Oo, on vast naine
Mõistet naine kasutatakse bioloogilise soo, kultuurilise või sotsiaalse rolli või nende kõigi eristamiseks. Naise sünonüümina kasutatakse sõnu eevatütar, seelikukandja, naisolevus, õrnem pool jne. Läbi ajaloo on aktuaalsed olnud küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris. Kui aga jätkata laulusõnadega: Ilma temata meil paljugi puuduks…
Enamiku piiblitõlgenduste järgi peetakse Evat esimeseks naiseks ja Aadam ja Eva olid kogu inimsoo esivanemad. Kuid Aadama esimene naine ei olnud mitte Eva, vaid Lilith. Lilith oli legendi järgi tehtud samast savist, millest Aadamgi. Sellest tingituna pidas ta ennast Aadamaga võrdseks. Ning seetõttu keeldus ta Aadamale allumast. Lilith otsustas paradiisiaiast ise lahkuda ja sinna enam mitte tagasi pöörduda. Seejärel lõi Jumal Aadama küljeluust talle uue naise: Eeva. Naine, kes oli emalik, alandlik ja sõnakuulelik. Vastand tugevale, uhkele ja vabadust armastavale Lilithile. Eva oli igati ontlik koduperenaine, kes sobitub oluliselt paremini ühiskonna pilti ja seetõttu räägitakse temast kui esimest naisest. Lilith võttis kätte ja muutus maoks. Läks paradiisiaeda ja meelitas Eva õuna sööma. Pärast seda visati Aadam ja Eva Paradiisiaiast välja ja algas maapealne elu ja kannatus.
Matriarhaat
Maailma vanimaks ühiskonnavormiks peetakse matriarhaati – emakesksed ühiskonnad eksisteerisid ilmselt juba kiviajal. Matriarhaat on teoorias ühiskonnatüüp, kus kõik sotsiaalsed ja õiguslikud suhted on organiseeritud emaliini kaudu, kus religioossed ideed on pärit suurest jumalannast ja kus naistel on keskne roll. Ajaloolaste arvates tekkis matriarhaalne ühiskonnatüüp globaalselt neoliitikumi perioodil ja asendus vägivaldselt pronksiaja lõpul.
Selle põhjustas uus eluviis, mis käib kaasas põllumajanduse ja loomakasvatusega. See tõi kaasa radikaalse toitumise muutumise ja inimeste liikumise vähenemise. Kui küttidest-korilastest saavad naised lapse ikka iga nelja-kuue aasta tagant, siis varajased põllumeeste naised jäävad rasedaks peaaegu igal aastal
Inimestel tekib esimest korda maa ja varustuse eraomand. Seda tuleb kaitsta. Nii jäävad pojad pere juurde kuid toovad naisi ka teistest piirkondadest. Nii kaotavad naised oma pere ja sõprade toetuse, mis nõrgestab veelgi nende positsiooni.
Konfliktid maa, varude ja veele juurdepääsu pärast sagenevad. Esimest korda puhkesid tõelised sõjad. Sõjad ja muud organiseeritud vägivalla vormid andsid meestele võimu.
Rahvusvaheline naistepäev
Naiste võitlus oma õiguste eest sai alguse 18. sajandil ja oli seotud Prantsuse revolutsiooniga ja mõjutatud valgustusajastu ideedest kõigi inimeste võrdsusest. 5. oktoobril 1789 osales kuulsal “Naiste marsil Versailles’sse“ 8000 töölist ja kodanikku. Naised võitlesid, koos meestega, kuid idee “Vabadus, võrdsus, vendlus” välistas pärast revolutsiooni naiste õiguste hõlmamise.
Alates 1911. aastast on naised 8. märtsil tähistanud rahvusvahelist naistepäeva, mis juhib tähelepanu naiste õigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele kogu maailmas.
Selle päeva juured on pärit sotsialistlikust, mitte niivõrd feministlikust liikumisest. Teha sellest naiste rahvusvaheline tähtpäev oli Luise Zietzi ja Clara Zetkini algatus. Luise Zietz (1865-1922) suri üsna varakult, ja tema nimi rahvusvahelise naistepäeva algatajana on unustusehõlma vajunud. Rohkem räägitakse naistepäevaga seoses hoopis Rosa Luxemburgis, kes oli juudist Poola ja Saksamaa poliitik, marksist ja revolutsionäär ja kes ei tundnud erilist huvi naisküsimuste vastu. 1909. aastal tegi ka Rosa Luxemburg ettepaneku tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana.
Eestis asendas Nõukogude okupatsiooni ajal naistepäev Eesti Vabariigis tähistatud emadepäeva, mil lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi.
Naised ja haridus
Naised soovisid õigust elada ilma vägivalla ja diskrimineerimiseta, õigust haridusele ja omada vara ning õigust hääletada ja saada võrdset tasu.
Varauusajast peale on üksikud ülikoolid olnud naistele avatud, tavaliselt mitte õppimiseks – see toimus tavaliselt eratundide või iseõppimise alusel – vaid doktoriõppeks. Anna Maria van Schurman oli esimene naine, kellel lubati 1636 Utrechti ülikoolis loenguid külastada, kuid ainult trellitatud kabiinist või – olenevalt allikast – kardinaga kaetud nišist.
Itaalia asus ülikoolides naiste osas teerajaja rolli: 1678. aastal sai Elena Lucrezia Cornaro Piscopiast (1646–1684) esimene naine maailmas, kes sai Padova ülikoolis doktorikraadi filosoofias
Teine doktorikraadi saanud naine oli Laura Bassi (1711 – 1778) Bologna ülikoolis. 20-aastaselt sai ta 1731. aastal füüsikadoktori kraadi ja temast sai esimene naine, kes sai samal aastal ülikoolis professori koha.
Marie Curie oli 1903 esimene Nobeli auhinna saanud naine, 1911. aastal sai temast esimene inimene ja siiani ainus naine, kes sai teise Nobeli auhinna ja ka ainus inimene, kes on saanud Nobeli auhinnad erinevatel aladel (keemias ja füüsikas)
1905. aastal lubati esimesed naised Tartu Ülikooli vabakuulajatena. Matrikliraamatusse hakati naisi kandma alles 1917. aastal. Esimese naisena immatrikuleeriti Tartu Ülikooli Jekaterina Sadovskaja, esimese eestlannana Alma Lüübek.
Naised ja võim
Merneith oli üks esimesi Vana-Egiptuse naisvõimu kehastajaid, valitses 1. dünastia (3000–2890 e.m.a) keskpaigas, Egiptuse rahvusriigi koidikul. Ametlikult ta kunagi troonil ei olnud, aga teda nimetati kuningate loendites isikuna, kes valitses oma poja Deni eest, kuna too pandi kuninga ametisse liiga noorelt.
Esimene (teadaolev) naisvaarao on Sobekneferu (või Neferusobek) 1760–1756 e.m.a. Sobekneferu on ilmselt varaseim naisvalitsus, ja ilmselt mitte ainult Egiptuse oma, kelle nime me teame ja kelle valitsemisajas võime olla üsna kindlad.
18. dünastia (1550–1295 e.m.a) liige Hatšepsut (egiptuse keeles esimene suursuguste emandate seas) kehtestas tugevama naisvõimu, mida Egiptus oli iial näinud. Tema valitsemist iseloomustas oskuslikkus, tark strateegiline tegutsemine, impeeriumi rajamine ja jõukus.
Eri riikides said naised valimisõiguse eri ajal. Paljudes riikides toimus see enne üleüldise valimisõiguse kehtestamist, mis tähendas seda, et teatud ühiskondliku staatusega naised ei saanud ikkagi võimalust hääletada. Keskaegsel Prantsusmaal ja mõnes teises Euroopa riigis oli linnades aset leidnud valimistel ja koosolekutel hääleõigus perekonnapeadel sõltumata nende soost. Rootsis kehtestati naiste valimisõigus niinimetatud vabadusajal aastatel 1718–1771. See laienes naistele, kes kuulusid gildidesse ja maksid makse.
Esimeseks riigiks, kus naiste valimisõigus kinnitati, oli Soome, mis sel ajal kuulus suurvürstiriigina Venemaa keisririigi koosseisu. 1905. aasta revolutsioonile järgnenud haldusreform andis kõigile Soome naistele õiguse valida ja olla valitud. Soome oli ka esimene koht maailmas, kus naistel õnnestus parlamenti pääseda.
Eesti naised said valimisõiguse 1917. aastal Venemaal toimunud veebruarirevolutsiooni tulemusel
Maailma esimene naispresident oli adopteeritud lapsega üksikema Vigdís Finnbogadóttir (sündinud 15. aprillil 1930 Reykjavíkis). Ta on Islandi poliitik, kes oli neljas Islandi president (aastail 1980–1996).
Eesti esimene naispresident oli Kersti Kaljulaid, kes oli 10. oktoobrist 2016 kuni 11. oktoobrini 2021 Eesti Vabariigi viies president.
Naiste õigus omada vara
Inglise seadus Married Women’s Property Act 1870 – oli Inglise parlamendi seadus, mis lubas 1870. aastal abielus naistel olla oma teenitud sissetulekute seaduslikud omanikud ja pärida vara. Enne 1870. aastat läks iga raha, mille naine sai kas palkade, investeeringute, kingituste või pärandina, abiellumisel automaatselt tema abikaasa omandisse.
Eestis oldi 13. sajandil naistel suured õigused: ta sai pärida maad, mis oli tol ajal mujal haruldane. Kui rannikualadel ja saartel olid mehed meremehed ja viikingid, haris naine maad ja ka vastutas selle eest. Taas hakati Eestis rääkima naiste õigusest omada vara 1920. aastal kui naisseltsid panid kokku juriidilise komisjoni, kes sellise uue perekonnaseaduse ettepaneku Riigikogusse toimetasid.
Naine tahab olla iseseisev
Pariisis elav hertsoginna Anne d’Uzes oli esimene naine, kes sai juhiloa. See juhtus 1898. aastal Pariisis kolme inspektori range pilgu all ja tekitas parajalt kõmu.
Esimeseks naiseks Eestis, kes autojuhieksami sooritas, oli Buicki Tallinna esinduse esimehe Julius Johansoni tütar Eugenie Johanson. Ta sooritas autojuhi eksami (3. järgu, so sõitmiseks enda masinal ja enda lõbuks) 16. juunil 1924. aastal, kuid ei saanud kätte sõiduluba, kuna oli veel alaealine. Esimese autojuhiloa sai Jenny ema Alide Johanson 30. juunil samal aastal.
8. märtsil 1910 sai Prantsuse lennunduse pioneer Élise Deroche (tuntud ka kui Raymonde de Laroche) esimene naine maailmas, kes sai piloodiloa. Ta oli andekas piloot ja läbis testi kohe.
Alviine-Johanna Kalep tuntud kui Elvy Kalep oli Eesti esimene naislendur, kes sooritas 1. augustil 1931 vajalikud eksamid Saksamaal ja sai kutselise lenduri diplomi.
16. juunil 1963 jõudis orbiidile kosmoselaev Vostok-6, mille pardal oli 26aastane Valentina Tereškova – esimene naine kosmoses. Vostok-6 tegi ümber maakera 48 tiiru. Lend kestis peaaegu kolm ööpäeva
Esimene Eesti juurtega naine kosmoses oli USA astronaut Nicole Aunapu Mann, kelle vanaisa oli eestlane. Ta oli 5. oktoobril 2022 startinud missiooni SpaceX Crew-5 komandör, käis kaks korda avakosmoses ja naasis pärast 157-päevast missiooni Maale.