Postitatud

Väiksest imest raamatuga “Alice imedemaal”

Alice imedemaal - Lewis Carroll

Väiksest imest raamatuga "Alice imedemaal"

Augustis pöörduti Vaimuvara poole palvega saada Inglismaale “Alice Imedemaal” raamatut. Kuna me hea meelega saadame raamatuid kõikjale maailmas, sai ka see raamat teele pandud. Kui tundsime huvi, mis eesmärgil eestikeelset raamatut Inglismaale saada sooviti, saime osaliseks imelisest hobist. Nimelt kogub Marta Alice raamatuid kogu maailmast  ja teeb neist toredaid animatsioone. Vajutades kõrval olevale raamatu pildile saate näha meie raamatu animatsiooni. Jagame meelsasti Teiega tema instagramikontot, kust ka kõigi teiste maade raamatute animatsioone oma silmaga näha võite.

https://www.instagram.com/neverenoughalicebooks/

Alice imedemaal - Lewis Carroll
Vajuta pildile, et näha animatsiooni

Alice Imedemaal” on inglise kirjaniku Lewis Carrolli 1865. aastal ilmunud lasteraamat. Lugu räägib tüdruk Alice’ist, kes kukub küülikuurgu ja satub fantaasiamaailma, milles elavad veidrad inimesesarnased olendid. “Alice imedemaal” kuulub maailma lastekirjanduse klassikasse, ühtlasi peetakse seda briti absurdikirjanduse üheks parimaks näiteks.

1871 detsembris avaldati “Alice peeglitagusel maal”. Selles läheb Alice, kes on nüüd pool aastat vanem, kassipoegadega mängust haaratuna läbi peegli ja sattub maailma, mis kujutab endast hiiglasuurt malelauda.

Raamatute tekstis on ohtralt loogika- ja sõnamänge, mistõttu raamat on populaarne mitte üksnes lastekirjandusena, vaid ka täiskasvanute seas. Nende ainetel on loodud arvukalt filme, koomikseid, mänge, maale, näidendeid jm

Lewis Carroll 1857. aastal

Raamatu autor Lewis Carroll (27.01.1832 – 14.01.1898), kodanikunimega Charles Lutwidge Dodgson, oli tuntud matemaatik. Ratsionaalse matemaatikuna ja vasakukäelisena oli ta äärmiselt loominguline ja tahtis astuda kunstiülikooli, kuid tema isa positsioon Oxfordi ülikoolis viis temagi sinna. Koolis rangelt puine ja igav matemaatika ja loogika   õpetaja, oli  eraelus humoorikas ja mänguline, hea laulja. Charles Lutwidge Dodgsoni hobi oli fotograafia, millega ta alustas 1856. Tänapäeval peetakse teda üheks Victoria ajastu parimaks fotograafiks. Kirjanikuna hoidis ta oma isikut saladuses ja tema kirjutamisest teadsid vaid tema lähedasemad sõbrad.

 

Ta oli väga häbelik ja seisis silmitsi paljude haigustega. Dodgsonil  oli diagnoositud Aspergeri sündroom, aktiivsus- ja tähelepanuhäire, obsessiiv-kompulsiivne häire, kroonilised migreenid, epilepsia, kogelemine, probleem kuulmisega, samuti oli tal väidetavalt Toddi sündroom, mis on tuntud kui haruldane neuroloogiline häire, mis põhjustab kummalisi hallutsinatsioone. Autistlik Dodgson eelistas igal juhul laste seltskonda ja nendega suheldes ta ei kogelenud.

Peategelase prototüüp Alice Pleasance Liddell (hiljem Alice Hargreaves) oli Oxfordi Ülikooli Christ Churchi kolledži dekaani Henry Liddelli tütar. Dodgson oli perekonna sõber, kes oli alati valmis võtma väikseid tüdrukuid kaasa jõeäärsele piknikule või linnareisile. Ühel paadisõidul Thamesil sai alguse lugu, kus peategelase nimi oli Alice. Nädalast nädalasse rääkis ta tüdrukutele Alice’i uutest ja põnevatest seiklustest. Tema sõber George Macdonald, selle aja parimate lastelugude autor, oli lugudest nii lummatud, et tegi ettepaneku need avaldada.

Alice Liddel Foto Lewis Carrol

 Kahekümnendates aastates Dodgson teeb Liddelli perekonnale ettepaneku asuda korraldama abielu Alicega, kuid Liddellid keelduvad abielust, sest eelistavad tütrele kõrgema seisusega meest.

Postitatud

Oskar ja Aino Kallase maja Tartus

Oskar ja Aino Kallase maja.

See kultuurilooliselt tähtis hoone asub Tartus, Raja 31a. Maja arhitekt on soomlane Valter Thomé. Maja on tähtis Soome arhitektuuri ja Eesti ehitamiskunsti näide. Maja sai valmis 1914. aastal. Hoone ehitati rahvaluuleteadlase ja diplomaadi Oskar Kallase ja kirjanik Aino Kallase koduks tolleaegse Tartu piiridest väljapoole, Maarjamõisa alale. Uusklassitsistlikus stiilis häärberi tagaküljele viib Raja tänavast allee. Maja esikülg on aia poole.   

Raja 31a, Tartu Foto Kristjan Teedema

Kallased elasid Tartu majas 1914-1918.

Aastatel 1923 – 1932 a. oli hoone linna lastekodu „Lastela“kasutuses.

Hiljem olid hoone omanikeks kirjanik Jaan Kaplinski vanavanemad, kelle juures möödusid ka Kaplinski esimesed eluaastad. 

Pere pidi Saksa sõjaväe nõudmisel majast lahkuma 1943. aasta lõpus

II Maailmasõja päevil paiknes hoones Saksa sõjaväe staap.

Aino Kallas (1878–1956) oli proosa- ja draamakirjanik, esseist ja kriitik. Abiellus eestlasest teadlase, koolimehe ja Eesti diplomaadi Oskar Kallasega 1900. aastal. Teda on nimetatud ka soome-eesti ühiskirjanikuks, sest sünnipärase soomlasena kirjutas ta soome keeles, kuid kasutas oma teoste ainesena valdavalt eesti materjale. Peaaegu kõik tema teosed avaldati pärast Soomes ilmumist ka Eestis. Tema teoste peamine tõlkija oli F. Tuglas, mõnede tööde puhul ka G. Suits, J. Aavik jt. Aino Kallas kuulus rühmituse „Noor-Eesti” siseringi.

Oskar Kallas osales Miina Härma Gümnaasiumi asutamises 1906. aastal ja oli selle kooli esimene juht.  Samuti juhtis ta alates 1907. aastast Eesti Rahva Muuseumi asutamist. Kallas aitas täiendada EÜSi raamatukogu, mis kingiti muuseumile, millest kasvas hiljem välja Eesti Kirjandusmuuseum.

1903–1918 elati Tartus. 1918. aasta detsembris määrati Oskar Kallas Eesti esimeseks asjuriks ja hiljem saadikuks Helsingis, mis tähendas ka Aino Kallasele silmatorkavat positsiooni oma sünnimaal. Aastatel 1919–1922 elatigi Helsingis. 1922. aastal asus Oskar Kallas tööle saadikuna Londonis, kus veedetud 12 aastat olid Aino Kallase jaoks rahvusvahelise aktiivsuse, avalikkuse ees olemise ja vabaduse aeg.  

Aastatel 1934–1944 elati Tallinnas. Eesti okupatsioon ja sõja-aastad tähendasid Aino Kallase jaoks kahe lapse surma, kahe kodumaa kaotust ja põgenemist Rootsi 1944, kus ta abikaasa Oskar Kallas suri juba 1946. aasta jaanuaris. Soome naasis Aino Kallas püsivalt alles 1953. aastal pärast seda, kui sai sünnimaa kodakondsuse. 

Aino Krohn ja Oskar Kallas novembris 1899. Foto Daniel Nyblin, SKS Kirjallisuusarkisto

Aino ja Oskar Kallasel sündis viis last: Virve (1901–1953), Laine (1902–1941), Sulev (1904–1941), Lembit (1906, suri imikuna) ja Hillar (1910–1978).

Abikaasad puhkavad Julius Krohni perekonnahauas Helsingi Hietaniemi kalmistul.

Postitatud

Sinilindu otsimas

Sinilindu otsimas

Raimond Valgre laulus “Sinilind”, mille pöördumise aadressiks on kujutletav armastatu, torkab silma kohe esimese reana meenutus sinilinnu muinasjuttu jutustavast emast

Muinasjuttu sinilinnust rääkis mulle ema,

kui veel olin väike ja uni vaevas mind.

Siiski näib see vana lugu tuhat korda kenam

nüüd, kus tunnen tõeliselt sind…

Millisest muinasloost võis pärineda Valgre ema Linda jutustatud sinilind?

See lugu võis tuleneda eestlaste rahvaluulest, kus maailm tekkib ilmalinnu munast. Kõigepealt oli suur õunapuu, millelt kukkuv õun veereb vette ja moondub linnuks. Seesama lind ehitab pesa kuldsesse põõsasse, muneb sinna munad, millest luuakse maailm. Lind on sinist värvi:

Sinikirja linnukene,

sinikirja, siibakirja.

See lugu võis samas olla ka ümberjutustus belgia kirjandusklassiku Maurice Maeterlincki (1862–1949) romantilis-filosoofilisest näidendist “Sinilind” (1909). Selles loos otsivad puuraiduri kümneaastane poeg Tyltyl ja tema kuueaastane õde Mytyl unes viibides sinilindu, kes raviks terveks neid imedemaale juhatanud haldja tütre. Otsingutes jõuavad lapsed Mälestustemaale, Öö paleesse ja Valguse templisse. Sinilind jääb küll leidmata, ent ärgates tundub tavaline elugi ning lapsi ümbritsevad asjad imelistena.

Kes sinilindu oma silmaga Eesti looduses näha soovib, peaks otsima sinise sulestikuga sinitihast või meie jõeäärte kõige sinisemat lindu jäälindu.

Maailmas ringi rändajad hoidku silmad lahti Ameerikas, sinilinnud perekonnast Sialia on üks väheseid rästaste perekondi Ameerikas. Küllap seetõttu lauldakse sinilinnust ka ameeriklaste Harold Arlen & E.Y. Harburg laulus “Somewhere over the rainbow”, mis valiti Ameerika Recording Industry Association ja National Endowment for the Arts poolt 20. sajandi lauluks nr 1. Laulu kõlas esmakordselt filmis “Võlur Oz” 1939. aastal

Somewhere over the rainbow, bluebirds fly.

Birds fly over the rainbow; why, then, oh why can’t I?

Postitatud

Legendi loovad inimesed

Legendi loovad inimesed

Portree: Jüri Rumm | Fotograaf Alexander Roberg 1880 | Eesti Ajaloomuuseum

.

Rahvasuus Rummu Jüriks kutsutud mees sündis 1856. a. Kehtna valla talurentniku Jaan Rummo ja tema naise Anu esimese lapsena. Noorukina olnud ta Kehtna mõisas toapoisiks ja õppinud seal pisut saksa keelt. Kord varastanud ta mõisast oma haige isa jaoks tüki liha (teiste andmete järgi pudel veini), mille eest härra lasknud talle tallis korraliku keretäie anda. Mõni aeg hiljem mõistnud Harju maakohus talle 6 kuud vangistust, sest ta varastanud vene rändkaupmehelt kaupa. Pärast vabanemist varastanud ta taludes, hiljem röövinud mõisates.

Korduvalt peetud ka tema peale ajujahti, mitmel korral tabatudki, aga iga kord õnnestunud tal põgeneda. Seda isegi Tallinna lossivanglast, kus ta roninud läbi lae ning lõpuks laskunud lossitornist köit mööda alla.

Ajalehed tõid näiteid, kus ta “uhket meelt” üles näidanud ning vaeseid abistanud. Nii maksnud ta söögiks tapetud põrsa (teiste andmete järgi kana) eest vaesele lesele 25 rubla. Teatati ka tema “isesugusest kirjavahetusest, kus ta kõik kirjad hoolega nummri alla paneb, nagu ametlikud kohtukirjad”. Eestimaa mõisnikekogu lubas tema tabajale tasuks 100 rubla, millele Tallinna linnavalitsus veel 75 rubla lisas.

15.detsembril 1879 tabati Jüri Rummo lõpuks oma koduvallas Kehtna vabadiku Jaan Seimanni juurest. Jüri Rummo oli siis 23-aastane. Ka seekord olnud ta kinnipidamisel haagikohtuniku juures oma rauad läbi viilinud ja ühe seinapalgi läbi lõiganud. Tallinna toodi ta raudus, kahe kõrval istuva saatja vahel saani külge seotult. Tallinna lossivanglas kohandati tema jaoks eriline kamber kahekordse lae ja põrandaga ning rautatud uksega, mille võti oli vangla inspektori käes. Algul kinnitati Jüri raudus käed raudlati külge, nii et ta ise polevat süüagi saanud, vaid valvurid söötnud teda “nagu väikest last”. Jüri kuulutas näljastreigi. Siis teatas vangla inspektor, et latt olnud vaid seni, kuni kambrit veel viimistletud, nüüd olevat Rummol ainult käed raudus. Päevapiltniku juurde viidi raudus Jüri 9 valvuri saatel, kellest üks oli ratsa.

Harju maakohtu otsusega mõisteti Jürile 6 aastat sunnitööd vabrikutes, kuid Ülemkohus tõstis karistusmääre 15-le, arvestades eriti röövimist Sausti mõisas, kus ta oli ähvardanud kõik Eestimaa mõisad paljaks röövida.

Pärast Jüri Siberisse saatmist ilmus mõnedes ajalehtedes sõnum tema põgenemise kohta teel. Eestimaa mõisates alanud paanika. Sõnum osutus ekslikuks, nähtavasti valvati Rummot ka teel erilise hoolega. Tema käekäigust Siberis toob oma mälestustes usaldavaid andmeid vaid sunnitööliste laagrite ülevaataja krahv Alfred Keyserling (pärineb Keyserlingide suguvõsa Kaunase harust, õppis 1882-1887 Tartu ülikoolis õigusteadust ja majandust ning seejärel töötas Amuuri piirkonna kindralkuberneri ametkonnas), kes kohanud Rummot Aleksandrovskoje vanglas (praeguses Irkutski oblastis), kus Rummo teda vihelnud ja masseerinud. “Ma võtsin rikastelt ja andsin vaestele”, rääkinud vang. “Ma võisin minna kuhu tahes, kui vaid ütlesin, kes olen. Igal pool võeti mind vastu, pandi paremad söögid ja joogid ette, naised rippusid mul kaelas”

Hiljem saadi teiste Siberi eestlaste kaudu veel katkendlikke teateid Rummu Jürist. Ta oli Siberis abiellunud, kosides ühe eestlase. Karistusaja möödumisel oli ta oma energia rakendanud töösse, ta seadis sisse suure vooriäri. Iga päev olnud tal kümmekond poissi hobustega väljas. Sama allika järgi oli Rummul kaks tütart.

1929. aastal Rummu Jürist tehtud film omastele ei meeldinud. Stsenaariumi kirjutaja ja lavastaja olid annud oma fantaasiale liialt suure voli ning see Rummu Jüri, keda näidati kinolinal, oli võõras neile, kes teda isiklikult tundsid. Rummu Jüri omastel oli kavatsus filmiprodutsent kohtusse kaevata, et tõde jalule seada. Pöörduti koguni advokaadi poole, aga kuna kuludeks minevat vähemalt 100 krooni, otsustati asi sinna paika jätta.

Leo Normet ja Edgar Arro on kirjutanud opereti “Rummu Jüri” (1954), mis on Vanemuise menukaim tükk läbi aegade.

https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=maahaal19350315.2.34

https://ajapaik.ee/photo/317997/portree-juri-rumm-rummu-juri/