psühhiaatrid Archives

Vaimne tervis

Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks. Maailma terviseorganisatsiooni andmetel kaotatakse igal aastal üle 12 miljoni tööpäeva depressiooni ja ärevuse tõttu. 2023. aasta Eesti inimarengu vaimse tervise aruanne näitas, et 28% Eesti täiskasvanutest on depressioonirisk, 20% on oht ärevushäireteks ning 43% esineb vaimse kurnatuse sümptomeid. Oktoober on Maailma Terviseorganisatsiooni algatusel kuulutatud vaimse tervise kuuks ja alates 1996. aastast tähistatakse 10. oktoobril ülemaailmset vaimse tervise päeva.

Vaimse tervisega tegelemise ajaloost

Juba 4000 aastat tagasi rääkisid Egiptuse papüürused erinevatest haigustest, sealhulgas paljudest psüühikahäiretest, kirjeldasid sümptomeid, diagnoosisid ja selgitasid ravimeetodeid. Vaimuhaigete ravisse kaasati lisaks massaažidele, dieetidele ja ravimjookidele ka psühhoteraapilised abinõud. Vaim peaks arenema läbi teatri, spordi ja muusika.

Antiikajal ja keskajal püüti vaimuhaigusi seletada ja ravida humoraalne patoloogia alusel. Nelja huumori teooria väidab, et keha huumorite (veri, lima, kollane- ja must sapp) tasakaalustamatus põhjustab mitmesuguseid haigusi.

Hippokrates (u 460-377 eKr). oli veendunud, et inimeste meeleolude erinevused tulenevad tasakaalustamatusest ühes neljast kehavedelikust ning inimpsüühika on ajutegevuse väljendus ja psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest. Galen (129 – 216 pKr) töötas välja isiksuse teooria, mis põhines tema arusaamal vedeliku ringlusest inimestes. Tema arvates vastas iga huumori tasakaalustamatus teatud inimese temperamendile (veri – sangviinik, must sapp – melanhoolne, kollane sapp – koleerik ja flegm – flegmaatiline).

Hippokratese ja Galenuse humoraalsel patoloogial põhinevad ravimeetodid hõlmasid massaaži, verelaskmist, dieete, kuputamist, hellebore’i ja õlikompresside manustamist pähe. Mõistust püüti edendada kriitiliste tekstide lugemise ja haigete küsitlemisega, patsiente püüti aktiviseerida läbi teatrimängude, lauamängude või isegi reisimise.

Hiliskeskajal olukord muutus. Haigussümptomeid tõlgendati kui kuradi tööd ja mõningaid haigestunuid kiusati sellega seoses taga nõidade või võluritena. Keskajal usuti, et inimese elu ja tervis on Jumala käes. Psüühikahäireid ravisid vaimulikud, kes kasutasid kurja vaimu väljaajamiseks vastavaid palveid ja rituaale

Varaseimad teadaolevad psühhiaatriakliinikud olid Bagdadis ja Kairos umbes aastal 918 eKr. Seal kasutati ravis veeprotseduure ja muusikat.

Euroopa niinimetatud psühhiaatriakliinikud oli Bethlem Royal Hospital, tuntud kui Bedlam (asustatud Londonis 1247. aastal). Pole teada, millal Bethlem või Bedlam hakkas spetsialiseeruma hullude hooldamisele ja kontrollimisele, on väidetud, et Petlemmi kasutati hullumeelsete raviks aastast 1377. Kirjalikud andmed, mis kinnitavad, et teiste patsientide hulgas oli kuus meesvangi, kes olid “mente capti”, (ladina termin, mis viitab hullumeelsusele), pärinevad aastast 1403.

17.- 18. sajandil olid tavaliseks haiglad, kus patsiendid vegeteerisid aheldatuna. Arste polnud. Kuigi juba 17. sajandil käsitles üha enam arste käitumishäireid kui meditsiinilist probleemi ja esitas psühhiaatriliste haiguste täpseid kirjeldusi, kulus kliinilise psühhiaatria arendamiseks aega sajandi lõpuni. Teadusliku psühhiaatria algust seostatakse Philippe Pineliga, kes alustas väidetavalt 1793. aastal Pariisis Bicêtre haiglas haigete ahelatest vabastamist.

Algselt viidi teraapia sageli läbi jõhkrate füüsiliste meetoditega, mille eesmärk oli hinge raputada. Levinud meetmed olid füüsiline ravi varraste, pulkade ja piitsadega ning pöördtool (patsient pöörati sel peal, kuni suust ja ninast verd jooksis või ta kaotas teadvuse), šokiravi (nt lumevann) või suplusvannid (st. sukeldumine jääkülma vette). Rakendati tegevusi, mis põhjustasid füüsilist kurnatust (sundseismine, oksendamine, lahtistid, nälgimine), kasutati ka nõgestega piitsutamist või peanaha hõõrumist erinevate ainetega (mis tekitas valusaid mädaseid haavandeid), kasutust leidsid veel sinepiplaastreid, sipelgaid, elektrit.

Samas katsetati haiglates ka humaansemaid kohtlemise meetodeid, näiteks seltskondlikke üritusi ja tegevusi käsitöös ja põllumajanduses.

1952. aastal pani aluse psühhiaatrilisele farmakoteraapiale. Alates 1952. aastast sai psühhootilisi sümptomeid tõhusalt mõjutada esimese neuroleptikumi, kloorpromasiiniga. 1957. aastal järgnes antidepressant imipramiin. Neid ravimeid peeti suureks läbimurdeks kaasaegses psühhiaatrias. Alguses oli aga sageli probleeme ravimite taluvuse ja kõrvalmõjudega. 1960. aastal lisandus librium esimese rahustina bensodiasepiinide rühmast ja alates 1967. aastast liitium depressiivse ja maniakaalse faasi raviks.

Vaimse tervise hoolekande ajaloost Eestis

Psühhiaatriakliinikuks nimetatavad asutused kannavad Eesti kultuuriloos poolmütoloogilist rolli – kes ei oleks kuulnud Seewaldist, Raja tänavast või Jämejalast.

Algas kõik 1796. aastal kui asutati Tallinnas Priihospidali eraldi osakond vaimuhaigetele. Haiglas oli neile kolm kambrit kaheksa voodiga, kuid see oli pigem kinnipidamiskoht, kus ravimisega ei tegeletud 1897. aastal ehitati vaimuhaigete osakonna hoone 42 voodikohaga, aga järgmisel aastal oli voodikohti juba 62. 1898. aastal tuli alalisele tööle haiglasse Haapsalus töötanud Renaud von Wistinghausen. 1909. aastal vaimuhaigete osakond Priihospidalis likvideeriti ning haiged viidi üle Seewaldi haiglasse

Eesti esimene ainult vaimuhaigete raviks rajatud haigla oli 1877. aasta 4. märtsil avatud haigla Tartus Staadioni tänaval (toona Tallinna tänav). Vaimuhaigla vaimseks isaks oli Liivimaalt pärit, avarate huvidega meditsiinidoktor Eduard-Georg von Wahl. Oma sünnihetkel jagus Tartu psühhiaatriahaiglasse kaheksa voodikohta, kõik need olid mõeldud naistele. Kohemaid kolis sisse kolm patsienti. Järgneva kolme aasta jooksul võeti ravile 33 haiget, keskmiselt kestis ravi natuke üle poole aasta. Raviefekt osutus tulemuslikuks lausa rohkem kui kolmveerandi patsientide puhul, mis oli oma aja kohta vägagi eeskujulik tase.

1897. aastal moodustati Raasiku krahvinna Elise von Sieversi eestvedamisel Eestimaa Vaimuhaigete Hooldamise Selts, mille tegevuse eesmärk oli ravi- ja hoolekandeasutuse rajamine ning ülalpidamine. Selts ostis annetuste rahaga Viljandi lähedal 142 hektari suuruse Marienhofi mõisa, mis ühendas Kaljapulga, Västriku ja Jämejala talu. 1897. aasta novembris võeti vastu neli esimest patsienti ja aasta lõpuks oli patsiente kaheksa. 1898. aasta lõpuks oli asutuses 26 hoolealust ning kõik ruumid nendega täidetud. Seetõttu otsustati asutust laiendada ning ehitati kaks uut hoonet. Algul oli asutuse vaimne juht Viljandi koguduse pastor. Kohapeal juhtis töid J. Rosenwald ja arstiabi andis linnaarst, kes tuli kohale Viljandist.

Pilguse Psühhiaatriahaigla oli kohalik psühhiaatriahaigla Saaremaal Pilgusel. Haigla avati 1913. Haigla töötas Pilguse mõisa peahoones

1936. aastast alustati kliinikus patsientide peal medikamentoosset konvulsioonravi.

Juhan Luiga oli esimene eesti rahvusest psühhiaatriadoktor. Tema 1904. aastal kaitstud doktoritöö pealkirjaks oli „Vaimuhaigete hooldamine Baltimaadel“. Tema kirjatööd olid Nõukogude okupatsioonivõimude arvates sedavõrd ohtlikud ja ketserlikud, et kõik tema teosed arvati keelatud kirjanduse nimekirja, kuhu need impeeriumi lagunemiseni ka jäid.

Psühhiaatria ajaloost kirjutab Juhan Luiga Eesti mõtteloo sarja raamatutes “Mäss ja meelehaigus“ning “Hingejõu ilmed”

Samasse sarja kuuluvas psühhiaatri ja kirjaniku Vaino Vahingu raamatus “Vaimuhaiguse müüt” on autorit huvitanud kirjanduse, aga ka muu kunstiloomingu kokkupuutepunktid psühhopatoloogiaga, psühhoanalüüsi ajalugu ja loomepsühholoogia selle sõna laiemas tähenduses.

Psühhiaatria ajaloost saab lugeda Jüri Saarma raamatust “Psühhiaatria minevik ja tänapäev“

Samuti on Jüri Saarma avaldanud mitmeid psühhiaatria alaseid raamatuid

Psühhiaatria kuritarvitamine NSV Liidus

Psühhiaatria, mis oma olemuselt on humaanse eesmärgiga ravimeetod kannatuste leevendamiseks, omandas totalitaarses riigis karistusinstrumendi jooned. See, kes doktriinis kahtleb või sellele vastu vaidleb, on kas teadlikult pahatahtlik või psüühiliselt haige ning paljud teisitimõtlejad tunnistatigi luulude, haiglaste ideede ja veendumuste kandjateks ja saadeti kinnisesse vaimuhaiglasse, kus võidi tema suhtes rakendada sundmõjutamist raviainete ja -võtetega. Karistusmeditsiin oli olemas juba alates Nõukogude võimu esimestest kuudest. Kohtu rahvakomissariaadi 1918. aasta 23. juuli ajutises instruktsioonis karistamise korrast on ühe võimalusena nimetatud ka võimalust vastaline isik paigutada karistus-raviasutusse. Nimetatud asutusse võis kinnipeetava saata kohtuorgan või revolutsiooniline sõjatribunal. Mingisugusest ekspertiisist instruktsioonis juttu pole. Psühhiaatria poliitilise kuritarvitamise kohta Stalini võimul oleku ajal tuvastati uurides, et 75% kinnipidamiskohtades viibinud isikuist olid süütud ja suurel osal polnud ka mingeid psüühilisi haigusi. 1960.- 1970. aastatel hakati eripsühhiaatriat laialdaselt rakendama teisitimõtlejate ning inimõiguslaste suhtes. Režiim haiglas ei erinenud millegi poolest vanglast. Näiteks põles öösel palatites tuli. Toit oli vilets ning sellest vähesestki varastasid kõik, kellel võimalust. Ainult lähedastele mõeldud külastused olid ette nähtud kuni kord kuus ning korraga kaks tundi. „Tööteraapiat” said kinnipeetavad õmblus-, kartongi- jm. töökodades ning töö eest maksti väikest tasu, kuni 10 rubla kuus. Tööst keelduda oli võimatu. Erihaiglate arstide slängis on isegi omaette termin „seinateraapia”, ehk ravimine ainult sellega, et inimest hoitakse kinni eriotstarbelise psühhiaatriahaigla seinte vahel. Samal ajal esines ka psühhiaatriaravimite massilist ja laostavat kasutamist, kasutatakse isegi šokiteraapiat, seda juhul kui inimene hakkab protestima haigla tingimuste või haiglas pidamise fakti kui sellise vastu. Seda, et psühhiaatria kuritarvitamine NSV Liidus on kujunenud süsteemiks, tõendavad ilmekalt üheaegselt pandud grupidiagnoosid ning diagnoosid, mis on pandud telefoni teel, inimest läbi vaatamata. Rahvusvaheline hukkamõist kulmineerus 1983. aastal, kui NSV Liidu Psühhiaatrite ja Narkoloogide Ühing heideti Ülemaailmsest Psühhiaatria Assotsiatsioonist välja.