Nordic Noir ja eesti kriminull
Briti kirjandusringkonnad omistasid põhjamaade kriminaalromaanidele määratluse Nordic Noir. Nordic Noir kirjandus on tume ja aus, mis käsitleb kohalikke probleeme, selliselt saab kriminulle kirjutada hoolivates ühiskondades nagu on Põhjamaades.
Põhjamaise krimiromaanile on iseloomulik
- Lakooniline jutt. Ülearuseid sõnu reeglina ei pruugita.
- Isiklikest deemonitest, eraelu sasipundardest, kõikvõimalikest hädadest ja haigustest murtud detektiivid, kes kuritegusid lahendavad.
- Tugev sotsiaalne kallak. Üksteisest võõrandumine, ühiskonnas oma kohata jäämine, rassism ja sallimatus – sellest võrsuvadki roimad.
- Tihti saavad sündmused alguse kaugest minevikust, populaarne on Teine maailmasõda, aga juured võivad ulatuda kasvõi 19. sajandisse, sageli jutustataksegi lugu mitmes erinevas ajas.
On ka neid, kes peavad Nordic Noiri pigem kaubamärgiks kui konkreetseks mõisteks.
Esimeseks Nordic Noir autoriks on peetud Henrik Ibsenit. Nordic Noir esiletõus algas siis, kui muude maade krimikirjandus hakkas ära vajuma. 1960. ja 1970. aastatel hoidis autoripaar Maj Sjöwall ja Per Wahlöö Skandinaavia publikut mõrvade, tegevuse ja ühiskonnakriitikaga ärkvel. Neid kahte peetakse ühiskonnakriitilise detektiiviromaani “vanemaks põlvkonnaks”. Krimikirjandus muutus Põhjamaades niivõrd populaarseks, et nii Taanis kui ka Rootsis tegutsevad krimiakadeemiad. Rootsi krimiakadeemia asutati juba 1970. aastail.
Tänase skandinaavia krimihulluse vallandas 1990ndatel ilmunud Larssoni “Millenniumi”-triloogia. Arvukad autorid üritasid populaarsest voolust kiiret kasu lõigata ja uute teoste tulv on nii suur, et lugeja ei jõua seda enam hoomata.
Siiski tuuakse sageli välja Põhjamaade Noir-autorite niinimetatud „neli vaala“ :
Rootsi kirjanik Henning Mankell (1948-2015). Aastal 1991 ilmus esimene tema politseiinspektor Kurt Wallander romaan. Tema romaanide põhiküsimuseks on: “Mis läks Rootsi ühiskonnas valesti?”
Norra kirjanik Jo Nesbø (sünd. 1960).Kriminaalromaanide peategelane on Harry Hole’i, kelle juurdlused viivad teda Oslost Austraaliasse, Taisse, Lääne-Kongosse, Šveitsi või Brasiiliasse. Juhtumite uurimise kõrval veedab ta märkimisväärse osa ajast alkoholismi ja oma deemonitega võideldes.
Rootslastest abikaasad Alexander (sünd. 1967) ja Alexandra Coelho Ahndoril (sünd. 1966) ühise kirjanikunumega Lars Kepler – Lars on austusavaldus Rootsi krimikirjanikule Stieg Larssonile. Kepleri nimi pärineb saksa teadlaselt Johannes Keplerilt (1571–1630). Nende loodud on soomerootsi päritolu kriminaalkomissar Joona Linna sari.
Rootsi kirjanik Stieg Larsson (1954-2004) Tema tuntuim teostesari oli “Millenniumi-triloogia”, mis oli kirjaniku poolt planeeritud 10-osalise sarjana, millest ta valmis jõudis kirjutada vaid kolm. Sari avaldati postuumselt ja sellest sai enimmüüdud ja auhinnatud Rootsi kriminaalromaanide sari. Saaga kaks peamist tegelast on Lisbeth Salander, fotograafilise mäluga asotsiaalne arvutihäkker, ja Mikael Blomkvist, uuriv ajakirjanik ja ajakirja Millennium väljaandja.
2013. aastal andis Norstedts Förlag Rootsi krimiajakirjanikule David Lagercrantzilt ülesandeks jätkata Larssoni tegelastega Millennium-sarja ja sari saab veel 3 osa. 2021. aasta novembris teatas kirjastus Polaris, et omandas Larssoni pärandvara õigused Millennium-sarjale ja Rootsi autor Karin Smirnoff kinnitati kirjanikuks, kes annab sarjast välja kolm uut raamatut.
Ajad, kui Põhjamaade linnu kujutati idülliliste paikadena, on möödas. Üleilmastumise tingimustes esindavad need linnad praegu hoopis kultuuride ja usundite erinevustest tekkinud konflikte ja heaoluühiskonna varjukülgi, mis kajastuvad ka kirjanike töödes.
Eesti esimeseks krimikirjanikuks peetakse Eduard Vildet (1865–1933), kes on meie põlvkondadele tuntud pigem oma ühiskonnakriitiliste romaanide ja näidendite poolest. Vähe tuntud on Vilde loominguperioodi alguse krimi- ja põnevusjutud, kus läbivaks kujundiks on musta mantliga mees. sai Vilde sai inspiratsiooni oma krimijuttudeks ajalehe kriminaalsetest uudisnuppudest . Tema põnevuslood, mis ilmusid ajalehe joone alusena, tõstsid lehtede loetavust. Vilde “Musta mantliga mees” kannab eesti kirjandusloos esimese kriminulli tiitlit, 1880-1890 järgnesid tema “Kuul pähe“, “Kurjal teel”, “Kippari unerohi”, „Karikas kihvti“.
Järgmised krimiromaanid kirjutatakse Eestis 1930ndatel. Nii ilmub Richard Janno (1900-1942) sulest “Sinine ümbrik” ja „Selja tagant” ning Eerik Laidsaare (1906-1962) sulest „Ingeri kuningatar ehk GPU võrgus“. Krimikirjandust ilmub ka Aleksander Sipelgase, Mats Mõtslase ja Elmar Valmre sulest.
Krimikirjandus pole sel ajal Eesti kirjanike poolt just laialt harrastatav žanr. 1940-1980 ilmuvad Arvi Korgi „Sulid ja võmmid“, Herta Laipaiga “Kummitus muusikatoas“, “Doktor Vallaku mõistatus“, Karl Ristikivi „Kahekordne mäng“. Karl Ristikivi poolt juba 1960-ndatel Christian Steeni nime all rootsi keeles kirjutatud kriminaalromaan “Hurmakägu on surma nägu” ilmub esmakordselt alles 1992. aastal Tallinnas Jaan Krossi tõlkes. Eessõnas ütleb tõlkija, et see on Agatha Christie stiilis suletud seltskondade romaanide tore paroodia. Selle ajastu krimikirjanikest saab nimetada veel Valve Saretoki ja Henn-Kaarel Hellatit
1990ndate Eesti viljakaim krimikirjanik on Juhan Paju. Ära tuleks märkida ka Talvo Pabut, Nikolai Baturin, Sulev Raudsepp, Vello Lattik.
Alates selle sajandi algusest hakkab eesti krimikirjandust ilmuma rohkem kui kunagi varem. Tänase päeva tuntuim ja viljakaim eesti krimikirjanik on Indrek Hargla oma ajalooliste kriminaalromaanide sarjaga. Tänaseks on keskajal Tallinnas elanud apteeker Melchior sarjas ilmunud seitse romaani. Tekkimas on ka eesti oma naiskrimikirjanike koolkond, kelle tuntumateks esindajateks on Katrin Pauts ja Birk Rohelend.
