Silt: tartu

Postitatud kirjutas

Kirjanduslinn Tartu

Kirjanduslinn Tartu

Tartu kirjandusmaja müür Foto: Kristjan-Teedema

Tartu on UNESCO kirjanduslinn alates 2015. aastast, kuuludes nii UNESCO loovlinnade võrgustikku. Tartus toimub aastaringselt üle 100 kirjandussündmuse, mis edendavad lugemishuvi, neist suurim ja vanim on festival Prima Vista, mis sai alguse 2004. aastal. Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakonda kuulub ligikaudu 100 liiget seega hõlmab Tartu osakond ligi kolmandikku Eesti Kirjanike Liidust.

Tartu Kirjanduse Maja, ka Tartu Kirjanike Maja, on Tartus Vanemuise tänav 19 asuv hoone, kus tegutsevad Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond. Kirjanduse Majas toimuvad kirjandusõhtud, Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekud, raamatuesitlused ja muud kirjandusüritused. 2011. aastal kujundasid tänavakunstnikud Kirjanduse Maja müüri, kus saab mäha Reti Saksa kujutatud ajavargaid raamatust “Momo” ja John Tennieli loodud valget küülikut Lewis Carrolli raamatust “Alice Imedemaal”.

Varasem kirjandus Tartust

Tartu seosed kirjandusega ulatuvad ammustesse aegadesse. Faehlmanni muistendi järgi olevat Toomemägi tekkinud koos Emajõe sünniga – jõe sängist väljakaevatud muld kuhjati sinnasamasse kõrvale kokku suureks mäeks.

„Tartu linn aga oli kivist, suur, hooned selles väga toredad ja meie, varem niisugust nägemata, imestasime. Kirikuid on palju ja kloostrid suured.“ Nii kirjutab 1436. aastal Tartust läbi sõitnud Suzdali piiskop Avraam.

Tartu 1553. aasta

Keskajale järgnesid sõjad, laastamine ja langus, mis kulmineerus 1708. aastal, kui Tartu Põhjasõja ajal täielikult hävitati ja elanikud Venemaale küüditati.

Aleksei Tolstoi raamatust „Peeter Esimene” leiame katkendi sellest, kuidas Vene väed Põhjasõja ajal Tartu linna maha põletasid.

Selle koleduse ajel kirjutas esimene eestlasest luuletaja, Puhja köster ja kooliõpetaja Käsu Hans arvatavasti 1708  oma nutulaulu, 32-salmilise (256-realise) lõunaeestikeelse kaebelaulu „Oh! ma waene Tardo Liin“:

…Mes mul olli enne vaja,
kui mul käsi häste käüs:
torre koa, torre maja,
suure aida, vilja täüs,
kalli kooli, keriku,
ilusast kik ehitu,
olli mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!
Ma olli väega kuuluss liin
üle kige Liivamaa:
kik nee kalli asja siin
mino sisen olliva;
akadeemi säeti,
suure kohto mõisteti
enne mino sisen siin.
Oh, ma vaene Tarto liin!…
…See om hirmuss halle asi,
es ma mõtle joht see pääl’,
et venäleise vägi
mo häetämä pidi tääl…
…Anno tuhat säitsesada
pääle katessa sündi seda,
otse Margret-päiväl siin
sai ma hukka, Tarto liin…

Tartu ja tänapäeva kirjandus

Paljud tuntud eesti kirjanikud on veetnud oma nooruse või tudengipõlve või suure osa oma elust Tartus.

Johann Voldemar Jannseni ja Lydia Koidula elukohta Tiigi tänaval on Aino Kallas nimetanud Eesti esimeseks kirjanduslikuks salongiks. Maja hävis II maailmasõjas, aga selle kunagist asukohta tähistab infotahvel Tiigi 6 hoovis kasvava tamme kõrval

1886–1919 tegutsenud Hugo Treffneri erakoolis õppis Anton Hansen Tammsaare ning sealt sai kirjanik inspiratsiooni „Tõe ja õiguse“ II osas kujutatud härra Mauruse ja tema kooli loomiseks.

Oskar Lutsu side Tartuga algas 1899. aastal, kui tulevane kirjanik asus õppima Tartu Reaalkooli. Järgnesid farmaatsiaõpingud Tartu Ülikoolis, mida lõpetada tal paraku siiski ei õnnestunud. 1919–1920 töötas Luts Tartu Ülikooli raamatukogus, pidas lühikest aega Riia tänaval ka oma raamatupoodi, kuid sattus peagi rahalistesse raskustesse. 1922. aastast oli Luts kutseline kirjanik Tartus. Suur osa Oskar Lutsu loomingust on Tartuga tihedalt seotud. Mitmete Lutsu teoste tegelaste prototüüpideks on omaaegsed Tartu markantsed isikud, äratuntavad on nii mõnedki tegevuskohad.

1978. aasta kevadel toonases TRÜ klubis toimunud õhtul pealkirja all „Avalikud laulud ja mängud” – üritus, millest kasvasid aasta hiljem välja kuulsad Tartu levimuusika päevad – kõlas esmakordselt Hando Runneli „Öö lõhnab”, mille sõnadele oli Tõnu Kaalep kohandanud Ludvig van Beethoveni surematu „Ood rõõmule“ meloodia.

Öö lõhnab, vihma sajab,

on kevad Tartu peal,

on möödas halvad ajad,

on kevad Tartu peal.

Oma versiooni loost “On kevad Tartu peal” tegi ka legendaarne Tartu ansambel Fix. Fixi lugu “On kevad Tartu peal” vihastas EKP kultuurisekretäri sedavõrd, et Tartu ülikooli juubelipeo korraldajatel tuli Fix välja vahetada Apelsini vastu.

Eesti Kirjandusmuuseumi küljeseina näitus "Tartu kirjanikud" Fotograaf Alar Madisson

Oma Tartu nägemuse tõid kirjandusse nii Mülleri Sass, Mihkel Mutt kui Mart Kivastik. Supilinna tegevuspaigana tunnevad raamatusõbrad Mika Keräneni lastekrimkadest. Kuid Tartust kirjutaid on muidugi kordades rohkem.

Bernard Kangro kirjutab oma Tartu-ainelise kaksiktriloogia esimeses osas  „Jäälätted“ :

„Sinu saatus on Tartu, see igatsuste linn, kuhu oled püüdnud jääda iga hinna eest ja mille jaoks oled palju ohverdanud. Sa ei pääse siit välja iialgi, kuigi tahaksid. Aga võib-olla pole kümne aasta pärast see Tartu enam sugugi see, mis ta siis oli, kui sa siia esmakordselt tulid. Tartu muutub, aga sina ei muutu. Või vastupidi – Tartu jääb, aga sina ise pole enam endine. Tartu muutub iga aastaga, sa ainult ei märka seda. Ta ongi muutunud sestsaadik kui sa tulid …“

Kirjanduslikud fantaasiad Tartust

Kirjutades Tartust pole kirjanikud kartnud lasta oma fantaasial lennata. Jules Verne ei käinud teatavasti kodust väljas ning on kõik oma raamatud kirjutanud fantaasia pealt. Seega pole ta loomulikult kunagi käinud ka Tartus, aga ometi on tal väga ilus Tartu linna kirjeldus romaanis „Draama Liivimaal”: „Tartu linn on üks vanimaid linnu Baltimaal. Seal asub kuulus ülikool, mis on asutatud Gustav Adolfi poolt 1632. aastal. 1812. aastal korraldati ülikool ümber ja sellisena tegutseb ta tänapäevani. Nagu mõned reisijad kinnitavad, on Tartu ilus linn ja meenutab moodsaid Kreeka linnu.“
Tartut on ikka nimetatud Emajõe Ateenaks, ühe põhjuse selleks on andnud 122 aastat Tartu sümboliks olnud uhke sammasgaleriiga kaubahoov. Väljastpoolt ümbritsesid hoonet 128 sammast.
 
Indrek Hargla on oma Frenchi ja Koulu sarjas loonud koomilise ja pöörase sissevaate maailma, mida pole kunagi olnud, kuid mis ometi tundub nii tuttav. Seikluslikud ja kriminaalsed lood toimuvad alternatiivajaloolises Maavalla riigis, kus on peidus Euroopa kõige kangema väega maagiad ja manad. Seiklejad jõuavad oma rännakutel ka Tarbatusse, mis oma olemuselt samuti suuresti kirjaniku fantaasia vili:
“…lähed üle kena Kungla silla, jõuad peagi linnaväljaku ja Laulukaareni, siis keerad aga õkva vasakule, läbi kena tammepargi Hiiemäe jalamil, satud kesklinna ärikvartalisse, möödud Ladina riigi suurlähetusest ja jõuadki väiksel künkal kõrguva Suurõpila peatareni, millest juba kaugelt annab tunnistust sisehoovil sirguv klaasist palmimaja.”
Apteeker Melchior liigub aga ringi 15. sajandi kujuteldavas Tartus:
“Tartu linnamüür oli ehitatud pruunikatest maakividest ja punastest tellistest ning sama karva olid ka selle linna kirikud. Tartu taha, kus jõeoru luhamaad lõppevad ja algavad savised künkad, sinna on ehitatud rohkesti tellislööve, ja see linn ongi peamiselt ehitatud maa seest kaevatud kividest ja punastest telliskividest. Ja sellepärast paistab ka Tartu soe linn olevat, vaatamata kõrgile vaimule ja upsakusele, mis nende müüride taga pesitsevat.
 
Tartu on kahtlemata eriline linn ja seetõtu saab temast ka kirjutada erilisi lugusid. Tartus on praktiliselt igas kohas tajutav kaugem ja lähem ajalugu ja tänapäev korraga koos. Juhan Voolaidi Tartu teemaliste lugudes kohtuvad minevik ja tänapäev. Seikluslikud jutud keerlevad linna kaitserajatiste, Kivisilla ja Kaarsilla, vana kaubamaja ning Vanemuise teatri ümber. Tänases Tartus toimuvaid ja kohati kummaliseks kiskuvaid tegevusi ilmestavad ohtrad tagasivaated ajalukku.
Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel - Thavet Atlas

Unejutud julgetele, nii võiks ehk kokku võtta Thavet Atlas „Õuduste kõlakoda Tartu Raekoja katusel“ sisu. See on enneolematu väljasõit teadmata sihtkohta, loomulikult antakse start reedel, 13. kuupäeval. Reis algab Tartu raekoja katuselt, aga julgust pole siin vaja mitte katusele ronimiseks, vaid selleks, mis hiljem ees ootab. Iga tegelane rullib lahti jupi elatud elust, et seda publiku osalusel uuesti läbi elada. Lugeja, kes rändab koos jutustajatega ootamatutesse paikadesse, tahaks ehk mõne järsema käänaku vahelegi jätta, peatust küsida ja koju pageda, kuid põnevus ei lase. Uudishimu kannustab, sõit kestab ja kiirus kasvab. Üllatusi jätkub. Jagub ka hirmu ja valu, värve ja vaimukust.

Kel suurem huvi Tartu teemalise kirjanduse vastu, leiab rohkesti lugemist Tartu Linnaraamatukogus alates 2005. aastast koostatavalt kirjandus- ja kultuurilooliselt veebilehelt „Tartu ilukirjanduses”, mis koondab tekste, kus on juttu Tartu kohtadest, inimestest, Tartuga seotud sündmustest, aga ka tabamata või tabatud Tartu vaimust või muust Tartule iseloomulikust, olgu see tudengid, hakid, aguliarhitektuur või kohvikud või hõng… Praegu leiab andmebaasis 1180 autorit.

Postitatud kirjutas

Fiktsioon ja tegelikkus – Meelis ja Vjatško

Fiktsioon ja tegelikkus - Meelis ja Vjatško

1920.–1930. aastatel, pärast Eesti Vabariigi tekkimist nägi rahvuslik ajalookirjutus võimalust siduda kokku kaks suurt eestlaste võitlust: muistse vabadusvõitluse, mis kaotati, ja tollase Vabadussõja, mis võideti. Leiti, et eestlased on pärast muistse vabaduse kaotust 13. sajandil pidevalt vabaduse taastamise poole püüelnud. Eestlaste muistne vabadusvõitlus oli sõjategevus eestlaste ja neid allutada püüdnud Riia piiskopi, Mõõgavendade ordu, Taani ja Rootsi vahel alates 1206. või 1208. kuni 1227. aastani, mil kõik eestlased olid alistatud. Muistse vabadusvõitlusega seoti nii Jüriöö ülestõus kui ka Mahtra sõda. Peamine ajalooallikas selle kohta on Henriku Liivimaa kroonika. Nimetust eestlaste muistne vabadusvõitlus on peetud rahvusromantiliseks ja eksitavaks. Sellest tulenevalt on viimastel aastatel teadustöödes ja ka kooliõpikutes selle mõiste kasutamisest hakatud loobuma, paigutades varem muistse vabadusvõitluse nime all kirjeldatud sündmused laiemasse ristisõdade ja konkreetsemalt Liivimaa ristisõja konteksti.

Skulptuur Vjatsko ja Meelis Tartu kaitsel. Foto: Maarja-Liisa Laanetu

Eestlaste ettekujutust oma varasemast minevikust on kirjandusteostest enim mõjutanud Mait Metsanurga „Ümera jõel“, Eduard Bornhöhe „Tasuja“ ja Enn Kippeli noorsooromaaniks nimetatud „Meelis“.

„Meelis“ kirjeldab Lembitu poja Meelise ja Vene vürst Vjatško võitlust saksa ristirüütlite vastu. Kui Vjatško oli tõesti ajalooline tegelane, siis Meelis on kirjanduslik väljamõeldis. Meelis on raamatu järgi Sakala maavanema Lembitu üheksa-aastane poeg. Selleks, et Lembitu usust ei taganeks, võtsid ristirüütlid Lembitu poja kaasa  ja viisid ta Väina jõe suudmele püha Nigula mäele ehitatud Dünamünde kloostrisse. Läbi erinevate juhtumiste jõuab Meelis lõpuks tagasi koju Lehola linnusesse.

Üldiselt arvatakse, et Vjatško oli vene päritolu vürst, mõned Läti autorid on arvanud, et ta võis olla latgal, kelle nimi tulenes balti sõnast vecākais “vanem” ja kes oli venelaste toetuse tagamiseks õigeusku üle läinud. Veel on välja pakutud, et tegemist oli liivlasega. 1223. aastal lubas Novgorodi vürst Vjatško võimu alla Tartu linnuse ja kõik Eestimaa alad, mille ta suudab endale alistada. Sõjajõuna sai Vjatško kaasa 200 meest, kelle abil ta käis ümbruskonnas maksu nõudmas ja rüüstamas. Läti Henrik märgib Vjatškot oma kroonikas kokku seitsmel korral.

15. augustil 1224. aastal algab Tartu lahingus, kus Riia piiskopi ja Mõõgavendade ordu väed piirasid end Tartu linnuses kaitsvaid novgorodlasi ja kohalikke ugalasi. Tartu muinaslinnus (ka Tarbatu linnus) oli eestlaste linnus praeguse Tartu linna territooriumil Toomemäel, nüüdse Tartu tähetorni kohal. Vjatško juurde saadeti läbirääkijad, kes lubasid tal oma meeste ja varaga puutumatult lahkuda, kui ta nõustub eestlastest lahku lööma. Novgorodi abiväe tulekule lootev Vjatško lükkas pakkumise tagasi. Pärast pikka piiramist vallutati linnus tormijooksuga ja tapeti peaaegu kõik seesolijad. Selle lahinguga kaotasid Vene vürstid oma valdused Eestimaal, samuti suruti lõplikult maha 1222/1223. aastal alanud mandrieestlaste ülestõus. Meelis koos vürst Vjatškoga hukkuvad lahingus ordurüütlitega Tarbatu lähedal.

Tervelt pool sajandit (1940–1990) kasutati Kippeli „Meelist“ eesti ja vene rahva sõpruse propagandistliku näitena. Romaanile vajutab oma pitseri tema kirjutamiskontekst – Enn Kippel oli Eesti kaitseväelane, kes tegi 1940. aastal koostööd Nõukogude okupatsioonivõimudega ning sai 1. diviisi poliitjuhiks. “Meelis” on Enn Kippeli noorsoojutt, mis ilmus 1941, aasta enne Kippeli surma.

Eesti NSV 1951. aasta kunstinäituse ühe kõige väljapaistvama teosena tuuakse esile Olav Männi erakordse andekusega teostatud monumentaalset skulptuurigruppi “Polotski vürst Vjatško ja Lembitu poeg Meelis Tartu kaitsel 1224.a”, milles on jõuliselt edasi antud eesti ja suure vene rahva vääramatu sõprus. Ajakirja „Pilt ja sõna” 1951. aasta detsembrinumbris kirjutatakse: „Mõlemad kangelased on kujutatud suure sisemise emotsionaalsusega. Nende ühisest eesmärgist – välja kihutada saksa penirüütlid – kõnelevad nii ilmed, pingelised kehahoiakud kui ka kogu skulptuurigrupi aktiivne siluett.“

Skulptuuri Vürst Vjatško ja Meelis avamine 30.10.1980, Tartu. I reas Nikolai Preiman , kosmonaut Gretško, Elsa Gretškina II rida Arnold Rüütel, Indrek Toome, Karl Vaino, Jaak Viller.

Teos valati 1956 pronksi ning praegusel asukohal Kassitoomel avati skulptuur 1980. aastal, tähistamaks Eesti ja Vene riigi ühinemise 250. aastapäeva. Väidetavalt sooviti tegelikult märkida selle skulptuuriga hoopis Tartu toona teada oleva esmamainimise 950. aastapäeva.

1954. aastal tuli esiettekandele eesti helilooja Anatoli Garšneki oratoorium sega-, mees- ja naiskoorile, 2 baritonile, metsosopranile ja sümfooniaorkestrile “Vürst Vjatško ja vanem Meelis” (tekst P. Anton).

Tartus asuvate mälestusmärkide ja linnasümboolikaga seotud probleemide lahendamise komisjon võttis 1990.a vastu otsuse “Mõningate monumentide ja mälestusmärkide teisaldamisest.” Kunstimuuseumile tehti ettepanek leida teiste seas ka Oru tänava ääres asuvale skulptuurigrupile “Meelis ja Vjatško Tartu kaitsel” nende kunstiväärtuse kohane asupaik.