Miks me nii räägime?
J.W. Goethe on öelnud: „Õpetlike ütluste ja tsitaatide kogu on suur rikkus.“. Inimesed hoiavad oma mälus mitte ainult inimeste tegusid vaid ka nende sõnu. Samas on inimesed aga paljude üldkasutatavate tabavate väljendite puhul unustanud, miks me nii räägime. Püüame siis mõnede tuntud väljendite päritolu meelde tuletada, mis pärinevad kirjanduseset ja kirjanikelt.
Piibel, mütoloogia ja valmid
Väga paljud täna kasutuse olevatest tuntud väljenditest pärinevad Piiblist. Piiblist leiame näiteks sellised väljendid nagu „eksinud talleke“, „ mõõku atradeks taguma“, „koputage, ja teile avatakse“, „Uskmatu Toomas“, „palehigis“, „Ihukarvad tõusevad püsti“, „hüüdja hääl kõrbes“, „vaimust vaesed“, „Silm silma, hammas hamba vastu“
Vana-Kreeka filosoof Aristoteles arvas, et taevas koosneb 7 liikumatust kristallsfäärist, millel puhkavad tähed ja planeedid. Ka budismis, piiblis ja koraanis kasutatakse mõistet “seitsmes taevas“, mis on Jumala koduks ja inglite paradiisiks. Sealt pärineb väljend „Seitsmendas taevas olema“ – kõrgeima õnne, rõõmu ja rahulolu seisundit kogema.
Vana-Kreeka mütoloogia järgi kui sündis karjaste ja väikeloomade jumal, metsavaim Paan, ehmatas tema väljanägemine ära isegi ema, hiljem osutus Paan tegelikkuses heatahtlikuks ja lõbusaks. Loost lähtub aga väljend “Paaniline hirm” – suur kontrollimatu hirm. Siit tuleneb samuti sõna paanika, mille võttis kasutusele prantsuse kirjanik Francois Rabelais
Vene kirjaniku Ivan Krõlovi ja kreeka kirjaniku Aisopose valmidest pärineb samuti rida tuntud väljendeid. Võõra pilli järgi tantsima – tegutsema oma tahte vastaselt – väljend pärineb Aisopose valmist „Kalamees ja kalad“. End võõraste sulgedega ehtima – endale teiste voorusi või saavutusi omistama – väljend esineb nii Aisopose valmis, kus hakk ehib end paabulinnu sulgedega kui ka Krõlovi valmis „Vares“. Krõlovi valmist „Erak ja Karu“ pärineb väljend – karuteene – teene, mis põhjustab üksnes pahandusi, toob kasu asemel kahju. Krõlovi valmist „Lõvi jahisaak“ pärineb väljend – lõviosa – suurem, peamine osa läheb sellele, kel jõud ja võim.
Maailma kirjanikelt pärinevad väljendid
Tähetund – sõnaühendi tegi tuntuks juudi päritolu kirjanik Stefan Zweig, kes kirjutas oma novellikogumikus „Inimkonna tähetunnid“ 1927: „…miljonitest tühja voolavatest tundidest saab vaid üks tõeliselt ajalooliseks – inimkonna tähetunniks… kui lööb tähetund, määrab see tulevased aastad ja aastaajad.“ Zweig nimetab need ajaloolised hetked tähetundideks seepärast, et sarnaselt igaveste taevatähtedega säravad need unustuse öös.
Tuuleveskitega võitlema – võitlus olematu hädaohu ja kujuteldava kurjusega – see väljend tuli kasutusele Miguel Cervantese romaani „Don Quijote“ kaudu, milles nimitegelane võitleb tuuleveskitega, nähes neis kurje hiiglasi
Rahupiip – väljend sai tuntuks Henry Wadsworth Longfellow` eeposest „Laul Haiavatast” kaudu. Kõigi inimeste looja Gitši Manituu läks mäele ja kutsus omavahel vaenutsevaid indiaanisuguharusid rahupiipu suitsetama ning rahus elama.
Kahuriliha – hoolimatu suhtumine inimelusse võimulolijate poolt – esmakordselt kasutas väljendit prantsuse kirjanik Francois Rene de Chateaubriand oma pamfletis „Bonaparte`ist ja Bourbonidest“ (1814)
Koht päikese all – õigus elule või eksistentsile – esmakordselt kasutas väljendit prantsuse kirjanik Blaise Pascal teoses „Pensees“, poolteist sajandit hiljem tuletas selle uuesti meelde Honore de Balsac: „olen kõigest kerjus, kes ei soovi midagi muud, kui leidaendale koht päikese all”.
Mesinädalad – väljend kuulub prantsuse kirjanik Voltaire`ile, kes romaanis „Zadig“ (1747) formuleerib peategelase kaudu mõtte, et abieluõnn on lühike: „Zadig tunnetas, et abielu esimene kuu … on mesinädalad, aga teine kuu koirohunädalad.“
Riigipirukas – väljend pärineb vene kirjaniku Mihhail Saltõkov Štšedrini teosest „Raja taga“ (1880), kus riigivarast tahtsid „ampsu“ saada paljud riigiametnikud.
Eesti kirjandusesest pärit väljendid
Käojaani ajama – luiskamise sünonüümi peasüüdlaseks peetakse ajakirjanik ja följetonist Ernst-Aleksander Jolli, kes oli tuntud Käo Jaani pseudonüümi all. 1927. aastas ilmunud lugude pealkirjade juurde oli alati lisatud ka kaks pildikest: laua taga kirjutavast mehest ja kukkuvast käost
Valget laeva ootama – väljastpoolt tulevat päästjat ootama – Eduard Vildelt pärineb ajalooline romaan „Prohvet Maltsvet“ (1908), milles usulahu fanaatilised liikmed ootasid Lasnamäel imelaeva, mis pidi olema „helevalge, valge kui jumala päike taevas“, et pääseda tõotatud maale. Sama teemat kasutab ka Aino Kallas novellis „Lasnamäen valkea laiva“ (1913)