Sind ma tahan armastada Eestimaa!
Luuletusi Eestimaast on kirjutatud äbi aegade. Äratundmisrõõmu pakuvad neist ilmsed paljud, ent küllap tekitavad mõnedki tundeväljendused ka üllatusmomente. Olgu siinkohal ära toodud 3 luuletust, mis kirjutatud 100 aastase vahemiku jooksul.
Meie lehelt leiad veel rohkesti eesti luule raamatuid.
Juhan Liiv ”Sinuga ja sinuta” (1919)
Sinuga olen lainetel lõhkuvail,
sinuga janunev palm ma kõrbemail,
laev, vaene, heitleb hukkuvais lainetes,
palm, vaene, norutab liiva sees,
olen hoone, raputud maru väel,
olen lille, muljutud tormi käel.
Sinuta hommik, kel pole koidukiirt,
sinuta öö, kel polegi piirt,
sinuta kevade olen, pole üht lillekest,
sinuta puu, kellel ainustki lehekest;
taevas siis olen, kel ei ainustki tähekest.
Sinuta olen ma udune ilm,
nägemata silm.
Sinuta olen ma uneta öö,
sinuta töö ei olegi töö.
Sinuta pisar olen, mida valu pole toond,
sinuta loom olen, mida keegi pole loond.
Isamaa!
Sinuga olen õnnetu ma,
õnnetum ilma sinuta!
Leelo Tungal “Sind ma tahan armastada…” (1988)
Sind ma tahan armastada –
mitte nii nagu haavatu haavatut,
mitte nii nagu saamatu saamatut,
mitte nii nagu võtja andjat,
mitte nii nagu tõbine kandjat,
Sind ma tahan armastada
nagu merepiisk armastab merd,
nagu verepiisk tervet verd,
nagu hangesid armastab räitse,
nagu õunapuud uibuhäitse,
Sind ma tahan armastada,
lauldes läbi pisara,
sa mu valge,
sa mu malbe,
talveräänne isamaa!
Kalle Kurg “Eesti eitus” (2018)
Ei mitte.
Ei miski, ei keski, ei midagi.
Ei asja ees ega teist taga, ei kuiva ega märga,
ei nägu ega tegu, ei otsa ega aru,
ei maad ega ilma, ei otsa ega äärt,
ei saba ega sarve, ei tuult ega tossu,
ja üldse mitte mingisugust kõssugi!
Ei taha, ei soovi, ei ütle, ei mõtle.
Ei mõtle hästi.
Ei mõtle halvasti.
Ei tee hellasti.
Ei tee hullusti.
Ei eita ühtegi, ei eita ühtigi,
ei puutu sõnagagi mitte,
ei räägi ühte keeltki,
ei kannata teise varjugi,
päevavalgusest rääkimata.
Jah!