Sinine ja must ja valge kaunistagu Eestimaad!
29. septembril 1881 määrati üliõpilaskorporatsiooni “Vironia” (Eesti Üliõpilaste Seltsi baasil registreerida loodetud korporatsiooni) asutamiskoosolekul Tartus Aleksander Mõttuse idee põhjal kindlaks korporatsiooni värvid: sinine – Eestimaa taeva, järvede ja mere peegeldus, tõe ning rahvuslikele aadetele ustavuse sümbol; must – kodumaa mulla ja rahvuskuue värv; valge – rahva püüd õnne ja valguse poole. Ametivõimud keeldusid korporatsioonile “Vironia” tegevusluba andmast. Tartu Ülikoolis teoloogiat õppiv Aleksander Mõttus kandis 1882 Suurel Reedel Tartus avalikult “Vironia” sinimustvalget teklit, mille peale andsid saksa korporandid talle Vallikraavi tänaval peksa. Registreerimata värvide kandmise süüteo eest heideti Mõttus ülikoolist välja ning ülikooli kohtu otsusega saadeti ta ka üheks aastaks Tartu linnast välja.
1884. aasta kevadel otsustati Karl August Hermanni abikaasa Paula eestvõttel valmistada esimene Eesti Üliõpilaste Seltsi lipp. EÜS-i sinimustvalge lipu õmbles kolmest tükkist siidist valmis Põltsamaa koolmeistri tütar Emilie Beermann. See siidist lipp, Eesti sinimustvalge “emalipp”, on tänapäevani säilinud.
4. juunil 1884 õnnistas ja pühitses EÜS-i sinimustvalge lipu Otepää kirikla saalis õpetaja Rudolf Kallas
V üldlaulupeol Tartus 1894. aastal, kus eesti üliõpilased olid korrapidajateks, ehiti lauluväljak sinimustvalgete lintidega ja sinimustvalge lipuga esinesid kaks koori: Tartu-Maarja ja Suure-Jaani koor. Järgmisel, VI üldlaulupeol Tallinnas 1896. aastal keelasid Venemaa keisririigi võimuesindajad sini-must-valge sümboolika kasutamise. Vaatamata sellele esinesid kolm koori siiski oma sinimustvalge lipuga.
Pärast seda, kui 1. novembril 1905 toodi EÜS-i lipp laiema avalikkuse ette Tartus toimunud meeleavalduse rongkäigus, sai sinimustvalgest lipust peagi üldtuntud eesti rahvusluse sümbol. Jaan Tõnisson teatas ülikooli aulas äärmiselt pahempoolselt meelestatud muulastest üliõpilastele: „See ei ole teie, vaid meie, eestlaste ülikool!” Sestap tungiti rongkäigu ajal lipule kallale ja kehavigastusi said nii Jaan Tõnisson kui Karl Eduard Sööt. Viimane juhatas ikkagi, verine taskurätt pihus, ühislaulu „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”. Nii kujunes sinimustvalge poliitiliseks võitluslipuks.
24. veebruaril 1918 kuulutati Tallinnas sinimustvalgete lehvides välja Eesti Vabariik. Pärnus tehti sedasama 23. veebruaril 1918. 25. veebruaril 1918 heiskasid lipu Tallinnas Toompeal Pika Hermanni torni tippu kapten Schmidt, lipnikud Sälg ja Lippus.
27. juunil 1922 võtab Riigikogu vastu riigilipu seaduse. Selles on kirjas: Eesti riigilipuks on taevasinine (rukkilillesinine)-must-valge lipp. Lipu laiud on ühelaiused. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Riigilipu normaalsuurus on 105 korda 165 sentimeetrit.
Aasta pärast Eesti lipu 50. aastapäeva tähistamist algab üleriigiline aktsioon: Eesti kodule Eesti lipp. Aktsioon oli üliedukas 24. veebruaril 1938 lehvib riigis juba enam kui 100 000 lippu. 1939. aastal, kui aktsioon lõpeb, on lipp ligi 100% hoonetest.
Teise maailmasõja käigus Nõukogude Liit okupeeris Eesti juunis 1940 ja seejärel keelasid okupatsioonivõimud mõne kuu jooksul sinimustvalge lipu kasutamise. 21. juunil 1940 kõrvaldati Pika Hermanni tornist Eesti Vabariigi lipp.
28. augustil 1941 jõudis 16-aastane Fred Ise koos kaaslastega heisata sinimustvalge lipu Pika Hermanni torni enne Saksa väeüksuste saabumist Toompeale. 1941–1944 tunnustasid Saksa okupatsioonivõimud sinimustvalget eestlaste rahvuslipuna, kuid mitte riigilipuna. 21. septembril 1944 tõsteti Eesti lipp Saksa vägede lahkudes korraks veel Pika Hermanni tippu, ent 22. septembril 1944, kui Nõukogude armee oli Tallinna sisenenud, asendati see taas punalipuga.
Nõukogude okupatsioonivõimu taaskehtestamise järel 1944. aasta sügisel keelasid võimud kohe nii Eesti lipu kui ka rahvusvärvide sini-must-valge värvikombinatsioonina kasutamise. Trükimeedias ja hiljem televisioonis jälgisid seda keeldu tsensorid. Küll võis “endise Eesti Vabariigi” lippu näha Eesti nõukogude entsüklopeedias. Eesti lipu heiskajaid karistati enamasti “eriti jõhkra ja küünilise huligaansuse” eest ning paigutati poliitvangilaagritesse, mõnel juhul saadeti ka psühhiaatrilisele sundravile.
21. oktoobril 1987 lehvis Võrus esimene sinimustvalge lipp, mida võimuesindajad ei söandanud maha rebida. Umbes 1000 võrulast suundus meelt avaldades kesklinna, nõudes Ain Saare ja tema naise vabastamist. 24. detsembril 1987 lehvis taas Võrus Vaba-Sõltumatu Noorte Kolonni Nr. 1 korraldatud Lydia Koidula mälestusõhtul sinimustvalge lipp. Lipp varastati KGB töötajate poolt.
Eesti lipp hakati Eestis taas avalikult välja tooma 1988. aastal.
20.oktoober 1988 kinnitas Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium Eesti rahvussümbolite kasutamise põhimääruse, milles sätestati, et rahvuslippu võib heisata ja kasutada kõikidel avalikel ja perekondlikel üritustel.
17.veebruar 1989 ENSV ÜN Presiidium võttis vastu seadluse, milles otsustati, et 24. veebruar on Eesti iseseisvuspäeva ja 24. veebruaril heisatakse sinimustvalge rahvuslipp Toompeal Pika Hermanni torni.
Pärast Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aastal tõi perekond Kork ajaloolise lipu peidupaigast välja ning andis selle 1992. aasta algul üle EÜS-ile. Lipu korrastamise järel restauraatorite poolt andsid üliõpilased selle taas hoiule Eesti Rahva Muuseumi. Otepää kiriku seinal avati vahepeal varjul olnud bareljeefid.
7. juulil 1992 kinnitas Ülemnõukogu seadusega riigilipu ja riigivapi etalonkujutised. 4. juuni 1994 oli lipu õnnistamise juubelipäevana kuulutatud valitsuse poolt lipupäevaks. 23.03.2005 võeti vastu Eesti lipu seadus. Tänane Eesti lipp on ristkülikukujuline ja koosneb kolmest võrdse laiusega horisontaalsest värvilaiust. Ülemine laid on sinine, keskmine must ja alumine valge. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Riigilipu sinine värvitoon on rahvusvahelise PANTONE värvitabeli järgi 285 C.
Eesti lipu heiskamine lipupäevadel on eraisikutele kehtiva Eesti lipu seaduse järgi kohustuslik kolmel lipupäeval: iseseisvuspäeval, võidupühal ja taasiseseisvumispäeval. Ülejäänud lipupäevadel on eraisikutele lipu heiskamise soovituslik Sinimustvalge võib heisata avalikel üritustel ning igaühel on õigus seda lippu heisata perekondlike tähtsündmuste puhul. Riigilipp heisatakse päikesetõusul, kuid mitte hiljem kui kell 8.00. Lipp langetatakse päikeseloojangul, kuid mitte hiljem kui kell 22.00. Jaaniööl riigilippu ei langetata.
Eesti rahvusvärvide ajaloost pikemalt saad lugeda Artur Taska raamatust “Sini-must-valge 100 aastat“