Eesti Raamatu Aasta
2025. aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest ning nõnda toimub alates eesti kirjanduse päevast, 30. jaanuarist 2025 kuni emakeelepäevani, 14. märtsini 2026 Eesti Raamatu Aasta, mille jooksul tähistatakse mitmesuguste näituste, sündmuste ja muude ettevõtmistega eestikeelse raamatu ning eesti kirjakeele suurt sünnipäeva. Eesti Raamatu Aasta 2025 patrooniks on Vabariigi President Alar Karis. Eesti Raamatu Aasta 2025 motoks valitud Hando Runneli luulerida „Rahvas algab raamatust”.
Varem on tähistatud üleriigiliselt kolme suuremat Eesti Raamatu Aastat.
Esimene raamatuaasta toimus 1935. aastal, 400. aastapäevana. Tol ajal peeti esimeseks eestikeelseks raamatuks 1535. aastal ilmunud Wanradti ja Koelli katekismust, mille kohta teated oli avastanud 1927. aastal Paul Johansen Tallinna Linnaarhiivis töötades. Tegemist oli Oleviste kiriku õpetaja Simon Wanradti koostatud saksakeelse luterliku katekismusega, mille eestikeelse paralleelteksti oli tõlkinud Pühavaimu kiriku jutlustaja Johann Koell. Selle raamatu 11 fragmenti on hoiul Tallinna linnaarhiivis.
Seejärel, 1958. aastal avastati veelgi varasema eestikeelse trükise olemasolu aastast 1525, mis eestikeelse raamatu ajalugu kümne aasta võrra pikendas. Saksamaal ilmus kirikuloolase Wilhelm Jannaschi põhjalik uurimus Lübecki reformatsiooni ajaloost, kus ta kasutas rikkaliku allikmaterjali hulgas ka Lübecki toomdekaani Johannes Brandesi peetud ladinakeelset toomkapiitli protokolliraamatut, mille köide on niiskusest kahjustatud ja Brandesi käekiri on raskesti loetav. W. Jannasch tõi välja teated senitundmatute liivimaa-, läti- ja eestikeelsete trükiste kohta 1525. aastast. 500 aastat tagasi kuulutas Lübecki raad Riia poole teel olnud trükivärsked eestikeelsed missaraamatud „kahjulikuks“ ning rae soov oli need raamatud Lübecki turuplatsil avalikult ära põletada.
Nõnda tähistati eestikeelse raamatu 450. sünnipäeva teise Eesti Raamatu Aastaga juba 1975–1976. Sajandivahetusel tähistati suurejooneliselt eestikeelse raamatu 475. aastapäeva, seekord küll jüripäevast jüripäevani ehk 23. aprillist 2000 kuni 23. aprillini 2001. Kolmandat raamatuaastat tähistati ka välismaal: Kanadas, Leedus, Saksamaal, Soomes ja Ungaris, eriti suurejooneliselt aga Austraalias.
Eestikeelse piiblitõlke ajalugu on küllaltki pikk ja vastuoluline. Esimesed teadaolevad katsed piibli tõlkimiseks eesti keelde tehti 16. sajandil. Tallinna koolipoiss Hans Susi suutis 1551. aastaks ära tõlkida evangeeliumite perikoobid ja Taaveti lauluraamatu, kuid tema tehtud töö jäi trükis avaldamata. Esimest korda tehti tõsisem katse täismahus piiblitõlget välja anda 17. sajandil, kuid Põhjasõja algus rikkus need plaanid. Pikemaid tõlkekatkeid Piiblist sisaldus 17. sajandil luteri pastorite koostatud käsiraamatutes, näiteks 1632. aastal lõunaeesti keeles ilmunud Joachim Rossihniuse piiblilugemistes ja 1637. aastal põhjaeesti keeles ilmunud Heinrich Stahli käsi- ja koduraamatus. Neist Agenda Parva on tänini säilinud ning seda loetakse vanimaks teadaolevaks lõunaeestikeelseks trükiseks. 1736. aastaks sai piiblitõlge üldiselt valmis, kuid selle väljaandmist takistas rahapuudus. 1739. aastal anti Tallinnas välja eestikeelne Piibel.
Esimene trükikoda asutati 1631. aastal Tartus. Tallinna jõudis esimene trükikoda 1634. aastal, kui Tallinna Gümnaasiumi juurde asutati trükikoda, kuhu asus tööle Christoph Reusner Stockholmist.
Esimene Eestis trükitud eestikeelne raamat on Tallinnas kasvanud Heinrich Stahli koostatud saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga kirikliku käsiraamatu “Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal” teine osa 1637. aastal.
Esimene eestikeelne aabits trükiti 1641. aastal, aga see ei ole säilinud. Vanim säilinud aabits on aastast 1694.
Esimene illustreeritud eestikeelne teos on „Tarto-Ma Kele Kässi Ramat“, teadaolevalt ainus terviklik 40 piibliteemalise puulõike kaunistusega raamat aastatest 1690–1691 asub Soomes Turu Ülikooli raamatukogus
Esimene suurem raamatukauplus avati Tallinnas 1650 ja see kuulus Lorenz Jauchile. 17. sajandi lõpul sai Tallinnas tuntuimaks raamatukaupmeheks Adolf Simo
Ilmunud raamatute üle arvestuse pidamisega alustati 19. sajandi esimeses pooles. Estofiilist keelemehe Johann Heinrich Rosenplänteri 1832. aastal avaldatud 384 raamatust koosnevat nimekirja ilmunud ja ilmumata käsikirjadest säilitatakse kirjandusmuuseumis. Kahesaja aasta jooksul on sellest kujunenud detailne eesti literatuurilugu, mida nimetataksegi Eesti rahvusbibliograafiaks. Eesti retroperspektiivses rahvusbibliograafias on tänasel päeval leidumuseta 117 raamatut ajavahemikust 1525–1850. See tähendab, et teos on küll ilmunud, aga alles pole seda kellelgi. Olukord võib aga iga päev muutuda, sest maailma vastavasisulised andmebaasid täienevad.
16.-17. sajandil ilmus umbkaudu sadakond nimetust, 18. sajandil ligikaudu 220 ja 19. sajandi esimesel poolel juba 700 nimetust raamatuid.
29. juulil 1940 kirjutas tollane sisekaitse ülem Harald Haberman alla esimesele otsusele Eesti Vabariigis väljaantud kirjanduse konfiskeerimise ning hävitamise kohta. Esimesele otsusele järgnesid teised. Nõukogude võimu poolt Eestimaal otseselt ja kaudselt hävitatud raamatute koguarvu võib üldjoontes hinnata umbkaudu 26 miljonile.
Eestlased on raamatuusku rahvas. Statistikaameti andmete põhjal luges 2023. aastal raamatuid 70% Eesti vähemalt 15aastastest elanikest, raamatuid anti välja kaks miljonit eksemplari, eestikeelseid algupärandeid ilmus 1260 nimetust. Keskmiselt loeb iga inimene aastas umbes 10 raamatut.
Eurostati andmete kohaselt 2016. aastast loeb eestlane päevas keskmiselt rohkem kui ükski teine eurooplane – 13 minutit. Eestis peab lugemist päevas oluliseks tegevuseks 15 protsenti elanikest.
See, et eestlased on Austraalia teadlase Joanna Sikora ning Ameerika teadlaste M. D. R. Evansi ja Jonathan Kelley ühisuuringu tulemusel oma raamaturiiulite pikkuse poolest – keskmiselt 218 raamatut – esimesed maailmas, kinnitab kahtlemata meie teadmist eestlastest kui raamaturahvast.
Eesti raamatu lugu tutvustatakse raamatutes „Raamatu osa Eesti arengus“ (1935), Richard Antik „Eesti raamat“(1936), „Lühike eesti raamatu ajalugu“(1936), Friedrich Puksoo „Raamat ja tema sõbrad“ 1934, 1973, „Rara. Haruldusi Tartu Riikliku Ülikooli Teaduslikus Raamatukogus“ (1980), „Eesti raamatu lugu (1995), „Raamatu osa Eesti arengus“(2001)