loodus Archives - Vaimuvara

Enne Pariisi käi Nuustakul

Vanasõna ütleb: enne, kui lähed Pariisi, käi ära Nuustakul. Nüüdseks Nuustaku nimekuju enam eriti ei kasutata, valdavaks on saanud vana maarahvakeelne “Karupea” ehk Otepää, võimalik, et linnusekoha mäe kuju andis selleks ainest. Nuustaku tulenes saksakeelsest “pähklipäevast” Nustag. Piirkond on alati olnud nimelt sarapuuderikas. Nuustaku on 150 m üle merepinna asuv Eesti kõige kõrgemal trooniv linn.

Sageli eelistame kodumaistele paikadele midagi eksootilisemat ja kaugemat. Samas on ka meie väike Eesti täis tõeliselt põnevaid ning ennenägematuid paiku! Palju infot Eesti erinevate piirkondade vaatamisväärsuste kohta leiab Puhka Eestis portaalist.

Eestis on 47 linna, millega tutvuda. Suurima elanike arvuga on pealinn Tallinn (438 341 elanikku) ja väikseima elanike arvuga Kallaste (714 elanikku).

Eesti keskaegsed linnad olid Tallinn (linnaõigused 1248), Tartu (enne 1262), Vana-Pärnu (1251), Uus-Pärnu (1318), Narva (1345), Paide (1291), Rakvere (1302), Viljandi (1283) ja Haapsalu (1279). Linnade linnaõiguse lähtusid reeglina Liivimaa osas Riia õigusest ja Eestimaa osas Lübecki (Tallinna) õigusest.

aastal sai linnaõigused Kuressaare ja 1584. aastal Valga

UNESCO loovlinnade võrgustik käivitati 2004. aastal eesmärgiga edendada koostööd linnade vahel, mis kasutavad linna arengus olulise tegurina loovust. Alates 2015. aastast kuulub Tartu kirjanduslinnana UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartu kirjanduselu on mitmekesine ja energiline. Eesmärgiks on inimeste lugemisharjumuste süvendamine, kaasaaitamine loovkirjutamise, kirjanduse ja tõlgetegevuse arengule, loomevabaduse kaitsmine ja kirjanduse mitmekesisuse toetamine.

Alates 2019. aastast Viljandi linn osa UNESCO loovlinnade võrgustikust käsitöö ja rahvakunsti valdkonnas. Viljandis on linnas mitmeid kultuuri- ja haridusasutusi ning see on oluline käsitöö ja rahvakunsti keskus Eestis. Viljandis korraldatakse igal aastal suurt rahvamuusikafestivali Viljandi Pärimusmuusika Festival.

Tallinn kuulub alates 2021. aastast UNESCO loovlinnade võrgustikku ja kannab muusikalinna tiitlit. See polegi suurem üllatus, sest pealinnas on muusika mänginud väga suurt rolli, seda nii laulva revolutsiooni, laulu- ja tantsupidude traditsiooni, maailmatasemel dirigentide ja heliloojate kuni muusikahariduse ja -festivalideni välja.

Kui soovid leida meelerahu ning olla eemal mürast ja saastest – mine loodusesse!

Meil on soid ja rabasid, milledel eriliselt puhas vesi ja õhk. Koos soometsadega on soode pindala 1 009 101 ha, mis moodustab 22,3% Eesti maismaa pindalast. Metsamaa moodustab veidi üle poole Eesti maismaast ehk 2,3 miljonit hektarit.

Meil on jõgesid, mis looklevad läbi sügavate laante ja väikeste linnade vaikselt ja kindlalt. Pikimad neist on Võhandu (162 km), Pärnu (144 km), Põltsamaa (135 km), Pedja (122 km) ja Keila jõgi (115 km). Eestis on üle 1400 järve. Enamik neist on väga väiksed, suurim, Peipsi-Pihkva järv, võtab enda alla aga 3555 km² ja on sellega Euroopas suuruselt viies. Teised suuremad järved on Võrtsjärv, Narva veehoidla, Mullutu-Suurlaht ja Ülemiste järv.

Eestil on 3794 kilomeetri pikkune rannajoon paljude lahtede, väinade ja abajatega. Eestis on 2222 meresaart ja laidu.

Nendega saab tutvuda nii matkates kui kasutades erinevaid liikumisvahendeid

Meil on viis rahvusparki, mis on loodud looduse ja kultuuripärandi kaitseks: Lahemaa, Karula, Soomaa, Vilsandi, Matsalu

Eestis on väga palju erinevaid matkaradu, 10 enam külastatavat neis on:

RMK Mukri raba loodusrada, Rapla maakond, Reonda küla
Pääsküla raba loodusõpperada, Harju maakond, Tallinn
Tuhu soo ja RMK matkarada, Pärnu maakond, Kiska küla
Marimetsa raba matkarada, Lääne maakond, Rõuma küla
Kakerdaja raba matkarada, Järva maakond, Vetepere küla
Meenikunno raba matkarada, Põlva maakond, Nohipalo küla
Viru raba õpperada, Harju maakond, Kolga alevik
Hüpassaare õpperada, Viljandi maakond, Karjasoo küla
Paukjärve loodusrada, Harju maakond, Pillapalu küla
Väätsa looduskaitseala matkarada- Järva maakond, Vissuvere küla

Lõuna-Eesti avab end huvilistele 30 National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse looduspuhkuse huvilistele. Kollased aknad asuvad põnevates paikades. Mõned on avalikes kohtades, mõned sootuks ära peidetud. Mõned tänaseks juba ka maha võetud. On olemas ka nn. mitteametlikud kollased aknad, mis on kohaliku kogukonna initsiatiivil paigaldatud. Mõned aknad on suured ja mõned ootamatult pisikesed. Puust ja metallist, kõvasti maas kinni ja pöörlevad. Leia nad ülesse. Instagrammis vaata #kollaneaken.

Eestist kuulub UNESCO võrgustikesse peale linnade veel mitmeid paiku ja kultuurinähtusi. Maailmapärandi nimistu on ala, keskkond või objekt, mis unikaalsel viisil jutustab maa ja inimese ajalugu. Need on loodus- või kultuurimälestised, millel on silmapaistev universaalne väärtus. Eestil on kaks maailmapärandi ala: Tallinna vanalinn ja Struve kaar.

Maailma mälu nimekirja kuulub Balti kett, mis toimus Eestis, Lätis ja Leedus 23. augustil 1989. Lõuna-Eestis Lilli külas asub Balti keti mälestusmärki.

Vaimse kultuuripärandi nimekiri kuulub suitsusaunatraditsioon Võrumaal. Suitsusauna pääsemine UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja ei sündinud tühjast kohast – selle nimel nägid võrukesed 10 aastat vaeva. Kihnu kultuuriruum on samuti UNESCO vaimse pärandi nimekirjas. Rohkem kui 600 aastat on see iidne meresõitjate, kalurite ja hülgeküttide saar elanud omalaadses rütmis ja vaimus.

2009. aastal kandis UNESCO inimkonna vaimse kultuuripärandi nimekirja seto leelo ehk seto traditsioonilise mitmehäälse laulukultuuri.

UNESCO vaimse pärandi nimekirjas on koos Läti ja Leeduga esitatud Laulu- ja tantsupidude traditsioon.

UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja kanti 2021. aasta lõpus Soomaa uhkus, ühepuupaadi ehk haabja ehitamine ja kasutamine.

Biosfäärikaitseala on rahvusvahelise tähtsusega piirkond, mis on tunnustatud ja lisatud UNESCO programmi “Inimene ja biosfäär”. Tunnustuse saab selle alusel, kuidas inimene on suutnud oma tegevusega ja uute lahendustega keskkonda kaitsta ja säilitada seal mitmekesine elustik. Lääne-Eesti saared kuuluvad UNESCO biosfäärialade võrgustikku.

Rohkem ideid Eestis seiklemiseks võid leida raamatutest.

Maailm ja mõnda.

“Maailm ja mõnda” on Eestis ilmunud raamatusari, mille raamatud rääkisid maailma erinevatest maadest ja rahvastest, nende ajaloost ja loodusest Raamatusari “Maailm ja mõnda” avaldati esialgselt kuue valiksarjana, hiljem lisandus sarja veel raamatuid. 2019. aasta lõpuks oli raamatusarjas “Maailm ja mõnda” ilmunud 168 raamatut. Esialgu andis sarja raamatuid välja Eesti Riiklik Kirjastus, nimemuutuse järel kirjastus Eesti Raamat. Pärast Eesti riigi iseseisvuse taastamist jätkasid raamatusarja väljaandmist kirjastused Olion, Ajakirjade Kirjastus ja Hea Lugu.

Esimeses valiksari avaldati aastatel 1957-1959, see koosnes 17 raamatust, mis olid enamasti nõukogude autorite looming, kuid trükiti ära ka väliskirjanike teoseid. Sarja avas poola kirjaniku Arkady Fiedleri „Küla Madagaskaril“ , mille Eesti Riiklik Kirjastus avaldas 1957. aastal.

Avaldati kahe tšehhi Jiri Hanzelka ja Miroslav Zikmund kolmeköiteline reisikiri „Aafrika unelmad ja tegelikkus“, mis keskendus nende reisi Aafrika-osale. Novembris 1950 alanud reis kulges läbi 44 riigi ja läbiti 111000 kilomeetrit Tšehhoslovakkia seeriamasinaga Tatra 87. Sõidu eesmärgiks oli auto tehniliste omaduste kontrollimine mitmesugustes tingimustes.

Esimeses valiksarjas ilmuvad ka Fridtjof Nansen reisikirjad tema teisest polaarekspeditsioonist 1893–1896 „«Fram» polaarmeres“. 1888–1889 oli Nansen esimese inimesena ületanud suuskadel Gröönimaa mandriliustiku, mis tegi temast Norra rahvuskangelase.

Thor Heyerdahli «Kon-Tiki» ekspeditsioon» räägib autori ja tema viie kaaslase 1947. aastal parvel 101 ööpäevaga avamerel läbitud 8000 kilomeetrist tõestamaks, et Polüneesia võisid asustada Lõuna-Ameerika indiaanlased, kes kasutasid transpordivahendina balsaparvi. Raamat sai üheks 20. sajandi suurimaks bestselleriks.

Robert Falcon Scotti „Scotti viimne ekspeditsioon“ on isiklik päevik tema teekonnast lõunapoolusele. Scott oli Antarktika kelgumatkade initsiaator ja alusepanija.

Esimeses valiksarja mahtus ka üks Eesti autori teos – 1959. aastal ilmub Juhan Smuuli „Jäine raamat“, mis on kirjaniku Antarktise-reisi päevik.

Ka järgmistes valiksarjades ilmuvad veel mitmed Eesti autorite teosed. Smuulilt avaldatakse 1963. aastal veel teinegi teos – raamat „Jaapani meri, detsember“ jutustab autori reisist ilmastikulaeva ekspeditsiooni koosseisus Jaapani merel.

1968. aastal ilmunud Rudolf Sirge „Meretaguste juures“ koondab ühiste kaante vahele kirjaniku kaks reisikirja. Esimeses neist jutustatakse turismimatkast Kanadasse ja Ameerika Ühendriikidesse (1965), teises retkest Austraaliasse ja Uus-Meremaale (1967).

1970. aastal ilmub Toivo ja Ülo Tootseni „Maa ja mere peal. 35 000 km mööda riigipiiri“. Vendade Tootsenite reisiraamat pajatab meile nähtust-kuuldust-kogetust 35 000 km-se reisi kestel maismaa-, mere-ja õhuteed mööda läbi Nõukogude Liidu, läbi kõigi liiduvabariikide, peamiselt piki riigipiiri. Reis kestis 150 päeva.

1972. aastal näeb ilmavalgust Enn Kreemi „Antarktika läbi aegade“, mis on kirjutatud vene- ja ingliskeelsete allikate ning autori poolt kahe ekspeditsiooni vältel omandatud kogemuste põhjal.

Bioloog Vambola Maavara 1979. aastal ilmunud reisiraamat „Mägedest mägedeni“ viib lugeja Tjan-Šani mägede kargest loodusest Kazbeki jalamile ja Kahheti viinamarjaaedadesse, külastades vahepeal ka Badhõzi pistaatsiasavanne ning Araali mere saari.

Geoloogiakandidaat Ivar Murdmaa raamat „Ookean tulerõngas“ (1980) jutustab teaduslikust uurimustööst Vaikses ookeanis ja seda ümbritsevas vulkaanide vööndis, millest autor on mitme ekspeditsiooni koosseisus osa võtnud.

Kunstiajaloolase Jaak Kangilaski 1985. aasta teabemahukas raamat „Norra maa, rahvas, kunst“ räägib Norras kogetust, omapärasest ja kaunist loodusest, linnadest ja hariduselust, norralaste iseloomust, argipäevast ja harjumustest — fooniks selle Skandinaaviamaa murranguterohke minevik.

1988. aastal ilmunud Vello Lattiku „Kus sa oled, Larissa? Sahhalini päevik“ . Tiit Kaivo ja Enn Kaup kirjutavad 1992. aastal „Nabakirjad. Reisimuljeid Arktikalt ja Antarktikalt.“

1997. aastal ilmub raamatu „Maroko taeva all“ kordustrükk, mille autor Nora Peets elaskoos abikaasaga Marokos, Marakešis aastatel 1929–1974, kokku 45 aastat.

Hanno Ojalo raamat „Rapa Nui. Saladusteta Lihavõttesaar“ (2009) juhib lugeja läbi saare pooleteise tuhande aasta pikkuse ajaloo, näitab, kuidas käputäis esmaasukaid suutis keset ookeaniavarusi täielikus isolatsioonis elades luua omapärase kiviaegse tsivilisatsiooni ja koguni oma kirja

Eestiga seotult võiks ära märkida veel kahte sarja raamatut. Otto von Kotzebue oli Tallinas sündinud baltisaksa päritolu Eesti rüütelkonna parun Vene tsaariaegses teenistuses Venemaal, maadeavastaja ja mereväeohvitse. 1978. aastal sarjas avaldatud raamat „Reis ümber maailma aastail 1823–1826“ räägib tema kolmandast ümbermaailmareisist fregatil “Predprijatije”, mille eesmärgid olid seotud Kamtšatka ja Põhja-Ameerika Vene kolooniatega ning Beringi väina uurimisega Viimased eluaastad veetis ta 1832. aastal ostetud Triigi mõisas. Otto von Kotzebue on maetud Kose kirikuaeda.

1969 ilmub „Peipsi järve mõistatus“ , milles sõjaajaloolane kindralmajor Georgi Karajev ja turismi vaneminstruktor kunstnik Aleksandr Potressov käsitlevad ekspeditsiooni tööd, mille ülesandeks oli määrata kindlaks 1242. aastal Peipsi järvel peetud Jäälahingu täpne paik.