Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 22. veebr. 202622. veebr. 2026 kirjutas Maris Adamson

Raimond Kaugver 100

Raimond Kaugver 100

Raimond Kaugver (25.02.1926-24.01.1992) on tõeline Eesti rahvakirjanik, kelle raamatute kogutiraaž ületas miljon eksemplari, mida on rohkem kui ükskõik millisel teisel Eesti kirjanikul. Raimond Kaugveri käes on veel üks eesti kirjanduse trükirekord – tema romaani “Kas ema südant tunned sa?” trükiti 1988. aastal 115 000 eksemplari. Palju ei jäänud tiraažilt maha ka “Tee isa juurde” , mille trükiarv aastal 1987 oli 100 000 eksemplari. Raimond Kaugver püsis Eesti kirjanike loetavuse esiviisikus 60ndate keskpaigast kuni surmani.

Juba 10 aastaseltselt toimetas Raimond Kaugver vapside ajalehe nimest inspireeritud kirjanduslikku õpilasväljaannet Võitlus, kus avaldas seiklusjutu “Kõrbelõvi”. Rakvere gümnaasiumi direktor tutvustas teda kui parimat kirjandikirjutajat kooli külastama tulnud kirjanikule ja haridusministeeriumi vabaharidusnõunikule Juhan Jaigile. Jaik avaldas arvamust, et Kaugver võiks tulevikus kirjanikuks hakata. “Kas siis kirjanikuks hakatakse… kirjanikuks sünnitakse,” pahvatanud noor Kaugver välja oma sügavaima veendumuse. “Aga võibolla sa oledki kirjanikuks sündinud,” lohutanud Jaik.

Kaugver lõpetas Rakvere gümnaasiumi ainult viitega. Paraku piirdus Kaugveri haridustee vaid gümnaasiumiga. Pärast vangilaagrit soovis ta küll Tartu ülikooli arstiteaduskonda astuda, et kirurgiks saada, aga tema CV polnud selleks kõlbulik.

Aastal 1943 oli Kaugver põgenenud Soome, kus astus 200. eesti jalaväerügementi. Tagasi Eestisse tuli ta koos teiste soomepoistega 1944. aasta augustis. Sama aasta sügisel võitles Kaugver Pitka löögiüksuses sissetungivate Nõukogude vägede vastu. 1944. aasta lõpus ta arreteeriti ja mõisteti sunnitööle Vorkutasse, kust vabanes 1950. aastal.

1947.a kevadel jääb Raimond Vorkuta kaevanduse varingu alla ja satub haiglasse. Tal avaneb võimalus jätkata vangistust laagri haiglas sanitarina ja peale vastava kursuse läbimist juba velskrina. Kaugver leidis võimaluse laagri tervishoiuosakonnas töötavate vabade inimeste kaudu oma tsenseerimata kirju välja toimetada. Nagu kirjanik on hiljem väitnud, pani ta juba neis kirjades laagrilood kirjanduslikku vormi. Kokku üle 200 vangilaagris kirjutatud Raimondi kirja oma lähedastele on tänaseni säilinud.

Raimond Kaugveri elu on võimalik jälgida tema romaanide kaudu. Kaugver kirjutas nii Soome armees kui ka Siberi vangilaagris. 1951 aastal valmis Kaugveril kunstnike elu käsitlev „Laevad kaotavad tüüri”, mida seni on peetud tema esimeseks teoseks. 18 aastat pärast oma surma üllatas Kaugver kõiki romaani “Põhjavalgus” ilmumisega. Teose olemasolu oli kuni viimase ajani teada vaid vähestele, nende seas Ain Kaalepile, kellele Kaugver käsikirja 1950-ndatel lugeda andis. “Põhjavalgus” on Kaugveri pikematest teostest ilmselt varaseim. Autor alustas seda 1947. aastal Vorkuta vangilaagri kinnipeetavana ja pani teosele punkti 1951. aastal. Täiesti kindlat kronoloogiat on nüüd aga juba raske tuvastada. Fakt on see, et kumbagi romaani kirjanikul elu jooksul avaldada ei õnnestunud. Ka „Laevad kaotavad tüüri” ilmus postuumselt 1993. aastal.

Põrandapealsesse kirjandusse tuli Kaugver 1956. aastal Loomingus avaldatud novelliga “Doktor Kollom”. Aastal 1957 ei saa tema novellikogu „Virvatuled“ käsikiri positiivset hinnangut. Ometi saab Kaugver novellivõistlusel III preemia novelliga „Revident“. „Loomingus“ avaldatakse ka tema söekaevandusest jutustav novell „Neljas horisont“.

Ain Kaalep on seoses Kaugveriga 50ndate algust meenutades väitnud, et temas elas lootus Nõukogude võimu kokkuvarisemisest. 1951. aastal olid nad kahekesi Vabaduse puiesteel jalutades kohanud Kaalepi tuttavat kommunistlikku noort Endel Nirki ja Raimond avaldanud esimest korda nähtud inimesele kohe arvamust, et “ei tea kas see “vene värk” aastatki enam kestab”. Ta kirjutab romaane, mille ilmumine selles ajas oli võimatu. 1958 valmib romaani „Sillad põlevad“, mis ilmub raamatuna alles 2007. 1959. aasta romaanivõistlusele saatis ta romaani “Võõra mõõga teenistuses”, mis raamatuna ilmub aastal 2011

Oskar Kruus kirjutab Raimond Kaugveri kirjanikutee esimest poolt vaagides: “Kuna kriitikas ja kirjanduselus jäi kirjutamata reegliks Kaugverit alahinnata, kaotas ta stiimuli edasi püüda. /—/ Kuid nii jäi(d) sündimata ta tippteos(ed), kuigi suureandelise fabuleerijana oleks ta võinud jõuda märksa kõrgemale. Kaugver kuulub küll eesti kõige loetavamate kirjanike hulka, kuid oma “tõde ja õigus” jäi tal loomata. Selles on otseselt süüdi teda ümbritsenud kirjanduspoliitika.”

Vanglas vabanedes töötas Kaugver 1951-1961 Trammipargis velskrina, hiljem lumesahajuhina, trammijuhina ja teedemajanduse meistrina. Tema esimene raamatuna avaldatud romaan, trammipargist jutustav „Keskpäevavalgus“, ilmub aastal 1961, järgneb „Igapäevane leib” 1964. Kaugver teeb avaldamise nimel iseendaga suuri kompromisse. Sooviga saada avaldatud tuleb ta vastu riiklikule poliitikale ja kujutab oma teostes nõukogude argipäeva ja töötajaid. Kaugver töötab lühiajaliselt kaevurina Kohtla-Järvel, et saada inspiratsiooni kaevurite elust jutustavale romaanile „Seitsmendas läänes“(1965).

Aastast 1964 oli Kaugver kutseline kirjanik. Raimond Kaugver oli väga viljakas raadioteatri autor. 1960-1987 kirjutas Kaugver 20 kuuldemängu ringis.

1966 aastal tegi Kaugveri teise katse enda ja oma põlvkonna lugu kirja panna. “Nelikümmend küünalt” (1966) oli kohe ilmudes bestseller, see avaldati peagi Soomes ja väliseestlaste tarvis isegi Roomas. Kirjanikul õnnestus kirjutada asjust, millest avalikult ei räägitud – 1941. aasta 14. juuni küüditamisest, Soome Talvesõjast, Eesti Omakaitsest, Vorkuta vangilaagrist…

Kaugver võis kirjutada 14-15 tundi päevas ja tütre mäletamist mööda ei tohtinud talle siis isegi võileiba pakkuda. Kahe päevaga kirjutas kuuldemängu. Kuu ajaga tegi ta romaani valmis ja siis kulus ülejäänud aasta elamise peale. Suurte tiraažide pealt maksti toona tuhandeid rublasid honorariks, nii et raha oli palju! Ülo Tuuliku väitel kuulub Kaugverile ja Ardi Liivesele kestvusjoomise rekord eesti kirjanduses: nad napsitanud vahepeal kaineks saamata 49 päeva järjest. Pummelunge tasakaalustab Paldiski maantee nn Seewaldis läbitehtud viinaravi. Alkoholismi mõjusid käsitleb Kaugver teoses „Jumalat ei ole kodus“ (1971).

Tuulik kahetseb, et ei Kaugver ega hiljem ka ta ise pole kirja pannud legendaarse trio, Kaugver, Eno Raud ja Villem Gross, reisi läbi Eesti, mis võeti ette tähistamaks kultuuriministeeriumilt Kaugverile antud 2000 rublast preemiat. Kolmekesi istuti taksosse ja sõideti läbi kõik Rakvere, Tartu ja Pärnu sõbrad-tuttavad. Kolmanda päeva õhtul oldi Tallinnas tagasi – pool näidendi honorari oli huugama pandud. Kaugver teatanud üldse mitte traagiliselt, et nüüd tuleb hakata jälle leiba teenima.

1979. aastal amputeeriti Kaugveril gangreeni tõttu üks jalg. Tema elurõõmu see siiski õnneks oluliselt ei vähenda. Kaugver kirjutas haiglamuljete põhjal oma ühe parima romaani «Vana mees tahab koju».

Oma hilisemates romaanides keskendus Kaugver peamiselt kaasaegse elu erinevatele teemadele. Ta lahkab koolielu probleeme teoses „Disko“ (1982); noortevägivalda teoses „Meie pole süüdi“ (1984). Viimasest teosest tehti ka täispikk film (1986), vanemate ja laste suhteid romaanis „Kas ema südant tunned sa?“.

Kaugveri lühiproosa, mis on peamiselt klassikalise ülesehitusega ja käsitleb lühijutu vormis mitmesuguseid eetilisi küsimusi on ilmunud kogudes „60 minutit” (1968), „Tuuleveskid” (1977) ja „Oh mis kena maailm” (1983).

Kaugver andis suure osa oma loomingust 1980. aastatel Eesti Kirjandusmuuseumile.

1990. aastal ilmuvad “Postuumselt rehabiliteeritud” ja “Laev keset rägastikku”. 1990. aastal olid Kupra kirjastuse tiraažid nii suured, et Kaugverist sai enne surma veel tõsiselt rikas mees. “Mul on kohe päris õudne mõelda, kui palju mul raha on,” öelnud ta asjade käigu üle imestades tütrele.

Kaugveril oli kolm ametlikku naist ja lugematu arv romaane-romansse, mida ta ei varjanudki. Kolmas abielu Aavega oli tema kõige abielulisem abielu. Aave oli boheemlaslike eluviisidega koloriitne inimene, väga ilus ja atraktiivne naine, üdini kunstiinimene, kuulsast kirjanduslikust dünastiast, Julius Oro ehk Õngo üks tütardest. Paraku väärib kooselu lõpp 1989. aastal õudusromaani. Tütre, Katrin Kaugveri jutu järgi olid nad kahekesi peolt tulnud ja Raimondil oli juba protees alt ära keeratud, kui Aave õhkõrn kleit tuba soojendanud reflektorist tuld võttis. Raimond ei saanud midagi teha. Abikaasa hukkus traagilises tuleõnnetuses.

1990.a valitaks Kaugver Eesti Kongressi liikmeks

1991a. taastab Eesti oma kaotatud iseseisvuse, mida Kaugver on nii kaua oodanud. Läbinisti optimistlikul Kaugveril õnnestub saabunud vabadust nautida liiga vähe aega. 24 jaanuaril 1992.a sureb ta Magdaleena haiglas leukeemiasse.

Raimond Kaugveri eluloo on kirja pannud Sirly Hiiemäe raamatu „Rahvakirjaniku lugu“ Raamat on kirjutatud Kaugveri päevikute, kirjade, intervjuude, arhiivimaterjalide ja loomingu põhjal.

Kuula ka Raimond Kaugveri intervjuud ERRist

Postitatud 13. veebr. 202613. veebr. 2026 kirjutas Maris Adamson

Heljo Mänd 100

Heljo Mänd 100

Heljo Männi (11.02.1926 – 6. 12.2020) 100. sünniaastapäeva tähistas Eesti Post erimargiga. Heljo Mänd on avaldanud üle 100 värsi-, proosa- ja näidendiraamatu lastele ja üle 30 raamatut täiskasvanutele, kuuldemänge, lastenäidendeid, TV-stsenaariume , tõlkinud lasteluulet ja -proosat vene, inglise ja saksa keelest. Tema lasteraamatuid on tõlgitud enam kui 20 keelde.

Heljo Männi “Mõmmi ja aabitsa” järgi on lugema õppinud mitmed põlvkonnad. Esimene “Karu-aabits” ilmus 1971. Kui praegustes aabitsates on tavaline, et õppimine toimub koos läbivate tegelastega, siis Mõmmi oli selle võttestiku pioneeriks. „Karu-aabitsa“ järgi õppisid koolis need lapsed, kes eksperimendi korras kuueaastasena kooli läksid. Nüüd õpivad selle järgi tähti ja lugemist koolieelikud.

Raamatust on ilmunud üle kümne kordustrükki. Kuna kirjanik kirjutas need lood oma tütre voodi ääres, oli Mõmmi algselt karutüdruk. Kui te vaatate Karu-Aabitsa Mõmmit, siis te näete, et Vive Tolli on joonistanud talle selga sellise hõlsti, et ta on nagu karutüdruk. Aga kui mõmmilugude lavastamiseks läks, leiti, et Mõmmi peab olema poiss. Teleseriaal “Mõmmi ja aabits” oli Eesti Televisioonis esimest korda eetris mustvalgena aastatel 1973-76. Need osad pole enam tänaseks säilinud. Aastatel 1977–1978 salvestati värviliselt teine versioon, mis on ka kõige rohkem tuntud. Aastatel 1998–1999 lavastati Eesti Televisioonis Karulaane rahva uued lood “Mõmmi aabits. 20 aastat hiljem”.

1980. aastal ilmunud Heljo Männi näidendikogu “Mõmmi, Sabata krokodill ja teised” sisaldas osalt ka juba tuntud tegelasi, seda siis näidendivormis. Selle aastatuhande alguskümnendil ilmus igaks jõuluks ühe Karulaane tegelase jõulukalender, kus šokolaadi asemel pakuti lastele igaks päevaks juttu või luuletust. Kirjanikult on veel ilmunud 1999-2002 “Mõmmilood”, 2005 “Mõmmi tähemäng” ning 2006 “Mõmmi parimad aabitsalood”, mis on Mõmmi-Mari ja Mõmmi-Mai tähtede õppimise lugu. 2003 ilmunud “Mõmmi lugemiku” ideeks aga oli algklasside õpilastele lisalugemisvara pakkumine. Juttude aluseks on võetud tähed tähestikulises järjekorras. Iga tähe kohta on üks jutt, kõik tähejutud on seotud terviklikuks looks. Igas tähejutus on püütud kasutada võimalikult palju selle tähega sõnu

Heljo Mänd sündis Narvas, kuid perekond kolis õige pea Võrru, kust pärinesid tulevase kirjaniku esimesed elupildid. Kooli minnes elas ta juba Tallinnas. Ta õppis aastatel 1941–1946 Tallinna Arve- ja Plaanindustehnikumis raamatupidajaks, kuid töötas sel erialal väga lühikest aega. Aastatel 1946–1947 õppis Mänd Eesti Riiklikus Teatriinstituudis, aga ei lõpetanud seda. Abielust kunstnik Roman Männiga sündis perre neli last.

Kirjanik on öelnud, et perekond ja lapsed on tal esikohal, siis tuleb looming. Aega selle jaoks tuli varastada pereema tööde ja toimetuste vahelt. Küllap sealt tuli harjumus tõusta vara ja kirjutada iga päev midagi. Ligi seitse aastat oli Heljo Mänd „sahtliluuletaja“, kuni sekkus tema abikaasa, kes õhutas Mändi minema ajalehe Säde toimetusse kirjutatut näitama. Leht avaldas mõned luuletused ja küsis lisa. Mänd on öelnud, et abikaasa armastus tegi temast kirjaniku. Mitte ükski tekst ei läinud kodust välja, ilma et abikaasa poleks seda üle vaadanud või parandusi soovitanud. Ajakirjanduses ilmunud värssidest pani Mänd Ralf Parve innustamisel kokku oma esimese luulekogu lastele „Oakene“ (1957). Edaspidi polnud haruldane, et aastas ilmus tal kaks-kolm raamatut.

Loomingu ja pereelu kõrvalt töötas Heljo Mänd aastal 1956 “Sädeme” toimetuses, aastatel 1958–1965 ajakirja “Pioneer” ja 1960–1965 ühtlasi “Tähekese” toimetuses, mõnda aega toimetas Nõukogude Naises lastenurka „Karumõmmi jututuba“. Vabakutseline kirjanik oli ta aastast 1965, Eesti Kirjanike Liidu liige aastast 1961

Tähelepanuväärselt õnnestunud on Heljo Männi humoristlik koolipoisilugu „Toomas Linnupoeg”(1968). Samuti on armastatud jutustused on “Koer taskus” (1967) ning “Miks sa vaikid?” (1969) ning muinasjuttude kogumik “Roosa muinasjutt” (1990). Hästi tuntud on Männi luuletuste valikkogud “Pillerpall” (1973) ja “Rohupäike” (1986). Paljud Männi luuletused on külge saanud viisi („Jorupill jonn“, „Karumõmmi unelaul“, “Mina ka” ). Vastupidiselt Mõmmi lugudele leidis televariandist tee raamatusse „Nõiakivi“.

1983 ilmus lapsepõlvemälestustel põhinev jutukogu „Väikesed võililled”, mis sai siis Smuuli nimelise kirjanduspreemia osaliseks. 2021. aastal valiti parimaks raamatuks kategoorias „Eestlane ja tema lugu“ Heljo Männi raamatu “Väikesed võililled” uus täiendatud versioon.

Kui lapsed ning lapselapsedki olid juba suureks kasvatatud, leidis Mänd aega ka täiskasvanutele kirjutada. Ilmusid täiskasvanutele mõeldud romaanidele, mälestusteraamatud ja luulekogud.

Mänd pälvis aastal 2001 Valgetähe V klassi teenetemärgi, 2016. aastal aga Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia. 2016. aastal paigaldati Heljo Männi 90. sünnipäevaks Nõmmele kirjanikule pühendatud pink

Postitatud 7. veebr. 20267. veebr. 2026 kirjutas Maris Adamson

Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt

Tähtis pole mitte võit, vaid osavõtt

Selle mõtte formuleeris nüüdisaegsete olümpiamängude algataja Pierre de Coubertin 1908. aasta Londoni olümpiamängudel ja sellest sai olümpiaprintsiip, mille taga on väga selge filosoofia. Coubertin sõnastas mõtte inspireerituna anglikaani piiskopi Ethelbert Talboti jutlusest, kus öeldi, et: „Elus pole tähtis mitte võit, vaid hea võitlus; mitte edu, vaid pingutus; mitte võitmine, vaid hästi võideldud võistlus.“

Mõttekäiku seostatakse ka Vana-Rooma luuletaja Ovidiuse teosega “Metamorphoses”, mis sisaldab lugusid vanakreeka mütoloogiast. Ovidius näitab ikka ja jälle, et võit ei ole alati kõige olulisem väärtus – sageli on tähtsam teekond, osalus, iseloom, julgus või muutus, mis inimesega toimub.

Phaethon tahab võita võidusõidu päikesevankril, tõestamaks, et ta on päikesejumala poeg. Kuid ta ei ole selleks piisavalt valmistunud. Tema võiduiha lõpeb katastroofiga. Et päästa maailma täielikust hävingust, lööb Zeus Phaethoni välguga. Ovidius näitab, et võidu nimel riskimine ei ole voorus. Tähtsam oleks olnud mõistlikkus, enesetunnetus ja oma piiride tunnistamine

Atalanta on erakordselt kiire naine, kes võidab kõik mehed jooksus. Ta lubab abielluda mehega, kes suudab teda võidujooksus edestada. Kaotaja karistuseks on surm. Hippomenes võidab teda kavalusega – ta kasutab Aphroditelt saadud kolme kuldõuna Atlanta eksitamiseks ja aeglustamiseks. Kuid see võit ei too õnne – hoopis needuse, Aphrodite muudab nad karistuseks tänamatuse eest lõvideks. Ovidius vihjab, et võit, mis saavutatakse iga hinna eest, ei ole tõeline võit. Võit on sageli petlik, lühiajaline või isegi hukutav.

Pidagem siis olümpiaprinsiipi ja Ovidiuse mõtteid meeles olümpiasportlaste hindamisel ja arvustamisel!

Pierre de Coubertin (1863–1937) oli pärit Prantsuse aristokraatiast, tema kirg oli haridus. Nooruses veendus ta, et Prantsuse koolid vajavad uuendamist – eriti kehalise kasvatuse osas. Ta imetles Inglismaa koolisüsteemi, kus sport oli osa iseloomu kasvatamisest. 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel korraldas Coubertin maailma esimese kehalise kasvatuse kongressi. See tõi kokku õpetajaid, poliitikuid ja spordijuhte üle maailma ning pani aluse tema rahvusvahelisele mõjule. Coubertin mõistis, et sport võib olla rahvusvaheline ühendaja. Tema suur idee oli taasluua olümpiamängud, mis ühendaksid rahvaid rahumeelses võistluses. Coubertin esitas oma ettepaneku 23. juunil 1894 Sorbonne’i ülikoolis toimunud kongressil. See hetk tähistas kaasaegsete olümpiamängude sündi. Otsustati , et esimesed kaasaegsed olümpiamängud toimuvad Ateenas Kreekas ja olümpiamänge hakatakse korraldama iga nelja aasta järel. Sama kongressi tulemusena loodi Rahvusvaheline Olümpiakomitee. Coubertinist sai selle üks võtmeisikuid ja hiljem teine president, kes juhtis ROK-i 30 aastat (1896–1925)

Tutvu ka meie olümpiaraamatutega!

Postitatud 22. dets. 202523. dets. 2025 kirjutas Maris Adamson

Eesti kirjanike jõululood

Eesti kirjanike jõululood

Jõululood on olnud sajandeid osaks eestikeelsetest lauluraamatutest, lugemikest, laulikutest, kogumikest, ajalehtedest ja kalendritest. Eesti algupäraste kirjanike kirjutatud jõululood ilmusid 19. sajandi lõpus ajakirjanduses ja kalendrites. Varaseimad eesti jõuluteemalised jutud olid seotud kristliku õpetuse ja rahvavalgustusliku kirjandusega. Esimene eestikeelne jõuluraamat ilmus 20. sajandi alguses, kui hakati lastele ja peredele avaldama jõulujuttude kogumikke.

Esialgu pöörati meie kirjasõnas jõululugude kunstilisele poolele vähe tähelepanu. Jõululugude ülesanne oli pigem rituaalne, õpetlik, kõlbluslik. Oluline tähtsus oli J. V. Janseni tegevusel. “Perno Postimees” avaldas nii tema enda kirjutisi jõuludest kui ka teiste kirjutajate jõululugusid, näiteks noore Lydia Koidula jõululuuletusi. Carl Robert Jakobson Avaldab jõuluteemalisi kirjutisi Sakala ajalehes. Friedrich Reinhold Kreutzwald mitmed jõulude ja talviste pühade teemalised tekstid avaldati Eesti rahva kalendri lisana ja Eesti rahva lugemikus.

Siis, kui Maarja poega ilmale toonud,
Kõlas öösel taeva helinad,
Kus hulk inglid tähevalge paistel
Kaunist kiituslaulu laulsivad,
Neitsi vaatab lahkelt sündinud poega,
Õnneliku emasilmaga…
Aga ei ta võinud ette teada, Mis ta pojast ilma võis oodata,-
Kõrgel pidulikul tähteläigil
Taevas pühitsenud seda ööd…

FR. R. Kreutzwald “Jõulu helid” 1897

Varasemaid jõuluteemalisi luuletusi leiame veel kirjameestelt Jakob Hermann, Friedrich Kuhlbars, Matthias Johann Eisen, Jaan Bergmann, Ernst Enno, Julius Oro, Martin Lipp. Paljud varasemad jõululuuletused on leitavad Vallo Keppi koostatud ühest suurimast ja põhjalikumast eesti jõululuule kogumikust “Täis tähti jumallapse põll”

Karl Eduard Sööt (1862–1950) kirjutas mitmeid südamlikke ja rahvalikke jõululuuletusi, mis on tänini tuntud oma lihtsuse ja soojuse poolest. Tema esimene tuntud jõululuuletus „Jõuluõhtu“ pärineb 1887. aastast, mil ta avaldas selle ajalehes Olevik. Karl Eduard Söödi tuntumad jõululuuletused „Jõulupuul“ ja „Jõuluõhtu“ ilmusid 1903 ka tema kogumikus „Mälestused ja lootused“.

Juhan Liivi varasemad jõulumeeloluga salmid on „Jõuluõhtu“ ja „Jõuluilm“, mis kirjutati umbes 1887–1889. Need ilmusid esmalt ajalehes Olevik ja teistes tolleaegsetes väljaannetes, kus Liiv avaldas oma esimesi luuletusi. 1890. aastate algusel kirjutab Liiv oma tuntuimad talveteemalised luuletused „Lumehelbeke“ ja „Talvine tihane“. Jõululuuletusi on kirjutanud ka tema vend Jakob Liiv, need on ilmunud kogumikus „Lüürilised laulud“ 1920

19. ja 20. sajandi vahetuse paiku võis jõulude juurde kuuluda nii jõulukuusk kui õlgede tuppa toomine. Jõulude eel korrastati elamist, tehti paremat süüa, vähemalt osa perest käis ka kirikus, loeti jõuluevangeeliumi ja räägiti jõululapse tulekust. Jõulukuusel põletati küünlaid, tehti väikseid kingitusi.

1920. aastate paiku ilmub meie jõuludesse tegelasena jõuluvana, kellel on valge habe, karvamüts, kott kingitustega ja vöö vahel vitsakimp. Jõulukuusk, küünlad ja kuuseehted kuuluvad kindlasti jõulude tähistamise juurde. Jõuluevangeeliumi lugemisest ja jõululapsest enam ei räägita. Ilmselt kusagilt sealt lähebki murdejoon, kus jõuluvana hakkab asendama jõulude peategelast – jõululast.

1900–1920ndatel aastatel ilmunud lasteajakirjad “Laste Rõõm” ja “Lasteleht” avaldavad rohkesti jõulujutte.

Ernst Peterson-Särgava „Oheliku-onu jõulunägemine“ (1901) toob lugejani jõulujutte, kus jõuluõhtu ja unenäoline nägemus seotakse moraalse õpetusega. Siin näitab Särgava realistlikku stiili, kuid lisab rahvalikku ja pidulikku meeleolu. Tema „Jõulupuu“ (1903) on jutustus, kus jõulupuu traditsioon kujutatakse koduse pidulikkuse ja laste rõõmu sümbolina.

Jüri Parijõe loomingus leiame 11 lugu, mille põhiteema on seotud jõuludega. Jüri Parijõe jõululugusid on peetud erinevaks teistest tollastest, 1920.-1930. aastatel kirjutatud, jõulujuttudest. Esile tõstetakse Parijõe lugude elulähedust, lastekesksust ja sotsiaalkriitilisust. Liigutavad on linna-ainelised jutud „Jõulud akende taga” ja „Lehepoiste jõulumees”. Omamoodi huvitavad ja intiimsed on „Jõulujutt Endule” ja „Jõulujutuajamised Injuga”, mis kirjanik on kirjutanud oma lastest ja lastele ning neil on omapärane stiil ja tundetoon.

Esimene eestikeelne niinimetatud jõuluraamat ilmus 1936. aastal pealkirjaga “Jõulujutud”, selle toimetas Harri Haamer ja kirjastas J. Treumann. Harri Haamer (1906–1987), vaimulik ja kirjanik, kes tegutses aktiivselt laste- ja noortekirjanduse vallas. Haameri toimetajana roll oli tuua kokku autorite lood, mis sidusid rahvaliku ja vaimuliku jõulutraditsiooni. Raamat on digiteeritud ja kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu DIGARi arhiivis

1939 ilmub “Jõuluraamat”, mille koostajaks on Oskar Luik, kirjastajaks on R. Tohver & Ko. Kaunite illustratsioonidega lasteraamat sisaldab igihaljaid jõululaule “Neil karjastel väljal”, “Oh sa õnnistav”, “Oh jõulupuu”, “Igal aastal jälle”, “Kõige ilma õnnistus”, “Hõisake, taevad, ja inglid au Issandat kiitke”, “Ma tulen taevast ülevalt”, “Su sõime juures seisan ma”, “Üks roosike on tõusnud”, “Et tulge, oh lapsed”, “Miks nii hilja õhtukellad”, “Sa jõululaps, oh Jeesuke”, “Püha öö”. Samuti kuuluvad kogumikku eesti kirjanike jõuluteemalised luuletused. Ümbertrükk sellest raamatus ilmus 1991

1936–1940 ilmub igal aastal jõulude eel sariväljaanne „Jõuluõhtu“, mida toimetas Peeter Sink ja andis välja kirjastus Elav Sõna. Kirjutis pakkus vaimulikku ja ilukirjanduslikku lugemist, ühendades kristliku sõnumi ja rahvaliku pidulikkuse. Seda kasutati laialdaselt kogudustes ja peredes, olles osa jõulukultuuri kujundamisest enne Teist maailmasõda.

Kõige südant puudutavam jõululuuletus on ilmselt Marie Underi „Jõulutervitus 1941”. See tekst oli Nõukogude ajal karmilt keelatud. Seda loeti jõuluõhtul peast. Seda lugedes tõusti püsti. Under kirjutas selle luuletuse 1941. aasta detsembris, äsjaste Nõukogude küüditamiste vapustuse mõjul. Luuletus ilmus esimest korda Saksa-aegses ajalehes Eesti Sõna 1941. aasta jõulunumbri esiküljel ning muutus kohe rahva hulgas legendaarseks tekstiks, seda loeti ja kanti taskupiiblina salaja kaasas läbi mitmete rinnete ja vangilaagrite.

1940. aastal pärast Eesti okupeerimist keelati jõulud kui kristlik püha.

Nõukogude aeg katkestas Eestis jõulutraditsiooni ametlikul tasandil, kuigi kodudes ja kogudustes hoiti seda salaja elus. See seletab, miks 1930.–1940. aastate rikkalik jõulukirjandus katkeb järsult ja taastub alles 1990ndatel.

Suurimaks nii lastele kui suurtele sobilke jõululugude kogumikuks on „Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamat“ (2011, koostanud Olivia Saar, TEA kirjastus). Kuigi palju hilisem, koondab see kogumik 70 autori jõulutekste alates 19. sajandist kuni tänapäevani. Raamat sisaldab 177 luuletust ja juttu autoritelt Karl Eduard Sööt, Juhan Liiv, Jüri Parijõgi, Eno Raud, Aino Pervik, Heljo Mänd, Paul-Eerik Rummo, Andrus Kivirähk, Jaan Rannap jt,

Postitatud 23. okt. 202523. okt. 2025 kirjutas Maris Adamson

Varjud öös

Varjud öös

Öö loob atmosfääri, kus kõik on võimalik, kus piirid reaalse ja ebareaalse vahel hägustuvad. Me kardame ööd, sest ta ei näita oma nägu. Tuttavad kontuurid kaovad ja varjud venivad pikaks. Öö on aeg, mil vaimud ärkavad, loitsud toimivad ja hirmud saavad kuju. Inimene on valguse olend. Me loome reegleid, et tunda end turvaliselt. Aga öö rikub neid reegleid. Me kardame pimedust, aga me otsime teda, sest seal võib peituda tõde, mida päevavalgel ei näe.

Pimedus ei valitse pelgalt öös vaid ka teadmatuses. Kui me ei tea, mis meid ees ootab, täidab aju lüngad sageli negatiivsete stsenaariumitega. Mida vähem me teame, seda rohkem ruumi jääb hirmudele. Me kardame tundmatut, sest see seondub kontrolli kaotuse ja võimaliku ohuga. Kui inimene seisab silmitsi hirmuga – olgu see eksistentsiaalne, sotsiaalne või füüsiline – avaneb võimalus kas põgeneda või edasi astuda. Just hirm sunnib meid õppima, kohanema ja looma uusi strateegiaid. Paljud elumuutvad otsused sünnivad hirmu lävel.

Ameerika kirjanik Howard Phillips Lovecraft (1890–1937), kes on tuntud kui kosmilise õuduse žanri rajaja, on öelnud: „Kõige vanem ja tugevam inimlik emotsioon on hirm, ja kõige vanem ja tugevam hirm on hirm tundmatu ees.”

Fantaasiakirjandus armastab tundmatut. Tundmatu on see, mis paneb loo liikuma: kangelane peab minema sinna, kuhu ta ei julge, et leida midagi, mida ta ei teadnud end otsivat. Fantaasiakirjanduses on hirm sageli vajalik etapp kangelase teekonnal, mis viib teda uue arusaamiseni iseendast ja maailmast. Paljud tumedad lood ei lõpe lootusetult – hirmust läbi minemine toob sageli kaasa puhastumise, kasvamise või lunastuse.

Me naudime fantaasiakirjandust, sest see pakub turvalist võimalust kogeda hirmu, uurida inimpsüühika tumedaid kihte ja kohtuda tundmatuga, ilma et see meid reaalselt ohustataks. Me teame, et see on „ainult lugu”, mis muudab hirmu nauditavaks. Nende lugude kaudu saab inimene hirme läbi mängida ja mõista, mis teda tegelikult painab. Fantaasiakirjandus ei ole pelgalt meelelahutus – see on psühholoogiline ja kultuuriline rituaal, mis aitab meil mõtestada elu, tulla toime oma hirmude ja ühiskondlike pingetega.

Carl Gustav Jung kirjeldas „varju” kui inimese alateadvuse osa, mis sisaldab allasurutud hirme, ihasid ja instinkte. Fiktiivne lugu, aktiveerib aju samad piirkonnad, mis päris elu, kuid kuna lugeja teab, et tegemist on väljamõeldisega, saab ta kogeda kontrollitud tundeid.

Õuduskirjandus peegeldab sageli ühiskondlikke hirme ja pingeid. Näiteks külma sõja ajal levisid lood tulnukatest ja mutantidest, mis väljendasid hirmu tuumasõja ja tehnoloogilise arengu ees. Tulnukate kujutised on sageli emotsioonitud, tehnoloogiliselt üleolevad ja kontrollimatult võimsad, mis tekitab eksistentsiaalset ärevust. Nende kohalolu toob küsimused: „Mis siis, kui me pole universumis üksi?” ja „Mis siis, kui me pole kõige targemad?” Tulnukad ei tule tähesärast, vaid meie kujutlusvõime sügavusest. Mutandid aga esindavad ühiskonna hirme teistsuguse ees – olgu selleks rass, klass, seksuaalsus või ideoloogia.

Mutandid kirjanduses kehastavad sageli piiriolendeid, kes asuvad inimese ja teise vahel – olgu see „teine“ siis loom, masin, tulnukas või ühiskondlik hälve. Nad sümboliseerivad muutust, hirmu tundmatu ees, aga ka lootust evolutsioonile

Tulnukatest ja mutantidest on kirjutatud palju raamatuid. Mary Shelley „Frankenstein” (1818) on filosoofiline mõtisklus inimese loovuse ja vastutuse üle. Victor Frankenstein loob elu, kuid põgeneb oma loodud olendi eest – mitte selle välimuse, vaid omaenda hirmu ja süü tõttu.

„Salatoimikud“ (X-Files) räägivad FBI juhtumitest, mis on jäänud lahendamata ja sisaldavad üleloomulikke või seletamatuid elemente – tulnukad, vaimud, mutandid, ajarännakud, geneetilised eksperimendid, ja palju muud.

Indrek Hargla – French ja Koulu sarja osad ei räägi otseselt mutantidest, kuid sisaldavad elemente, kus inimese keha ja teadvus muutuvad, segunedes üleloomuliku ja teadusliku maailmaga. Rein Tootmaa „Tulnukad ja kratid“ on ulmelis-realistlik romaan, kus tulnukad ja kratid osalevad Eesti poliitikas. Romaan kuulub Eesti kirjanduses haruldasse ulmelise satiiri žanri, kus fantaasia ei ole pelgalt eskapism, vaid vahend ühiskonna analüüsimiseks. Krattide ja tulnukate kujundid ühendavad rahvapärase mütoloogia ja tulevikufantaasia, luues ainulaadse keele, millega rääkida Eesti identiteedist ja poliitikast.

Varjud, öö ja vaimud on arhetüübid, mis on olnud osa inimkultuurist tuhandeid aastaid. Nende kaudu ühendume millegi ürgse ja universaalsega. Meie esivanemad pidid kiiresti otsustama, kas varjus liikuva olendi lähenemine on turvaline või mitte. Hirm tundmatu ees aitas neil ellu jääda. Vaime seostatakse surmaga. Kuna surm on paratamatu, kuid samas hoomamatu, kehastavad vaimud seda tundmatut ruumi, mille üle kontroll puudub. Kultuurides, kus usutakse hingede rändamisse või hauatagusesse ellu, on vaimud sageli ka hoiatav või karistav jõud. Eesti fantaasiakirjanduses, näiteks Herta Laipaiga loomingus, kasutatakse rahvapäraseid motiive – kodukäijad, kratid, metsavaimud – mis seovad hirmu kultuurilise identiteediga. Aime Maripuu „Maarjamäe lossi kummitused” viib meid aga ruumidesse, kus seinad mäletavad rohkem kui inimesed. Kummitused ei ilmuta end selleks, et hirmutada, vaid selleks, et meenutada.

Mis teeb inimesest inimese? Kas surematus tähendab inimlikkuse kaotust? Vampiir on inimese ja koletise vahepealne olend – ta on kunagi olnud inimene, kuid nüüd elab üleloomulikus vormis. Vampiir muutub ajas – 19. sajandil oli ta aristokraatlik krahv, 20. sajandil seksuaalne sümbol, 21. sajandil identiteedikriisis noor. Vampiir on alati nii tõrjuv kui ligitõmbav. Vampiir on piiride rikkuja, kes kutsub meid kohtuma iseenda tumedama poolega

Krahv Dracula ei ole pelgalt verd imev olend – ta on tundmatu, kes tungib viktoriaanlikku maailma, ähvardades selle moraalseid ja kultuurilisi piire. „Vampiiri päevikud” toovad klassikalise vampiiriteema noortekirjandusse, kus pimedus ja hirm on seotud armastuse, valiku ja lunastuse teemadega. Vampiirid Anne Rice’i romaanis „Intervjuu vampiiriga” ei ole pelgalt koletised – nad on eksistentsialistlikud olendid, kes otsivad tähendust, armastust ja lunastust.

Tänapäeva õuduslood käsitlevad sageli identiteedikriise, isolatsiooni ja eksistentsiaalset ärevust, mis peegeldavad modernse ühiskonna muresid. Identiteedikriis tekib, kui inimene kahtleb oma olemuses, väärtustes või rollides. See võib olla seotud vanuse, trauma, kultuurilise nihke või ühiskondlike ootustega. Selliste lugude autoriteks on Margaret Atwood, Stephen King, Jeff Lindsay

Miks fantaasiakirjandus meid köidab? Sest me tahame testida oma piire – kui suurt hirmu me talume. Inimese aju on evolutsiooniliselt kujunenud nii, et see eelistab ennustatavust ja tuttavust — tundmatu tekitab ärevust, sest seondub ebakindluse, kontrolli puudumise ja võimaliku ohuga. Samuti pakub fantaasiakirjandus võimalust käsitleda tabuteemasid – surma, hullumeelsust, vägivalda. Fantaasiakirjandus ei loo hirme – ta tõlgib neid.