on kirjutatud vene- ja ingliskeelsete allikate ning autori poolt kahe ekspeditsiooni vältel omandatud kogemuste põhjal.

Bioloog Vambola Maavara 1979. aastal ilmunud reisiraamat „Mägedest mägedeni“ viib lugeja Tjan-Šani mägede kargest loodusest Kazbeki jalamile ja Kahheti viinamarjaaedadesse, külastades vahepeal ka Badhõzi pistaatsiasavanne ning Araali mere saari.

Geoloogiakandidaat Ivar Murdmaa raamat „Ookean tulerõngas“ (1980) jutustab teaduslikust uurimustööst Vaikses ookeanis ja seda ümbritsevas vulkaanide vööndis, millest autor on mitme ekspeditsiooni koosseisus osa võtnud.

Kunstiajaloolase Jaak Kangilaski 1985. aasta teabemahukas raamat „Norra maa, rahvas, kunst“ räägib Norras kogetust, omapärasest ja kaunist loodusest, linnadest ja hariduselust, norralaste iseloomust, argipäevast ja harjumustest — fooniks selle Skandinaaviamaa murranguterohke minevik.

1988. aastal ilmunud Vello Lattiku „Kus sa oled, Larissa? Sahhalini päevik“ . Tiit Kaivo ja Enn Kaup kirjutavad 1992. aastal „Nabakirjad. Reisimuljeid Arktikalt ja Antarktikalt.“

1997. aastal ilmub raamatu „Maroko taeva all“ kordustrükk, mille autor Nora Peets elaskoos abikaasaga Marokos, Marakešis aastatel 1929–1974, kokku 45 aastat.

Hanno Ojalo raamat „Rapa Nui. Saladusteta Lihavõttesaar“ (2009) juhib lugeja läbi saare pooleteise tuhande aasta pikkuse ajaloo, näitab, kuidas käputäis esmaasukaid suutis keset ookeaniavarusi täielikus isolatsioonis elades luua omapärase kiviaegse tsivilisatsiooni ja koguni oma kirja

Eestiga seotult võiks ära märkida veel kahte sarja raamatut. Otto von Kotzebue oli Tallinas sündinud baltisaksa päritolu Eesti rüütelkonna parun Vene tsaariaegses teenistuses Venemaal, maadeavastaja ja mereväeohvitse. 1978. aastal sarjas avaldatud raamat „Reis ümber maailma aastail 1823–1826“ räägib tema kolmandast ümbermaailmareisist fregatil “Predprijatije”, mille eesmärgid olid seotud Kamtšatka ja Põhja-Ameerika Vene kolooniatega ning Beringi väina uurimisega Viimased eluaastad veetis ta 1832. aastal ostetud Triigi mõisas. Otto von Kotzebue on maetud Kose kirikuaeda.

1969 ilmub „Peipsi järve mõistatus“ , milles sõjaajaloolane kindralmajor Georgi Karajev ja turismi vaneminstruktor kunstnik Aleksandr Potressov käsitlevad ekspeditsiooni tööd, mille ülesandeks oli määrata kindlaks 1242. aastal Peipsi järvel peetud Jäälahingu täpne paik.

Postitatud 7. sept. 202212. sept. 2022 kirjutas Maris Adamson

Koolilood. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli…

Koolilood. Et kõik ausalt ära rääkida, nagu oli...

..peame alustama sellest, et Jaan Rannapi lõbusate ja õpetlike lugude seltsis on üles kasvanud juba mitu põlvkonda koolilapsi. Rannap on hea koolielu tundja, kes jälgib elu läbi huumori- või satiiriprisma. Rannapi koolilood on muhedad ja südantsoojendavad. Üks osa koolilugude ainest on pärit Rannapi enda koolipõlvest, suur osa tähelepanekuid on kogunenud aga tööst ajalehe “Säde” ja ajakirja “Pioneer” juures.

Kuigi tema kangelased käisid koolis siis, kui kanti punaseid kaelarätte ja suurem osa ettevõtmisi oli seotud pioneeritööga, jäid lapsed ikka lasteks oma mängude, viperuste ja vempudega, mida jagub koolilugude igale leheküljele.

Rannapi koolillood saavad alguse raamatuga „Salu Juhan ja tema sõbrad“(1964). Salu Juhan peab kirjutama rühma kroonika. Juhan arvab, et kroonikas peab olema kajastatud kõik, mis huvitavat või naljakat juhtunud on ja nii selguvad kõik tema sõprade veidrused, naljad ja põõrased juhtumised. Jaan Rannapi raamatute tegelased pole mingid pailapsed, vaid uudishimulikud tegelased, kellega juhtub nii mõndagi. Ning lõpp on sageli „õnnetu“ või kõige paremas mõttes õpetlik.

Eesti lastekirjanduse klassikasse kuulub Rannapi raamat „Agu Sihvka annab aru”, mis on kuuenda klassi pioneeri Agu Sihvka seletuskirjade kogum. Iga kord kui minategelane on millegagi hakkama saanud, tuleb tal „kõik ausalt ära rääkida“ ja tõendada olenevalt tekkinud olukorrast, kas õppetöökoja juhatajale, kooli direktorile, klassijuhatajale, kooli arstile , et ta tegutses parimate kavatsustega. Esimene Agu Sihvka raamat ilmus 1973. aastal, värskeim 2020. See raamat on suurepärane õpik selle kohta kuidas musta valgeks rääkida. Agu Sihvka on ju sedasorti tegelane, kes püüab ennast alati õigustada. Juhtugu ükskõik mis, aga tema süüdi ei ole! Niisuguseid lapsi oli siis, on praegu ja on ka tulevikus. Musteräparduja Agu Sihvka ning aruande vorm, mille Rannap on tema tempudest jutustamiseks valinud on ideaalne, omas žanris. Noore lugeja samastumine tegelastega on tagatud: pole võimalik mitte kaasa elada poisile, keda täiskasvanud süüdistavad. Paturegister omakorda on ajastuomaselt loosunglik ja jabur. Kuigi Agu Sihvkal ei õnnestu end kordagi süüst puhtaks pesta, on iga lugeja valmis süüd temaga jagama – niivõrd sümpaatsed on pahategude tagamaad.

Agu Sihvka juhtumiseks kirjutatud lugu, kuidas tõukekelk tukkuva hobusemehe ree külge seotakse ja hobust siis pasunahüüuga ergutada püütakse, on üks vähestest seikadest, mille Rannap otse oma elust on maha kirjutanud.

Lood nendest raamatutest on ilmunud ka kogumikes „Musta lamba matused“ ja „Koolilood“

Lustakat lugemist koolielust pakuvad ka Toivo ja Tõnis Tootseni lood. Toivo Tootsen lõi oma koolilugude tarbeks tegelase Jõhvi Joosep. Jõhvis ta ei ela, teda ainult hüütakse nii. Ta on pikk ja peenike ja oskab igale poole ning igalt poolt jälle tagasi välja vingerdada. Ta ei püsi paigal ja olevat ülepea üks suur jõhv või rüblik. Õpib Joosep Kergemeele 8-kl. Koolis. Joosep on heatahtlik, aga oma heas tahtmises sageli koomiliselt äparduv, sümpaatne naljanina. Esimene kirjutis „Sädeme“rubriigis „Jõhvi Joosepi jutunurk“ ilmus laupäeval, 28. novembril 1964. Raamat ise ilmus 1975. Kokku ilmus Jõhvi Joosepi raamatuid koguni viis, neist kahes viimases on lisandunud tänapäeva koolielu temaatikat poja Tõnis Tootseni kaasabil.

Hoopis teistliiki lugemine on Raimo Männise „Kiviküla kooli poisid“ (1974), mi on tihti ka koolilapsele soovitatud kirjanduse nimekirjas Jutustuse tegevus toimub Teise maailmasõja järgsel ajal makoolis, kui tehakse veel vahet kommunistide ja Saksa poolel võidelnute vahel. Autor jutustab ühe maakooli elu argipäevadest, koolipoiste tegemistest-pahandustest internaadielust ja laste omavahelistest suhetest. Jutustus võlub aine tundmise ning karakterite meisterliku väljajoonistamisega. Raamat oli mõeldud lasteraamatuna, kuna räägib nn mittetäieliku keskkooli elust. Need koolid olid seitsmeklassilised. Üllataval kombel aga hakati „Kiviküla kooli poisse” pidama mitte laste-, vaid noorsooraamatuks.Kuna enne sõda ja sõja ajalgi oli koolikohustus kuus aastat, siis need, kes tahtsid edasi keskkooli minna, pidid kusagil seitsmenda klassi lõpetama. Seetõttu oli ka Kiviküla kooli seitsmendas klassis täisealisi noormehi, kellest ei saanud ju kirjutamata jätta. Raamatule on hilisemalt ilmunud ka järg „Talv ja kevad Kivikülas“