saksa psühhiaater Heinrich Hoffmann Kolumats Archives

Kaks jõululugu

Charles Dickensi “Jõululaul”

Charles Dickensi “Jõululaul” on siiani Inglismaa ja terve maailma üks armastatumaid jõulujutte. Raamatu peategelane, ihne ja ahne ärihai Ebenezer Scrooge, ei armastanud kedagi ega midagi peale raha. Jõulud olid tema jaoks lollus, heategevuses tema ei osalenud, kellegagi ei suhelnud ja oma kirjutajat kohtles hullusti. Ühel ööl aga külastasid teda kolm vaimu: Möödunud Jõulude Vaim, Praeguste Jõulude Vaim ning Tulevaste Jõulude Vaim. Nad näitasid Scroogele, millised olid tema jõulud olnud lapsena, millised võiks olla just praegu ja milline saab olema tema tulevik. Nagu ühele jõulujutule kohane, saab kurjast hea ja kurbusest rõõm.

Charles Dickensi “Jõululaulu” idee sai alguse Põhja-Inglismaalt, kui ta sõitis kõnelema Manchester Athenaeumi, mis oli omamoodi heategevusorganisatsioon töötavate vaeste jaoks – elanikkonna jaoks, kes oli suures osas harimatu, jõuetu, vabrikuomanike poolt ära kasutatud ja keda eirati. Dickens otsustas, et ta peab andma oma panuse nende probleemidega võitlemiseks.

Dickens kirjutas raamatu rahalise surve all vaid kuue nädalaga. Väidetavalt mõtles ta loo välja tundidepikkustel öistel jalutuskäikudel Londonis. Dickens pidi raamatu trükkimise eest ise maksma, sest tema kirjastajal ei õnnestunud selleks raha leida. Londoni elanikud kogunesid Dickensi isiklikku ettelugemisi kuulama, ostes päevadega ära esimese väljaande. “Jõululaul” ilmus esmakordselt 19. detsembril 1843 John Leechi illustratsioonidega ning esimene trükk 6000 eksemplari, müüdi läbi jõululaupäevaks.

„Jõululaulu“ esimese väljaande avaldamisel lasi Dickens oma 66-leheküljelise põhjalikult muudetud käsitsi kirjutatud käsikirja karmiinpunasesse nahka köita ja kullaga kaunistada ning kinkis selle siis oma sõbrale ja võlausaldajale – Thomas Mittonile, kelle nimi on kullagatrükitud raamatu kaanele. Käsikirja digitaalset koopiat saab täna näha Morgani raamatukogu ja muuseumi veebisaidil

Kuigi raamatust sai bestseller, Dickens sellega rikkaks ei saanud kuna Charles Dickens nõudis, et raamat sisaldaks arvukalt puulõiked ja oforte ning oleks hästi köidetud. Samuti nõudis ta ka, et ramatut peaks müüma väikese viie šillingilise hinnaga, et muuta see laiale publikule taskukohaseks. Raamat ei olnud tema jaoks osa isiklikust majandusplaanist, vaid kingituseks ja õnnistuseks kõigile inimestele.

Inglismaal polnud tollal autoriõiguste kaitset, mistõttu müüdi peagi palju raamatu piraatkoopiaid. Dickens andis vastutajad kohtusse, kuid kulutas vaid suure hulga raamatuga teenitud raha kohtuvaidlustele.

Dickens nimetas oma loo “Jõululauluks”, kuna ta eeldas, et loo jagamine toob inimesed kokku, nagu jõululaulude laulmine toob igal aastal perekondi kokku kogu Londonis. Tema laul oli ülistuslaul jõuluajale ja Ebenezer Scrooge’i lunastamisele. Hea laul peab sisaldama ka meeldejäävat refrääni, mida korratakse kogu aeg sobival ajal. Dickensi “Jõululaulus” on refrääniks kahtlemata Tiny Timi õnnistus: “Jumal õnnistagu meid kõiki!” See on refrään, mida on pärast “Jõululaulu” ilmumist korratud lugematuid kordi.

Dickensit loeti esimeseks kirjanikuks, kes tegi oma teose tutvustamiseks ettelugemise ringreise, nimelt luges ta Ameerika publikule “Jõululaulu”, kui ta külastas USA-d

Heinrich Hoffmann „Kolumats“

Raamatu „Kolumats“ autor saksa psühhiaater Heinrich Hoffmann rääkinud, et tahtis 1844. aaastal oma 3-aastasele pojale jõuluks raamatut osta, aga raamatupoes ei meeldinud talle ükski raamat ning nii otsustas ta oma pojale ise raamatu kirjutada ja pildidki juurde joonistada. See sisaldab kümmet illustreeritud ja riimis tekstiga lugu. Igal lool on oma kindel moraal, mis näitab, kui ohtlikud tagajärjed võivad olla, kui käitutakse vastuolus üldistele moraali- ja hügieeninormidele.

Mitmete õnnelike asjaolude tõttu säilis see originaalkäsikiri. See asub Nürnbergi germaani rahvusmuuseumis

Tuttavad, kes raamatukest nägid, soovitasid see trükis avaldada. Hoffmannil ei olnud mingit kirjanduslikku ambitsiooni. Lõpuks oli see tema sõber, kirjastaja Zacharias Löwenthal (hiljem Carl-Friedrich Loening), kes suutis Hoffmanni veenda raamatut avaldama. Raamatu esimene trükiväljaanne ilmus 1845. aasta oktoobris Maini-äärses Frankfurdis pealkirjaga „Naljakad lood ja naljakad pildid lastele vanuses 3–6 aastat“. Kirjastajate rõõmuks müüsidi esimesed 3000 trükieksemplari end nii hästi, et juba järgmisel aastal ilmus kolm uut trükki.

Alates 4. väljaandest (1847) on raamatu pealkirjaks „Struwwelpeter“ . Nimitegelane sai oma praeguse välimuse aga alles 1861. aastal. Sõna struwwel tähendab saksa keeles sassis, segamini, korratut ja kasutatakse karvade või sulgede kohta. Pärisnimi Peter oli sakslastel halvustava tähendusega, see tähendas vendade Grimmide 1838.a sõnaraamatu järgi rumalat, laiska, igavat, räpast inimest. Meil on tuntud kaardimäng Must Peeter, kus selle nimega on halb, kaotust põhjustav kaart.

Raamatu esimesed 4 trükki ilmusid pseudonüümi Reimerich Kinderlieb all, 5. trükk 1847. aastal ilmus autori pärisnime all. 1847.a avaldati raamat taani keeles, 1848.a inglise ja vene keeles. Enne autori surma 1894.a oli seda raamatut saksa ja inglise keeles müüdud umbes miljon eksemplari. Siinkohal võiks ka mainida, et ingliskeelse tõlke autoriks oli Mark Twain.

Eesti keelde on seda raamatut tõlgitud kaks korda, 1923. ja 1982. aastal. Tõlked on mõlemad väga head, kuid hästi erinevad 1923. a väljaande nimi oli ” Kahupea Kaarel ehk lõbusad lood ja kentsakad kujud 3-6 aastastele lastele”. 1923.a tõlkija kasutas Endor Tendori varjunime. Kes selle taga oli, tänapäeval ei teata. Aga tundub, et seda teadis raamatu ilmumise ajal August Kitzberg. 1923.a 21.detsembri Päevalehe artiklis “Kirjanduslik jõululaud” kirjutab ta:

„Raamat pajatab häile lastele hoiatuseks halbadest. Mina oleksin talle nimeks pannud “Sasipea” või “Sassispeaga Karla”, aga eks Endor Tendor tea seda paremini, tema suurema laste hulga isa kui mina.“

See tõlge on originaaltekstile sarnasem kui 1982. a Andres Ehini tõlge pealkirjaga „Kolumats“. 1982.a väljaande ilmumisega kaasnes inglipaanika. Nimelt oli sissejuhatava värsi 2 esimest rida algselt

Lapsed, olge paid ja head,
siis teil ingel paitab pead!

Teksti kohal oli autori illustratsioonidel ka ingli pilt. Raamat oli juba trükitud, kui keegi avastas, et nii tekstis kui ka pildil on lubamatu ingel. Andres Ehini abikaasa Ly Seppel on rääkinud, kuidas kirjastuse Eesti Raamat töötajad nääripreemiast ilmajäämise ähvardusel kodudest inglit likvideerima aeti. Tekstiingel asendati mammaga ja pildiingel tühja kohaga. Nii jäigi see lehekülg võrreldes originaaliga ebaproportsionaalselt lage. Väidetavalt olla mõned ingliga eksemplarid õnnestunud ka päästa.