100 aastat Mutionu pidu
Ülestõusmispühadel on paslik meenutada üht lasteluuletuseks peetavat luuletust, mida pühadepeoga ehk seostada ei osatagi. Alide Dahlbergi luuletus „Mutionu pidu“ tähistab tänavu oma 100ndat sünnipäeva ning on saanud osaks Eesti kultuurimälust – seda teavad lapsed, lapsevanemad ja õpetajad juba mitmest põlvkonnast. Luuletus ilmus esmakordselt lasteajakirja „Päiksetar“ 1926. aasta märtsikuu esimeses ja paraku ainukeses numbris pealkirja all “Mutionu pühadepidu“, autor varjus initsiaali A taha. Autor muutus avalikuks alles 1960. aastal. Helilooja ja muusikapedagoog August Kiiss seadis 1931. aastal luuletuse kuuele kombekamale salmile viisiks ühe eesti rahvaviisi.
Kas saab veel vahvamat pidu olla kui see, kus peoperemeheks on mutionu ja pidulisteks karvased ning sulelised! Ja milliste maitsvate jookide-kookidega pidulisi kostitatakse! See tore „päise päeva aal / pilla-palla pillerkaar”, osutus tegelikult tõsiseks joominguks, mis lõppes verise kaklusega.
Konflikti vallandas purjus Jänes, kes kogemata Siilile käpa peale astus. Solvunud Siiliga tuli seepeale tüli norima Kaaren, peagi sekkus kaklusse ka joobnud Karu, kelle järgnesid teisedki loomad.
Mutirahwa raskeks mureks
riid läks wiimaks wäga suureks,
kausid, tassid lendasid,
kisklejad waid undasid.
Mutionu ja tema kaasa Mutitädi püüdsid meeleheitlikult rahu taastada, kuid nende katsed polnud kuigi edukad.
Kui siis wiimaks lõppes tüli,
siili kasuk lõhki oli,
karul katki kistud west,
reinul kadund kõrwalest.
Harakal ei olnud saba,
jänes otsis karku taga,
kaaren paistes nokaga,
põder jäigi lonkama.
Peo menüügi on ajapikku märksa tervislikumaks muutunud. Nii asendati Jänese õllejook süütuma kastejoogiga, Kaarna kapsapirukas vahetus karusmarjadega, Kull pidi loobuma lihaviilukast, et maitsta hoopis kurejooki, Orav aga maiustas algses versioonis mitte käbijupiga, vaid hoopis väikese vorstitükiga.
Karu imes mesikooki,
jänes rüüpas õllejooki,
wares mune krõbistas,
harak sülti lohistas.
Põder limpsas õunasuppi,
oraw näris worstijuppi,
kaarnal kapsapirukas,
kullil lihawiilukas.
Eks jäägu iga lugeja enda otsustada, millist varianti peost ta lihavõtetel kogeda eelistab
Laulu algversiooni sõnadega Vennaskond esituses kuuled siit: https://www.youtube.com/watch?v=kHJaXByPWc8
Laulu mugandust Kukerpillide esituses kuuled siit: https://www.youtube.com/watch?v=0U6rsQuIsSE&list=RD0U6rsQuIsSE&start_radio=1
Alide Dahlberg (1891-1981) pärines Kadrina lähedalt talust. Ta oli üks esimesi Kadrina kihelkonnakooli lõpetajaid. 1921–1940 töötas ta Riigikogu kantseleis, seejärel Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi kantseleis kuni pensionile jäämiseni 1947. aastal. Ta suri Iru vanadekodus ning on maetud Kadrina kalmistule oma esimese abikaasa kõrvale.
Dahlberg kirjutas veel lasteraamatud “Arutalu lapsed” ja “Väike Mai” ning hulga kuuldemänge. 1950.–1960. aastatel tõlkis Dahlberg vene keelest nõukogude propagandakirjandust.