Eestlaste lasteluule
See, kellelt on võetud võimalus luuletusega kokku puutuda, ei suuda kunagi keelt täielikult vallata. Lapsed naudivad rütmilist ja sõnamängulist luulet, mis jääb neile ka hästi meelde. Luule juures on väga oluliseks keelemäng. Hea lasteluule on riimis ning hea riim suur väärtus. Riimluule võlu on selles, et sa jõuad riimi kaudu ootamatute seoste ja absurdsete naljadeni, mida vabavärsi puhul ilmselt ei juhtuks. Vabavärsiline lasteluule ei ole kindlasti nii vaimukas kui riimiline. Samas tuleks lastele näidata luule mitmekesisust, luule on ju tohutult avar ning selle definitsiooni on peaaegu võimatu esitada.
Lasteluule lugemist peaks alustama tänapäevasest luulest. Lastele peaks andma lugeda nende kaasaegseid luuletusi. Praeguse aja lasteluules on olulisteks teemadeks saanud nali ja must huumor, looduslüürika on jäänud tagaplaanile. Vanaaegse luule lugemiseks ja mõistmiseks, miks just niimoodi kirjutati ning just sellist keelt ja väljendeid kasutati on vajalikuks juba mingisuguse tausta ja kogemuse olemasolu.
Ei ole halb, kui luuletusi pähe õpitakse. “Luuletuse pähe õppimine on mälu ja mõtlemise korrastamise treenimiseks oluline asi!” on öelnud L. Tungal. Eriti kasulik on luuletuste õppimine väiksematele lastele, lugemis-kirjutamisraskustega ja muukeelsetel lastele keeletunnetuse ja sõnavara arenguks. Õhutage last õppima pähe luuletusi mälutreeninguks ja keeleoskuse arendamiseks
Lastekirjanduse algallikas on rahvaluule selle kõige mitmekesisemal kujul – rahvalaulud, -jutud, mõistatused, liisusalmid jm.
Ärkamisaeg 19. sajandi II poolel tõi värskeid tuuli. Rahva haridustaseme ja lugemishuvi kasv vajas vaimutoitu, mida võis pakkuda vaid emakeelne lugemisvara. Eesti lastekirjanduse sünniloos on tänuväärne osa saksa soost pastori Martin Körberi luuleloomingul. Tema kogumikus „Sarema kuldnok“ (1879) on alaosa pealkirjaga „Laste laulud“. M. Körberi tuntuim luuletus „Mo armas issakohhakene“ („Vaikne kena kohakene“) on armastatud tänaseni.
Esimene lastepärane värsiraamat „Eesti Laste Rõõm“ (1865) sündis Johann Voldemar Jannseni sulest. Raamat sisaldab 15 eepilist luuletust, mille esmane eesmärk on õpetlikkus. Teos on oma aja mõistes rikkalikult illustreeritud, teksti toetavad kvaliteetsed pildid.
Friedrich Kuhlbarsi nimega on seotud oluline osa eesti laste tolleaegsest ilmalikust lauluvarast. Tema „Laulik kodus ja koolis” (1868) sisaldas tuntud viisidele loodud luuletusi, millest mõnd („Teele, teele, kurekesed” jt) lauldakse tänapäevalgi. Sama kuulus on Ado Grenzsteini (Piirikivi) „Viisk, põis ja õlekõrs” (1888).
Oluline osa eesti lastekirjanduse kujunemisel on perioodikal. 1900. aastal sündis esimene eestikeelne lasteajakiri Lasteleht, mis järgneva 40 aasta kestel kujundas jõuliselt lastekirjanduse üldpilti. Aastatel 1900-1917 ilmus Lastelehes ligi 300 luuletust
Lasteluule alal tegutsesid Jaan Bergmann, Reinhold Kamsen, Karl Eduard Sööt ja Ernst Enno, kelle loomingust enamik ilmus ajakirjanduses. Silmapaistvad olid Karl August Hindrey lõbusad ja õpetlikud piltvärsslood.
Jaan Bergmani lasteluulest on 1987. aastal ilmunud valimik „Taara pidud taga selja“. Mõned Reinhold Kamseni lastelaulud on saanud viisistatult üldtuntuks (nt “Küll on kena kelguga”). Tema loomingus on valdav loodus- ja kodulüürika.
K. E. Sööti võib pidada rahvalaulule omase vormitraditsiooniga lasteluule alusepanijaks, kelle sulest on pärit palju üldtuntud lastelaule. Sööt ammutas oma lastevärsside loomiseks inspiratsiooni folkloorist ning andeka interpreteerijana iseloomustab tema luulet rütmikus, sonoorsus ning kõla‑ ja lausekujundite rohkus. Sööt oli ka esimene luuletaja, kes oma loomingus lõi lapsega emotsionaalse kontakti, arvestades väikelapse iseärasusi ja teda ümbritsevat maailma. 1923. aastal ilmus Söödilt omas ajas küllaltki harukordne ja lastekirjanduse ajaloos märgilise tähendusega lastevärsikogu „Lapsepõlve Kungla“. Hiljem on ilmunud „Lastelaule“ (1949), „Lastelaulud“ (1955), „Äiu, lahke lapsukene“ (1969), „Upa, upa oalilli“ (1972, 2018) jmt. kogumikud.
Ernst Enno loomingus avaldub teatav poeetiline nukrus, tema luulet on peetud igatsuslikuks, müstiliseks ja lüürililiseks. Lasteluuletustes, mida ta ise on hellitavalt nimetanud „lillelallerateks“, valitseb küll pigem rõõmus meeleolu, kuid emotsionaalne intensiivsus ja sügavus on tuntav ka siin. Ta tundis hästi lapse hingeelu ja puudutas lapsele oluliste elunähtuste ringi, kus domineerisid eelkõige kodu ja loodus. Enno lasteluule paremikku kuuluvad nt „Tikk, takk!“, „Juss oli väike peremees“, „Üks rohutirts läks kõndima“, „Tibukese unenägu“, „Notsu laul“, „Vaene mees“, „Hällilaul“, „Patsu-patsu kooki“, „Puder“ jpt. Enno looming toetus sarnaselt Söödile rahvaluuletraditsioonile, ta kasutas palju kõlakujundeid ja helijäljendust, mistõttu jäid tema värsid lihtsasti meelde. See on ka üks põhjusi, miks tema luuletusi on rohkelt viisistatud (E. Tubin, C. Kreek, A. Kapp, M. Saar, G. Ernesaks jt). Enno lasteluulekogu käsikiri „Laste laulud“ jäi omal ajal ilmumata. Tema lasteluuletuste paremiku koondas Ellen Niit 1957. aastal kogusse „Üks rohutirts läks kõndima“, millest on ilmunud mitmeid kordustrükke.
Hindrey oli Eesti esimene kunstikooli haridusega karikaturist ning just tema algatas lasteraamatute illustreerimise Eestis. Hindrey värss-piltjutustused võeti nii kirjanduslikul kui kunstilisel tasandil soojalt vastu. Tema omanäoline lähenemine tõi lasteraamatutesse huumori ning groteski. Hindrey lasteraamatud paistavad silma pildi ja sõna õnnestunud kooslusega ning fantaasiarikkuse, mängulisuse, värvikate tegelaste ja kunstilise liialdusega. Tuntud on tema piltvärsslood „Piripilli-Liisu” , „Pambu-Peedu”, „Seene-Mikk”
Eesti Vabariigi sünd andis võimaluse rahvuslikuks ja kultuuriliseks eneseteostuseks. Lasteluulet ilmus siiski raamatuna vähe, selle paremik avaldati perioodikas. Liidriteks lasteluule vallas olid sellel ajal Ernst Enno ja Julius Oro.
Julius Oro esimesed lasteluuletused ilmusid 1921. aastal ajakirja Laste Rõõm jõulualbumis, kokku on tema sulest pärit üle 400 luuletuse. Oro luulele on omane lihtsus ja soojus, dünaamiline ja piltlik kujutamisviis. Ta kirjutab hingestatult loodusest ja aastaaegade vaheldumisest, aga ka laste toimetustest, tööst ja mängust. Paljud Oro meeleolukad värsid on viisistatud („Jõulutaadi ootel“, „Tiliseb aisakell“, „Talvehommik“, „Üle lume lagedale“, „Minu valge hani,“ „Üks mehike elutseb männikus“, „Eideratas“, „Kivikasukas“ jt). J. Oro esimene lasteluulekogu „Hiir rätsepaks“ ilmus postuumselt 1967. aastal
Nõukogude okupatsiooni tingimustes sattus lastekirjandus tugeva surve alla. Peale Stalini surma algas nn sulaperiood, mil ka lastekirjandus vabanes järk-järgult jäiga poliitilise surve alt. Selle ajastu lasteluulet iseloomustab vormimeisterlikkuse kasv, katsetatakse vabavärsi ja nonsenssluulega. 1960-ndatel tõusis esile E. Niidu looming, järgnevatel aastakümnetel tõid lasteluulesse värskeid tuuli H. Runnel, V. Luik, O. Arder jt.
Ellen Niidu esimesed luuletused ilmusid ajakirjanduses 1945, esimene raamat 1954 (värsslugu „Kuidas leiti nääripuu”), sellele järgnes uuenduslik ja ülimenukas „Rongisõit” (1957). Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu “Krõlliraamat“. Raamatutegelase Krõlli autor on kunstnik Edgar Valter. 1990. aastatel jätkus Ellen Niidu loometee peamiselt luule vallas. 1993. aastal ilmus “Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta“, järgmisel aastal “Krõlli värviraamat” ja “Krõll ja igasugused hääled”. 1999. aastal ilmus “Krõlli pannkoogitegu”.
Esimesed Runneli lasteluuletused ilmusid lasteajakirjas Täheke. Peagi nägid trükivalgust ka luulekogud „Miks ja miks“ (1973), „Mere ääres, metsa taga“ (1977), „Mõtelda on mõnus“ (1982) ja „Taadi tütar“ (1989). Hiljem on Runneli loomingut välja antud ka koondkogumike ja valikkogudena. Runneli lasteluule tõukub suuresti rahvalaulust. Ta kasutab tihti algriimi, kordusi ja kõlakujundeid. Tema luules on ürgset väge ja jõudu, kuid ka huumorit ja sooja toetust, mida laps kasvamiseks vajab. Runneli looming jätkab eriomasel viisil meie klassikute Karl Eduard Söödi ja Ernst Enno traditsioone. Köitvad riimid ning kaasahaarav rütm on kutsunud nii mõndagi heliloojat tema luuletusi viisistama.
Ott Arder peab kirjutades lastele oluliseks lugejat mitte alahinnata. Nii teadlikult kui alateadlikult arvestab ta alati seda, et tekste ei loe üksnes lapsed ja tore on kui täiskasvanu või rauk läbilugenuna leiab, et ta teksti mitte ilmaaegu pole ette võtnud. Muhedad keelemängud ja kergelt naljatlev laad jõuab Oti tekstidesse seitsmekümnendate lõpus, kus ta hakkab kirjutama ka lasteluulet ja seda trükitähtedes. Põhjenduseks on ta ise öelnud, et „ka 102-aastane vanamemm näeks oma kahe ja poolesele lapselapselapsele, kes veel lugeda ei oska, ilma prillita ette lugeda”. 1980. aastal ilmus trükis esimene luulekogumik „Bumerang”, 1982. aastal ilmusid luulekogud „Üks kõiksus” ja „Koer poiss sõitis jänest”, 1986. aastal „Mine metsa”,1989. aastal „Valge raamat”
1970-ndatel, kui lastele luuletas Viivi Luik, olid väga paljud eestlased tulnud ära maalt linna, linnad olid täis lapsi, kellel ei olnud mingit pistmist enam talu, loomade, põllu või metsaga. Luige lasteluule kõneleski eeskätt linnalastele – neile, kes elasid kortermajades ja nägid aknast välja vaadates tänavalaternaid ja asfaldiga kaetud teid. Lasteluulele üsna ebatüüpiliselt ei teinud Luik juttu mitte ainult rõõmudest ja helgetest hetkedest, vaid märkas ka linnalapse hirme ja muresid. Üldse on tema lasteluuletuste toon mõtlik ja rahulik, siin ei ole kerglast hõisklemist ega utsitavat trillatrallat.
Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal mõjus lastekirjanduse arengule. Luuletajatest jätkavad jõuliselt kogenud põlvkonna esindajad (Leelo Tungal, Olivia Saar, Milvi Panga), siiski on põhirõhk juba taasiseseisvusajal debüteerinuil (Ilmar Trull, Jaanus Vaiksoo, Aidi Vallik, Wimberg, Contra).
Leelo Tungla esimene trükki jõudnud teos on 1958. aastal ajakirjas Pioneer ilmunud luuletus, mille ta kirjutas neljanda klassi õpilasena. Leelo Tunglalt on kirjutanud luuletusi ja värsslugusid igas vanuses lastele ja noortele. Tema loomingut iseloomustab optimism ja elujulgus, vahetu suhtlemine lugejaga, ladus sõnaseadmine ja teravmeelsus.
Olivia Saar alustas luuletajateed rütmikate rõõmsatooniliste värssidega lastest ja loomadest. Aastatega laienes haare, lisandus lüürilisi toone ja sügavust. Tunnustust on pälvinud tema hingestatud loodus- ja koduluule.
Esimese luuletuse kirjutas Milvi Panga küll juba lapsepõlves, kuid esimese kogu „Pesamunale“ avaldas ta alles 50-aastasena. Tema luulet iseloomustab vanaemalik südamlikkus, lustlik keelemäng ja mõnus maalähedus, olgu siis luuletused kirjutatud Võru murdes või eesti kirjakeeles.
Ilmar Trulli luules on jätkuvalt väga olulisel kohal vaimukus ja huumor, vormiliselt riim ja rütm, iga luuletus lõpeb puändiga.
Jaanus Vaiksoo kuulub tänapäeva eesti olulisemate lastekirjanike hulka. Tema lasteloomingule on omane seikluslikkus, huumor ja looduslähedane elukujutus.
Heiki Vilepilt on luuletusi on avaldatud ajakirjades Täheke, Pioneer, Hea laps ja paljudes kogumikes. Ta on kirjutanud laulusõnu laulu- ja tantsupidudele, solistidele ja ansamblitele. Tema luuletusi on viisistanud Ott Lepland, Piret Rips, Tauno Aints, Indrek Kalda, Priit Pajusaar, Anne Adams, Novella Hanson, Imants Kalnin, Ursel Oja, Venno Loosaar, Toomas Rull, Alar Salurand jt. Salvestatud on üle 100 tema sõnadele tehtud laulu.
Aidi Valliku esimesed luuletused ilmusid ajakirjanduses 1989. aastal. Vallik on kirjutanud köitvat lasteluulet, mis paistab silma vormilise mitmekülgsuse ja temaatilise laiahaardelisuse poolest.
Wimberg on luuletajana temperamentne ja sirgjooneline. Kirjaniku sõnul peab luule olema samamoodi särtsu täis nagu rokenroll ning õige luuletaja olema ka rokkar. Teisalt on Wimbergi tegevus lastekirjanikuna lahutamatult seotud tema stsenaristiametiga. Nii on ta autor „Buratino lauludele” ning algselt BBC telesarjas „Tweenie-põngerjad” kõlanud laulud kogumikule „Põngerjate laulud”.
Esimese luuletuse kirjutas Contra viieteistkümneselt ning tänaseks on neid kirjaniku enese hinnangul kogunenud üle viie tuhande. Tänapäeva rahvalaulikuks tituleeritud kirjaniku luulelooming lähtub eesti uuema rahvalaulu traditsioonist. Contra luuletused on lõbusad ja vaimukad, rahvalik vemmalvärss ja päevakajalisus on ühendatud meisterliku keelekasutusega. Kodukoha patrioodina luuletab ta sageli kohalikus võru keeles.
1988. aastast antakse välja Eesti ainukest lasteluuleauhinda – Karl Eduard Söödi preemiat. Auhinna laureaadid on: Olivia Saar, Ott Arder, Heljo Mänd, Milvi Panga, Lehte Hainsalu, Ellen Niit, Leelo Tungal, Erika Esop, Eno Raud, Ilmar Trull, Henno Käo, Heiki Vilep, Jaanus Vaiksoo, Hando Runnel, Sulev Oll, MERCA (Merle Jääger), Aidi Vallik, Wimberg, Urve Tinnuri, Contra, Anti Saar, Indrek Koff.