Oo, sport, Sa oled rahu!
“Ood spordile” (prantsuse keeles “Ode au Sport”) on Pierre de Coubertini 1912. aastal pseudonüümide Georges Hohrod ja M. Eschbach all prantsuse ja saksa keeles avaldatud luuletus 1912. aasta olümpiakunsti konkursile. Luuletus pälvis kuldmedali. Oodi 9. salmis on kuulsad read:
Oo, sport, Sa oled rahu! Sa lood sideme rahvaste vahel, kes tunnevad end vendadena ühises hooles jõu, korra ja enesevalitsuse üle ja Sinu läbi õpib noorus endast lugu pidama ning teiste rahvastegi iseloomu austama ja hindama. End vastastikku mõõta, ületada, see on eesmärk, on võistlus rahus
Pierre de Coubertin oli kahtlemata idealist. Väidetav sõdade peatamine olümpiamängude ajaks Antiik-Kreekas on pelgalt ilus müüt, mis kahjuks ei pädenud siis, ega päde ka tänases maailmas. Vaimsetel ideedel ja kunstil on aga olnud oma kindel koht olümpiamängude ajaloos.
Vaimsed spordialad olümpial
Parun Pierre de Coubertin oli prantsuse pedagoog ja ajaloolane, keda tuntakse eelkõige kaasaegsete olümpiamängude algatajana. De Coubertin organiseeris 23. juunil 1894 rahvusvahelise konverentsi Sorbonne’is, kus tegi ettepaneku kutsuda ellu olümpiamängud. Samas loodi Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja de Coubertin valiti organisatsiooni juhtima. Otsustati ka, et esimesed kaasaegsed olümpiamängud toimuvad Ateenas Kreekas ja olümpiamänge hakatakse korraldama iga nelja aasta järel.
Coubertin soovis algusest peale olümpiale ka vaimseid spordialasid. Alles Stockholmi olümpiaks 1912. aastal õnnestus tal ideele sponsorid leida ja nii said vaimuatleetid võistelda viiel alal: kirjandus, maalimine, skulptuur, muusika ja arhitektuur.
Iga järgmise olümpiatsükliga vaimsetel aladel osalejate arv kasvas. 1928. aasta Amsterdami olümpial lisati võistlusprogrammi ka linnaplaneerimine. Kirjandus jagati kolmeks eri võitluseks: luule, draama ja eepika. Muusika jagunes lauluks, instrumentaalpaladeks ja orkestritööks. Maali kõrvale tekkisid ka joonistamise ja graafika võistlused. Berliini olümpial 1936 lisandusid plakati- ja kommertsgraafikavõistlused. Soovi võistluskavva pääseda avaldasid veel ballett, teater ja fotograafia. Kui arhitektuur välja arvata, siis oli võistlustulle astumise nõudeks, et teos peab olema valmistatud spetsiaalselt olümpiavõistluseks.
1949. aastal otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee, et edaspidi vaimuatleedid enam olümpial osaleda ei saa. Põhjuseks polnud siiski mitte tööde kehv kvaliteet, vaid see, et kui füüsilistel aladel oli lubatud osalemine ainult amatöörsportlastel, siis kunstivaldkonnas võisid rammu katsuda ka professionaalid.
1912. aasta olümpiamängudel, kui Martin Klein võitis eestlastele esimese olümpiamedali (hõbeda maadluses), sai medali kaela ka Pierre de Coubertin. Tema luuletus “Ood spordile” pälvis kuldmedali. Luuletuse üheksas salmis ülistab autor sporti kui jumalikku andi, elueliksiiri, õiglust, ilu, au, tarkust, rõõmu, viljakust, edu ja rahu.
Oo, sport, Sa oled rahu!
Kuigi ÜRO resolutsiooni kuuluv olümpiarahu käsib sõjad mängude ajaks lõpetada, siis Olümpiaharta sätestab vaid, et olümpialiikumise eesmärgiks on rahumeelse ühiskonna rajamine, kuid ei sätesta ega sanktsioneeri kuidagi sõjategevust või relvakonfliktides osalevaid riike. ROK-i jaoks ei ole kunagi olnud probleemiks, et mängudel osalev riik on samal ajal ka sõjas. ROK läks isegi nii kaugele, et oli nõus andma mängude korraldamist riikidele, kes olid sõjas, kuid klausliga, et mängud toimuvad eemal sõjapiirkonnast.
Nii ei katkestanud Suurbritannia Inglise-Buuri sõja tõttu juba 1900. aastal osalemist Pariisi mängudel. Samuti ei seganud Korea ja Vietnami sõda USA-l ning sissetung Afganistani NSV Liidul olumpiamängudel osalemast. Kokku kolmel aastal on olümpiamängud sõdade tõttu pidamata jäänud. I maailmasõja tõttu jäid pidamata 1916. aasta olümpiamängud, II maailmasõja tõttu aga nii 1940. kui ka 1944. aasta suve- ja taliolümpiamängud.
Antandi riikide survel ei saadetud 1920. aasta Antverpeni mängude kutset Nõukogude Liidule ning keelati osalemast Saksamaal, Austrial, Ungaril, Türgil ja Bulgaarial.
1948. aastal ei lubatud Londonisse Teise maailmasõja algatanud riike ehk Saksamaad, Itaaliat ja Jaapanit.
Samas jäeti tähelepanuta Gruusia poolt 2008. aasta augustis, Pekingi olümpiamängude avapäeval alustatud sõda Lõuna-Osseetias.
2023. aasta lõpus otsustas ROK, et Venemaa ja Valgevene individuaalalade sportlased võivad Pariisi olümpial osaleda neutraalsena. Üheks tingimuseks oli, et mängudele pürgivad sportlased ei tohi olla aktiivselt toetanud Venemaa sõda Ukrainas ega kuulunud oma riigi sõjaväkke või luureteenistusse.
1936. aasta Berliini mängud on ajalukku läinud, kui ühed politiseeritumad. Mänge kasutati igal võimalusel ära natsi liikumise ülistamiseks. Mängudele eelnes elav diskussioon, kas peaks autoritaarse ja diskrimineeriva riigi poolt korraldavatel mängudel osalema. Ametlikult boikoteeris Berliini mänge Hispaania, kus oli värskelt võimule tulnud vasakpoolne valitus. Ametlikust liinist üritas mööda minna ratsutamise võistkond. Nende plaanile osaleda Berliini mängudel tõmbas kriipsu Hispaanias puhkenud kodusõda. Mängude kutsele jättis vastamata NSV Liit ning mänge boikoteerisid mitmed juudi sportlased.
Mängude järgselt peagi aset leidnud II maailmaasõja puhkemisel oli Natsi-Saksamaa vastutav roll.
Olümpiaajaloo suurim terroritragöödia toimus 1972. aasta Müncheni mängudel. Palestiina terroristid tungisid öösel olümpiakülla ja võtsid pantvangi osa Iisraeli delegatsioonist. Pantvangid lubati vabastada, kui võimud vabastavad omakorda 200 palestiinlast Iisraeli vanglast. Nõudmist ei täidetud, toimunud pantvangide vabastamise operatsiooni käigus hukkusid aga kõik pantvangid ja terroristid. Olümpiamängud katkesid 34 tunniks, kuid jätkusid siis taas. Iisrael, Egiptus, Norra, Filipiinid ja Holland lahkuvad.
1996. aasta Atlanta suveolümpiamängudel plahvatas olümpiapargis pomm, mis tappis kaks ja vigastas 111 inimest. Plahvatuse korraldamises mõisteti süüdi Ameerika Ühendriikide terrorist Eric Rudolph.
Boikotid varjutasid 1952., 1956., 1964. ja 1976., 1980., 1984., 1986.aasta olümpiamänge.
1979. aasta detsembris tungis Nõukogude Liit Afganistani. Sellele järgnenud 1980. aasta Moskva olümpiamänge varjutas kõigi aegade suurim olümpiaboikott, millest võttis osa ligi 50 riiki. Ülemaailmse boikoti eestvedajaks kujunes USA, kuigi selle algatajaks oli hoopis Saudi-Araabia. Suurematest riikidest ühinesid Kanada, Jaapan, Hiina ja Lääne-Saksamaa, lisaks hulk väiksemaid maid. Üritades vältida NSV Liidu 40-aastase okupatsiooni tunnustamist osalesid paljud riigid olümpialipu all. Tallinnas toimunud purjetamise olümpiaregatt on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Esimest ja viimast korda toimusid olümpiavõistlused okupeeritud de jure eksisteeriva riigi territooriumil.
Samas ei toonud olümpiaboikotte kaasa USA osalemine sõjategevuses nii Iraagis kui Afganistanis
1984, kui USA korraldas Los Angelese olümpiamänge, ilmus Nõukogude Liidult aga teade: Nõukogude Liidu sportlased ei stardi Los Angeleses USA reaktsiooniliste ringkondade sepitsuse tõttu. Ehkki Los Angelese boikott oli võrreldes Moskva omaga väikesearvulisem (14 idabloki riiki), puudus sealt rohkem spordi tippriike, Varssavi pakti maadest läks kohale vaid Rumeenia.
Vaatamata olümpiaboikottidele ei lõppenud aga ei Suessi kriis ega tõmmanud NSV Liit vägesid välja Ungarist. Samuti ei lõppetanud boikotid LAV-i apartheidipoliitikat.
Tänaseks on olümpialiikumine ületanud külma sõja aega jäänud totaalsete boikottide perioodi. Suure tõenäosusega olümpial enam riikide poolseid massilisi boikotte ei näe. Boikotiretoorika ei ole aga kuhugi kadunud ning totaalsetest boikottidest on olümpialiikumine jõudnud tseremoniaalsete boikottideni, mis ei mõjuta enam sportlasi vaid riikide juhtkonna ja avaliku elu tegelaste mitteosalemist olümpia ametlikel üritustel.
Rohkem infot olümpiamängude kohta leiad olümpiaraamatutest.