Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 22. dets. 202523. dets. 2025 kirjutas Maris Adamson

Eesti kirjanike jõululood

Eesti kirjanike jõululood

Jõululood on olnud sajandeid osaks eestikeelsetest lauluraamatutest, lugemikest, laulikutest, kogumikest, ajalehtedest ja kalendritest. Eesti algupäraste kirjanike kirjutatud jõululood ilmusid 19. sajandi lõpus ajakirjanduses ja kalendrites. Varaseimad eesti jõuluteemalised jutud olid seotud kristliku õpetuse ja rahvavalgustusliku kirjandusega. Esimene eestikeelne jõuluraamat ilmus 20. sajandi alguses, kui hakati lastele ja peredele avaldama jõulujuttude kogumikke.

Esialgu pöörati meie kirjasõnas jõululugude kunstilisele poolele vähe tähelepanu. Jõululugude ülesanne oli pigem rituaalne, õpetlik, kõlbluslik. Oluline tähtsus oli J. V. Janseni tegevusel. “Perno Postimees” avaldas nii tema enda kirjutisi jõuludest kui ka teiste kirjutajate jõululugusid, näiteks noore Lydia Koidula jõululuuletusi. Carl Robert Jakobson Avaldab jõuluteemalisi kirjutisi Sakala ajalehes. Friedrich Reinhold Kreutzwald mitmed jõulude ja talviste pühade teemalised tekstid avaldati Eesti rahva kalendri lisana ja Eesti rahva lugemikus.

Siis, kui Maarja poega ilmale toonud,
Kõlas öösel taeva helinad,
Kus hulk inglid tähevalge paistel
Kaunist kiituslaulu laulsivad,
Neitsi vaatab lahkelt sündinud poega,
Õnneliku emasilmaga…
Aga ei ta võinud ette teada, Mis ta pojast ilma võis oodata,-
Kõrgel pidulikul tähteläigil
Taevas pühitsenud seda ööd…

FR. R. Kreutzwald “Jõulu helid” 1897

Varasemaid jõuluteemalisi luuletusi leiame veel kirjameestelt Jakob Hermann, Friedrich Kuhlbars, Matthias Johann Eisen, Jaan Bergmann, Ernst Enno, Julius Oro, Martin Lipp. Paljud varasemad jõululuuletused on leitavad Vallo Keppi koostatud ühest suurimast ja põhjalikumast eesti jõululuule kogumikust “Täis tähti jumallapse põll”

Karl Eduard Sööt (1862–1950) kirjutas mitmeid südamlikke ja rahvalikke jõululuuletusi, mis on tänini tuntud oma lihtsuse ja soojuse poolest. Tema esimene tuntud jõululuuletus „Jõuluõhtu“ pärineb 1887. aastast, mil ta avaldas selle ajalehes Olevik. Karl Eduard Söödi tuntumad jõululuuletused „Jõulupuul“ ja „Jõuluõhtu“ ilmusid 1903 ka tema kogumikus „Mälestused ja lootused“.

Juhan Liivi varasemad jõulumeeloluga salmid on „Jõuluõhtu“ ja „Jõuluilm“, mis kirjutati umbes 1887–1889. Need ilmusid esmalt ajalehes Olevik ja teistes tolleaegsetes väljaannetes, kus Liiv avaldas oma esimesi luuletusi. 1890. aastate algusel kirjutab Liiv oma tuntuimad talveteemalised luuletused „Lumehelbeke“ ja „Talvine tihane“. Jõululuuletusi on kirjutanud ka tema vend Jakob Liiv, need on ilmunud kogumikus „Lüürilised laulud“ 1920

19. ja 20. sajandi vahetuse paiku võis jõulude juurde kuuluda nii jõulukuusk kui õlgede tuppa toomine. Jõulude eel korrastati elamist, tehti paremat süüa, vähemalt osa perest käis ka kirikus, loeti jõuluevangeeliumi ja räägiti jõululapse tulekust. Jõulukuusel põletati küünlaid, tehti väikseid kingitusi.

1920. aastate paiku ilmub meie jõuludesse tegelasena jõuluvana, kellel on valge habe, karvamüts, kott kingitustega ja vöö vahel vitsakimp. Jõulukuusk, küünlad ja kuuseehted kuuluvad kindlasti jõulude tähistamise juurde. Jõuluevangeeliumi lugemisest ja jõululapsest enam ei räägita. Ilmselt kusagilt sealt lähebki murdejoon, kus jõuluvana hakkab asendama jõulude peategelast – jõululast.

1900–1920ndatel aastatel ilmunud lasteajakirjad “Laste Rõõm” ja “Lasteleht” avaldavad rohkesti jõulujutte.

Ernst Peterson-Särgava „Oheliku-onu jõulunägemine“ (1901) toob lugejani jõulujutte, kus jõuluõhtu ja unenäoline nägemus seotakse moraalse õpetusega. Siin näitab Särgava realistlikku stiili, kuid lisab rahvalikku ja pidulikku meeleolu. Tema „Jõulupuu“ (1903) on jutustus, kus jõulupuu traditsioon kujutatakse koduse pidulikkuse ja laste rõõmu sümbolina.

Jüri Parijõe loomingus leiame 11 lugu, mille põhiteema on seotud jõuludega. Jüri Parijõe jõululugusid on peetud erinevaks teistest tollastest, 1920.-1930. aastatel kirjutatud, jõulujuttudest. Esile tõstetakse Parijõe lugude elulähedust, lastekesksust ja sotsiaalkriitilisust. Liigutavad on linna-ainelised jutud „Jõulud akende taga” ja „Lehepoiste jõulumees”. Omamoodi huvitavad ja intiimsed on „Jõulujutt Endule” ja „Jõulujutuajamised Injuga”, mis kirjanik on kirjutanud oma lastest ja lastele ning neil on omapärane stiil ja tundetoon.

Esimene eestikeelne niinimetatud jõuluraamat ilmus 1936. aastal pealkirjaga “Jõulujutud”, selle toimetas Harri Haamer ja kirjastas J. Treumann. Harri Haamer (1906–1987), vaimulik ja kirjanik, kes tegutses aktiivselt laste- ja noortekirjanduse vallas. Haameri toimetajana roll oli tuua kokku autorite lood, mis sidusid rahvaliku ja vaimuliku jõulutraditsiooni. Raamat on digiteeritud ja kättesaadav Eesti Rahvusraamatukogu DIGARi arhiivis

1939 ilmub “Jõuluraamat”, mille koostajaks on Oskar Luik, kirjastajaks on R. Tohver & Ko. Kaunite illustratsioonidega lasteraamat sisaldab igihaljaid jõululaule “Neil karjastel väljal”, “Oh sa õnnistav”, “Oh jõulupuu”, “Igal aastal jälle”, “Kõige ilma õnnistus”, “Hõisake, taevad, ja inglid au Issandat kiitke”, “Ma tulen taevast ülevalt”, “Su sõime juures seisan ma”, “Üks roosike on tõusnud”, “Et tulge, oh lapsed”, “Miks nii hilja õhtukellad”, “Sa jõululaps, oh Jeesuke”, “Püha öö”. Samuti kuuluvad kogumikku eesti kirjanike jõuluteemalised luuletused. Ümbertrükk sellest raamatus ilmus 1991

1936–1940 ilmub igal aastal jõulude eel sariväljaanne „Jõuluõhtu“, mida toimetas Peeter Sink ja andis välja kirjastus Elav Sõna. Kirjutis pakkus vaimulikku ja ilukirjanduslikku lugemist, ühendades kristliku sõnumi ja rahvaliku pidulikkuse. Seda kasutati laialdaselt kogudustes ja peredes, olles osa jõulukultuuri kujundamisest enne Teist maailmasõda.

Kõige südant puudutavam jõululuuletus on ilmselt Marie Underi „Jõulutervitus 1941”. See tekst oli Nõukogude ajal karmilt keelatud. Seda loeti jõuluõhtul peast. Seda lugedes tõusti püsti. Under kirjutas selle luuletuse 1941. aasta detsembris, äsjaste Nõukogude küüditamiste vapustuse mõjul. Luuletus ilmus esimest korda Saksa-aegses ajalehes Eesti Sõna 1941. aasta jõulunumbri esiküljel ning muutus kohe rahva hulgas legendaarseks tekstiks, seda loeti ja kanti taskupiiblina salaja kaasas läbi mitmete rinnete ja vangilaagrite.

1940. aastal pärast Eesti okupeerimist keelati jõulud kui kristlik püha.

Nõukogude aeg katkestas Eestis jõulutraditsiooni ametlikul tasandil, kuigi kodudes ja kogudustes hoiti seda salaja elus. See seletab, miks 1930.–1940. aastate rikkalik jõulukirjandus katkeb järsult ja taastub alles 1990ndatel.

Suurimaks nii lastele kui suurtele sobilke jõululugude kogumikuks on „Eesti jõulusalmide ja -juttude kuldraamat“ (2011, koostanud Olivia Saar, TEA kirjastus). Kuigi palju hilisem, koondab see kogumik 70 autori jõulutekste alates 19. sajandist kuni tänapäevani. Raamat sisaldab 177 luuletust ja juttu autoritelt Karl Eduard Sööt, Juhan Liiv, Jüri Parijõgi, Eno Raud, Aino Pervik, Heljo Mänd, Paul-Eerik Rummo, Andrus Kivirähk, Jaan Rannap jt,

Postitatud 23. okt. 202523. okt. 2025 kirjutas Maris Adamson

Varjud öös

Varjud öös

Öö loob atmosfääri, kus kõik on võimalik, kus piirid reaalse ja ebareaalse vahel hägustuvad. Me kardame ööd, sest ta ei näita oma nägu. Tuttavad kontuurid kaovad ja varjud venivad pikaks. Öö on aeg, mil vaimud ärkavad, loitsud toimivad ja hirmud saavad kuju. Inimene on valguse olend. Me loome reegleid, et tunda end turvaliselt. Aga öö rikub neid reegleid. Me kardame pimedust, aga me otsime teda, sest seal võib peituda tõde, mida päevavalgel ei näe.

Pimedus ei valitse pelgalt öös vaid ka teadmatuses. Kui me ei tea, mis meid ees ootab, täidab aju lüngad sageli negatiivsete stsenaariumitega. Mida vähem me teame, seda rohkem ruumi jääb hirmudele. Me kardame tundmatut, sest see seondub kontrolli kaotuse ja võimaliku ohuga. Kui inimene seisab silmitsi hirmuga – olgu see eksistentsiaalne, sotsiaalne või füüsiline – avaneb võimalus kas põgeneda või edasi astuda. Just hirm sunnib meid õppima, kohanema ja looma uusi strateegiaid. Paljud elumuutvad otsused sünnivad hirmu lävel.

Ameerika kirjanik Howard Phillips Lovecraft (1890–1937), kes on tuntud kui kosmilise õuduse žanri rajaja, on öelnud: „Kõige vanem ja tugevam inimlik emotsioon on hirm, ja kõige vanem ja tugevam hirm on hirm tundmatu ees.”

Fantaasiakirjandus armastab tundmatut. Tundmatu on see, mis paneb loo liikuma: kangelane peab minema sinna, kuhu ta ei julge, et leida midagi, mida ta ei teadnud end otsivat. Fantaasiakirjanduses on hirm sageli vajalik etapp kangelase teekonnal, mis viib teda uue arusaamiseni iseendast ja maailmast. Paljud tumedad lood ei lõpe lootusetult – hirmust läbi minemine toob sageli kaasa puhastumise, kasvamise või lunastuse.

Me naudime fantaasiakirjandust, sest see pakub turvalist võimalust kogeda hirmu, uurida inimpsüühika tumedaid kihte ja kohtuda tundmatuga, ilma et see meid reaalselt ohustataks. Me teame, et see on „ainult lugu”, mis muudab hirmu nauditavaks. Nende lugude kaudu saab inimene hirme läbi mängida ja mõista, mis teda tegelikult painab. Fantaasiakirjandus ei ole pelgalt meelelahutus – see on psühholoogiline ja kultuuriline rituaal, mis aitab meil mõtestada elu, tulla toime oma hirmude ja ühiskondlike pingetega.

Carl Gustav Jung kirjeldas „varju” kui inimese alateadvuse osa, mis sisaldab allasurutud hirme, ihasid ja instinkte. Fiktiivne lugu, aktiveerib aju samad piirkonnad, mis päris elu, kuid kuna lugeja teab, et tegemist on väljamõeldisega, saab ta kogeda kontrollitud tundeid.

Õuduskirjandus peegeldab sageli ühiskondlikke hirme ja pingeid. Näiteks külma sõja ajal levisid lood tulnukatest ja mutantidest, mis väljendasid hirmu tuumasõja ja tehnoloogilise arengu ees. Tulnukate kujutised on sageli emotsioonitud, tehnoloogiliselt üleolevad ja kontrollimatult võimsad, mis tekitab eksistentsiaalset ärevust. Nende kohalolu toob küsimused: „Mis siis, kui me pole universumis üksi?” ja „Mis siis, kui me pole kõige targemad?” Tulnukad ei tule tähesärast, vaid meie kujutlusvõime sügavusest. Mutandid aga esindavad ühiskonna hirme teistsuguse ees – olgu selleks rass, klass, seksuaalsus või ideoloogia.

Mutandid kirjanduses kehastavad sageli piiriolendeid, kes asuvad inimese ja teise vahel – olgu see „teine“ siis loom, masin, tulnukas või ühiskondlik hälve. Nad sümboliseerivad muutust, hirmu tundmatu ees, aga ka lootust evolutsioonile

Tulnukatest ja mutantidest on kirjutatud palju raamatuid. Mary Shelley „Frankenstein” (1818) on filosoofiline mõtisklus inimese loovuse ja vastutuse üle. Victor Frankenstein loob elu, kuid põgeneb oma loodud olendi eest – mitte selle välimuse, vaid omaenda hirmu ja süü tõttu.

„Salatoimikud“ (X-Files) räägivad FBI juhtumitest, mis on jäänud lahendamata ja sisaldavad üleloomulikke või seletamatuid elemente – tulnukad, vaimud, mutandid, ajarännakud, geneetilised eksperimendid, ja palju muud.

Indrek Hargla – French ja Koulu sarja osad ei räägi otseselt mutantidest, kuid sisaldavad elemente, kus inimese keha ja teadvus muutuvad, segunedes üleloomuliku ja teadusliku maailmaga. Rein Tootmaa „Tulnukad ja kratid“ on ulmelis-realistlik romaan, kus tulnukad ja kratid osalevad Eesti poliitikas. Romaan kuulub Eesti kirjanduses haruldasse ulmelise satiiri žanri, kus fantaasia ei ole pelgalt eskapism, vaid vahend ühiskonna analüüsimiseks. Krattide ja tulnukate kujundid ühendavad rahvapärase mütoloogia ja tulevikufantaasia, luues ainulaadse keele, millega rääkida Eesti identiteedist ja poliitikast.

Varjud, öö ja vaimud on arhetüübid, mis on olnud osa inimkultuurist tuhandeid aastaid. Nende kaudu ühendume millegi ürgse ja universaalsega. Meie esivanemad pidid kiiresti otsustama, kas varjus liikuva olendi lähenemine on turvaline või mitte. Hirm tundmatu ees aitas neil ellu jääda. Vaime seostatakse surmaga. Kuna surm on paratamatu, kuid samas hoomamatu, kehastavad vaimud seda tundmatut ruumi, mille üle kontroll puudub. Kultuurides, kus usutakse hingede rändamisse või hauatagusesse ellu, on vaimud sageli ka hoiatav või karistav jõud. Eesti fantaasiakirjanduses, näiteks Herta Laipaiga loomingus, kasutatakse rahvapäraseid motiive – kodukäijad, kratid, metsavaimud – mis seovad hirmu kultuurilise identiteediga. Aime Maripuu „Maarjamäe lossi kummitused” viib meid aga ruumidesse, kus seinad mäletavad rohkem kui inimesed. Kummitused ei ilmuta end selleks, et hirmutada, vaid selleks, et meenutada.

Mis teeb inimesest inimese? Kas surematus tähendab inimlikkuse kaotust? Vampiir on inimese ja koletise vahepealne olend – ta on kunagi olnud inimene, kuid nüüd elab üleloomulikus vormis. Vampiir muutub ajas – 19. sajandil oli ta aristokraatlik krahv, 20. sajandil seksuaalne sümbol, 21. sajandil identiteedikriisis noor. Vampiir on alati nii tõrjuv kui ligitõmbav. Vampiir on piiride rikkuja, kes kutsub meid kohtuma iseenda tumedama poolega

Krahv Dracula ei ole pelgalt verd imev olend – ta on tundmatu, kes tungib viktoriaanlikku maailma, ähvardades selle moraalseid ja kultuurilisi piire. „Vampiiri päevikud” toovad klassikalise vampiiriteema noortekirjandusse, kus pimedus ja hirm on seotud armastuse, valiku ja lunastuse teemadega. Vampiirid Anne Rice’i romaanis „Intervjuu vampiiriga” ei ole pelgalt koletised – nad on eksistentsialistlikud olendid, kes otsivad tähendust, armastust ja lunastust.

Tänapäeva õuduslood käsitlevad sageli identiteedikriise, isolatsiooni ja eksistentsiaalset ärevust, mis peegeldavad modernse ühiskonna muresid. Identiteedikriis tekib, kui inimene kahtleb oma olemuses, väärtustes või rollides. See võib olla seotud vanuse, trauma, kultuurilise nihke või ühiskondlike ootustega. Selliste lugude autoriteks on Margaret Atwood, Stephen King, Jeff Lindsay

Miks fantaasiakirjandus meid köidab? Sest me tahame testida oma piire – kui suurt hirmu me talume. Inimese aju on evolutsiooniliselt kujunenud nii, et see eelistab ennustatavust ja tuttavust — tundmatu tekitab ärevust, sest seondub ebakindluse, kontrolli puudumise ja võimaliku ohuga. Samuti pakub fantaasiakirjandus võimalust käsitleda tabuteemasid – surma, hullumeelsust, vägivalda. Fantaasiakirjandus ei loo hirme – ta tõlgib neid.

Postitatud 14. aug. 202514. aug. 2025 kirjutas Maris Adamson

Giuseppe Tomasi di Lampedusa

Giuseppe Tomasi di Lampedusa

Giuseppe Tomasi di Lampedusa, Palma hertsog ja Lampedusa prints, sündis 23. detsembril 1896 Palermos ja suri 23. juulil 1957 Roomas. Ta on tuntud eelkõige romaani „Leopard“ autorina.

Lampedusa osales Esimeses maailmasõjas Itaalia armee suurtükiväeohvitserina. Ta langes vangi Ungaris, kust ta hiljem põgenes ja naasis jalgsi Itaaliasse. Pärast sõda unistas ta diplomaatilisest karjäärist, kuid närvivapustus takistas selle elluviimist. Lampedusa elas eraklikku elu, pühendudes lugemisele, mediteerimisele ja kirjandusele.

1925. aastal kohtus ta Londonis Alexandra von Wolff-Stomerseega, kes oli tema onu teise abikaasa tütar. Alexandra, hüüdnimega Licy, oli Venemaa tsaari Nikolai II õukonnameistri parun Boris von Wolff-Stomersee ning Modenas sündinud ooperilaulja Alice Barbi tütar. Ta oli õppinud psühhoanalüüsi Berliinis. Tutvumise ajal oli Alexandra veel abielus oma esimene abikaasaga Baron André Pilar von Pilchauga Nende abielu oli keeruline, kuna Pilar oli homoseksuaalne.

Pärast lahutust abiellus Alexandra Giuseppe Tomasi di Lampedusaga. Paar laulatati õigeusu tseremoonial Riia kirikus 24. augustil 1932. Kuna Alexandra ei saanud hästi läbi Tomasi emaga, elas ta suure osa aastast Lätis, Stāmerienas või Riias samal ajal kui Tomasi viibis peamiselt Palermos. 30-ndatel aastatel kohtusid nad talvel Sitsiilias, suvel Lätis.

Paari lahus elatud ajast pärineb umbes 200 kirja, mis avaldati 1987. aastal, viis aastat pärast printsess Alexandra surma, kes oli oma abikaasast 25 aastat kauem elanud. Kirjad avaldas Caterina Cardona raamatus “Kirjad Licyle. Epistolaarne abielu“. Kaks armastajat kirjutasid teineteisele prantsuse keeles, kuigi nad mõistsid teineteist suurepäraselt ka itaalia, saksa ja vene keeles. Alexandra oli psühhoanalüütik, haritud ja analüütiline. Nende kirjavahetus ja vestlused aitasid Tomasil sügavamalt mõtestada inimloomust ja ühiskondlikke muutusi.

Stāmeriena, mida tunti ka Stomersee nime all, on rüütlimõis Liivimaal Valga kreisis Gulbene kihelkonnas. Stomersee oli üks enam kui 20 häärberi hulgas, mis kuulus rikkale von Wolffide suguvõsale. Von Wolffi perekond sai Stāmeriena mõisa omanikuks 1802. aastal. Pärast 1940. aastat konfiskeeris Nõukogude valitsus mõisa. Lampedusa palee Palermos hävis sõjas. Nii rentisid Alexandra ja Tomasa endale koos uue elukoha Palermos.

“Gepard” oli Giuseppe Tomasi di Lampedusa ainus romaan.
Romaan pajatab veel 19. sajandi teise poole algul Itaalia territooriumil olnud väikeriikide ühendamisest Sitsiilia näitel ja samuti kaduva Sitsiilia aristokraatia asemele tulevast napi haridusega rikkuritest. Kirjastused ei võtnud algselt käsikirja vastu ning see kibestas üksindustarmastavat ning kinnise loomuga kirjanikku.
Romaan ilmus alles 1958 postuumselt. Sellest sai Teise maailmasõja järgse ajastu bestseller, mis võitis 1959. aastal Strega auhinna. Romaani põhjal tehti 1963. aastal samanimeline film.
Lampedusa teoses „Jutustused”, mis ilmus eesti keeles 2017. aastal, leiab ühe viite ka Liivamaale – autor märgib, et Sitsiilias ei käinud rõõm tööga kaasas: „lauldes viinamarju koristavad toskaanalannad või pidusöökide, laulu ja kurameerimisega pikitud Liivimaa rehepeks on siin tundmatu”.

Abikaasad on maetud kõrvuti Palermo kaputsiinide kalmistule

Postitatud 2. juuli 20252. juuli 2025 kirjutas Maris Adamson

Eesti pagulaskirjandus

Eesti pagulaskirjandus

Maailmas laiali pillutatud eestlastele pakkus pidevus- ja ühtekuuluvustunnet keel. Teise maailmasõja järgseil aastail oli Eesti kirjandustraditsiooni säilimise pearaskus pagulaskirjanduse kanda. Eestis algas kirjanduskultuuri hävitamine, välismaal üritati seda aga säilitada. Eesti pagulaskirjandus arenes väljaspool okupeeritud Eestit aastail 1944–1990. 1950. aastate II pooleni ilmus paguluses algupärast kirjandust rohkem kui kodumaal, ainestiku ning vormilise ja temaatilise mitmekesisuse poolest domineeris paguluses kirjutatu veel kuni 1960. aastateni, mil kodumaa kirjanduses algas elavnemine.

Miljonilisest rahvast põgenes Eestist 1944. aasta sügisel umbes 70 000 inimest. Õnnelikumad pääsesid üle mere Rootsi, vähem õnnelikud pidid koos sakslastega minema Saksamaale, kust suurem osa liikus hiljem Kanadasse, USA-sse ja Austraaliasse. Need neli maad saidki pärast Teist maailmasõda eestlaste peamisteks asukohamaadeks väljaspool kodumaad.

1945 asutati Stockholmis Välismaine Eesti Kirjanike Liit, mille esimeheks oli 1945–1982 August Mälk. Temale järgnes Kalju Lepik ja 1999. aastal sai esimeheks Enn Nõu, kelle juhtimisel Välismaine Eesti Kirjanike Liit lõpetas 2000. aastal oma tegevuse ja ühines Eesti Kirjanike Liiduga. Liidul on olnud kuni 78 liiget.

Esimene eesti pagulaste kirjastus oli 1944. aastal Helsingis asutatud kirjastus Orto, mis koliti aga peagi Kesk-Rootsi väikelinna Vadstenasse, kuhu kirjastus jäi 1948. aastani. 1948–1951 tegutseti Göteborg’is Rootsis. 1951. aastal viidi kirjastus üle Torontosse Kanadas, kus kirjastus 1973. aastal oma tegevuse lõpetas. Kirjastuse omanik oli Andres Laur. Kirjastuse esimeseks ülesandeks oli varustada tol ajal põgenikelaagreis viibivaid eestlasi hädavajalike sõnaraamatute ja keeleõpikutega. Peamiselt äriliste sihtidega Orto üllitas eesti kirjanduse klassikat ja uudisteoseid, hiljem suurenes tõlgete osatähtsus, kokku ilmus 405 teost. Rahulolematus «Orto» madalate honoraride, ärimentaliteedi ning autorite asjatundmatu kohtlemise pärast sundiski kirjanikke koonduma oma kirjastuse loomiseks.

Eesti pagulaskirjanduse keskmeks sai aastatel 1950–1994 Rootsis Lundis tegutsenud kirjastus Eesti Kirjanike Kooperatiiv. Kirjastuse juht ja ülevalhoidja oli väsimatu ja viljakas Bernard Kangro, kelle abiliseks oli hilisem Lundi ülikooli soome-ugri keelte dotsent Valev Uibopuu. Kirjastuse Eesti Kirjanike Kooperatiiv asutamise juures lõid lisaks Kangrole ja Uibopuule agaralt kaasa veel August Gailit ning rahastaja Enn Vallak. EKK polnud erakirjastus, vaid pigem kirjanike organisatsioon või ühendus, milles kirjastamisküsimuste üle otsustasid autorid ise. EKK tegevust juhtis kord aastas kokkukutsutav peakoosolek, juhatus ja kirjanduslik kolleegium. Viimasesse kuulus 57 tunnustatud autorit, kelle ülesandeks oli kirjastuskava koostamine.

Eesti Kirjanike Kooperatiiv andis välja kahte seeriat: raamatuklubi põhimõttel kindla liikmeskonnaga A-seeria, kus ilmusid romaanid, novellikogud ja memuaarteosed, ning B-seeria luule, noorsooraamatute, populaarteaduslike, pilditeoste jm jaoks. Raamatute seljal oli Endel Kõksi kavandatud tiibhobuse kujutis. Kokku andis Eesti Kirjanike Kooperatiiv ajavahemikus 1951-1993 välja 415 raamatut 78 Eesti autorilt.

Kirjastuse edukas toimimine eesti eksiilkultuuris toetus nõudlikule kirjanduslikule kolleegiumile ja ülemaailmsele müügivõrgustikule. Paljudes maades elanud kirjanike ja kogu vaba maailma laiali paisatud eestlaste jaoks omandas postimüügi teel levitatud emakeelne kirjandus olulise globaalse suhtlemisvahendi ja rahvuslikku identiteeti kinnitava tähenduse.

Eesti kirjanduse järjepidevust paguluses hoidsid kolm põlvkonda Teise maailmasõja lõpul Eestist lahkunud literaate. Loomingut jätkasid juba Eestis tunnustatud kirjanikud Gustav Suits, Marie Under, August Mälk, August Gailit, Bernard Kangro, Karl Ristikivi, Gert Helbemäe ja teised. Jätkas põlvkond, kes olid kirjutama hakanud sõja ajal: Arvo Mägi, Valev Uibopuu, Kalju Lepik, Ilmar Talve, Arved Viirlaid. Väikesearvuline oli põlvkond, kes sai täisealisteks juba eksiilis: eesti keeles kirjutasid neist Helga Nõu, Enn Nõu, Aarand Roos ja Elin Toona. Neist natuke nooremad (nagu Peeter Puide, Mare Kandre, Enel Melberg) hakkasid kirjutama asukohamaa keeles. Asukohamaa keeles tegid oma akadeemilist karjääri 1940. ja 1950. aastatel sündinud eesti päritolu humanitaarteadlased Maire Jaanus, Tiina Ann Kirss ja Thomas Salumets, kes on kõik tegelnud ka eesti kirjandusega.

Lugejaskonna vananemine ja kahanemine, sellest tingitud trükiarvude langemine ning uute võimekate autorite kesine juurdekasv muutus hästi toimima hakanud kirjastuse peamiseks probleemiks alates 1960. aastate algusest. 1980. aastate lõpuks olid vanema põlve pagulaskirjanikud surnud, teised vanad ja väsinud ning väliseesti lugejate huvi kirjanduse vastu oli oluliselt langenud.

Hruštšovi sula ja sellele järgnev aeg oli teinudi võimalikuks suhtlemise kodumaa ja pagulaste vahel. 1956. aastal jõudsid esimesed turismirühmad Nõukogude Eestist Rootsi. Juhan Smuul ja Debora Vaarandi, Vladimir Beekman ja Johannes Semper kohtusid Stockholmis Raimond Kolga ja Kalju Lepikuga, Lundis Bernard Kangroga.

1965. aastal peeti Helsingis fennougristika II kongress, kuhu saabus ka delegatsioon Nõukogude Eestist. Paljude vanade sõprade ja tuttavate jaoks oli see esimene kohtumine 20 aasta järel. Bernard Kangro romaani „Keeristuli“ (1969) epiloog kujutab seda kohtumist Kangrole omases müstilises stiilis, vahendades peamiselt autori vastuolulisi emotsioone. Pagulaste omavahelises kirjavahetustes, mis oli tsensuurist vaba, sõelutakse põhjalikult „sealtpoolt tulnud“ inimeste saatusi ja nendelt kuuldud kodumaa-uudiseid (näiteks Julius Mägiste kirjad Ants Orasele või Rein Riitsalu kirjad Imant Rebasele).

Välis- ja kodueesti kirjanikud said kokku 1989. aasta mais Helsingis. Initsiatiiv kohtumiseks tuli muidugi Tallinnast, kus mõeldi, et paljud väliseesti kirjanikud ei oleks nõus Eesti NSV-sse tulema, ning leiti, et kohtuma peaks neutraalsemal pinnal.

Paraku on kodumaalt põgenike kirjanduslik loometöö jäänud ilma suuremast tähelepanust. Kodumaine huvi väliseesti kirjanduse vastu lahvatas mõneks aastaks olude vabanemisel 1988. aasta järel. Paraku taandus see huvi järsult 1990. aastate esimesel poolel. Suured tiraažid Ristikivi, Kangro ja teiste pagulaskirjanike teoseid jäid Eesti raamatupoodidesse seisma ning kordustrükke varasemast pagulaskirjandusest tehti hiljem palju ettevaatlikumalt.

EKK pärand jõudis Lõuna-Rootsist Lundist Eesti Kirjandusmuuseumisse 1994. aastal

Postitatud 7. märts 202527. mai 2025 kirjutas Maris Adamson

Eestlaste lasteluule

Eestlaste lasteluule

See, kellelt on võetud võimalus luuletusega kokku puutuda, ei suuda kunagi keelt täielikult vallata. Lapsed naudivad rütmilist ja sõnamängulist luulet, mis jääb neile ka hästi meelde. Luule juures on väga oluliseks keelemäng. Hea lasteluule on riimis ning hea riim suur väärtus. Riimluule võlu on selles, et sa jõuad riimi kaudu ootamatute seoste ja absurdsete naljadeni, mida vabavärsi puhul ilmselt ei juhtuks. Vabavärsiline lasteluule ei ole kindlasti nii vaimukas kui riimiline. Samas tuleks lastele näidata luule mitmekesisust, luule on ju tohutult avar ning selle definitsiooni on peaaegu võimatu esitada.

Lasteluule lugemist peaks alustama tänapäevasest luulest. Lastele peaks andma lugeda nende kaasaegseid luuletusi. Praeguse aja lasteluules on olulisteks teemadeks saanud nali ja must huumor, looduslüürika on jäänud tagaplaanile. Vanaaegse luule lugemiseks ja mõistmiseks, miks just niimoodi kirjutati ning just sellist keelt ja väljendeid kasutati on vajalikuks juba mingisuguse tausta ja kogemuse olemasolu.

Ei ole halb, kui luuletusi pähe õpitakse. “Luuletuse pähe õppimine on mälu ja mõtlemise korrastamise treenimiseks oluline asi!” on öelnud L. Tungal. Eriti kasulik on luuletuste õppimine väiksematele lastele, lugemis-kirjutamisraskustega ja muukeelsetel lastele keeletunnetuse ja sõnavara arenguks. Õhutage last õppima pähe luuletusi mälutreeninguks ja keeleoskuse arendamiseks

Lastekirjanduse algallikas on rahvaluule selle kõige mitmekesisemal kujul – rahvalaulud, -jutud, mõistatused, liisusalmid jm.

Ärkamisaeg 19. sajandi II poolel tõi värskeid tuuli. Rahva haridustaseme ja lugemishuvi kasv vajas vaimutoitu, mida võis pakkuda vaid emakeelne lugemisvara. Eesti lastekirjanduse sünniloos on tänuväärne osa saksa soost pastori Martin Körberi luuleloomingul. Tema kogumikus „Sarema kuldnok“ (1879) on alaosa pealkirjaga „Laste laulud“. M. Körberi tuntuim luuletus „Mo armas issakohhakene“ („Vaikne kena kohakene“) on armastatud tänaseni.

Esimene lastepärane värsiraamat „Eesti Laste Rõõm“ (1865) sündis Johann Voldemar Jannseni sulest. Raamat sisaldab 15 eepilist luuletust, mille esmane eesmärk on õpetlikkus. Teos on oma aja mõistes rikkalikult illustreeritud, teksti toetavad kvaliteetsed pildid.

Friedrich Kuhlbarsi nimega on seotud oluline osa eesti laste tolleaegsest ilmalikust lauluvarast. Tema „Laulik kodus ja koolis” (1868) sisaldas tuntud viisidele loodud luuletusi, millest mõnd („Teele, teele, kurekesed” jt) lauldakse tänapäevalgi. Sama kuulus on Ado Grenzsteini (Piirikivi) „Viisk, põis ja õlekõrs” (1888).

Oluline osa eesti lastekirjanduse kujunemisel on perioodikal. 1900. aastal sündis esimene eestikeelne lasteajakiri Lasteleht, mis järgneva 40 aasta kestel kujundas jõuliselt lastekirjanduse üldpilti. Aastatel 1900-1917 ilmus Lastelehes ligi 300 luuletust

Lasteluule alal tegutsesid Jaan Bergmann, Reinhold Kamsen, Karl Eduard Sööt ja Ernst Enno, kelle loomingust enamik ilmus ajakirjanduses. Silmapaistvad olid Karl August Hindrey lõbusad ja õpetlikud piltvärsslood.

Jaan Bergmani lasteluulest on 1987. aastal ilmunud valimik „Taara pidud taga selja“. Mõned Reinhold Kamseni lastelaulud on saanud viisistatult üldtuntuks (nt “Küll on kena kelguga”). Tema loomingus on valdav loodus- ja kodulüürika.

K. E. Sööti võib pidada rahvalaulule omase vormitraditsiooniga lasteluule alusepanijaks, kelle sulest on pärit palju üldtuntud lastelaule. Sööt ammutas oma lastevärsside loomiseks inspiratsiooni folkloorist ning andeka interpreteerijana iseloomustab tema luulet rütmikus, sonoorsus ning kõla‑ ja lausekujundite rohkus. Sööt oli ka esimene luuletaja, kes oma loomingus lõi lapsega emotsionaalse kontakti, arvestades väikelapse iseärasusi ja teda ümbritsevat maailma. 1923. aastal ilmus Söödilt omas ajas küllaltki harukordne ja lastekirjanduse ajaloos märgilise tähendusega lastevärsikogu „Lapsepõlve Kungla“. Hiljem on ilmunud „Lastelaule“ (1949), „Lastelaulud“ (1955), „Äiu, lahke lapsukene“ (1969), „Upa, upa oalilli“ (1972, 2018) jmt. kogumikud.

Ernst Enno loomingus avaldub teatav poeetiline nukrus, tema luulet on peetud igatsuslikuks, müstiliseks ja lüürililiseks. Lasteluuletustes, mida ta ise on hellitavalt nimetanud „lillelallerateks“, valitseb küll pigem rõõmus meeleolu, kuid emotsionaalne intensiivsus ja sügavus on tuntav ka siin. Ta tundis hästi lapse hingeelu ja puudutas lapsele oluliste elunähtuste ringi, kus domineerisid eelkõige kodu ja loodus. Enno lasteluule paremikku kuuluvad nt „Tikk, takk!“, „Juss oli väike peremees“, „Üks rohutirts läks kõndima“, „Tibukese unenägu“, „Notsu laul“, „Vaene mees“, „Hällilaul“, „Patsu-patsu kooki“, „Puder“ jpt. Enno looming toetus sarnaselt Söödile rahvaluuletraditsioonile, ta kasutas palju kõlakujundeid ja helijäljendust, mistõttu jäid tema värsid lihtsasti meelde. See on ka üks põhjusi, miks tema luuletusi on rohkelt viisistatud (E. Tubin, C. Kreek, A. Kapp, M. Saar, G. Ernesaks jt). Enno lasteluulekogu käsikiri „Laste laulud“ jäi omal ajal ilmumata. Tema lasteluuletuste paremiku koondas Ellen Niit 1957. aastal kogusse „Üks rohutirts läks kõndima“, millest on ilmunud mitmeid kordustrükke.

Hindrey oli Eesti esimene kunstikooli haridusega karikaturist ning just tema algatas lasteraamatute illustreerimise Eestis. Hindrey värss-piltjutustused võeti nii kirjanduslikul kui kunstilisel tasandil soojalt vastu. Tema omanäoline lähenemine tõi lasteraamatutesse huumori ning groteski. Hindrey lasteraamatud paistavad silma pildi ja sõna õnnestunud kooslusega ning fantaasiarikkuse, mängulisuse, värvikate tegelaste ja kunstilise liialdusega. Tuntud on tema piltvärsslood „Piripilli-Liisu” , „Pambu-Peedu”, „Seene-Mikk”

Eesti Vabariigi sünd andis võimaluse rahvuslikuks ja kultuuriliseks eneseteostuseks. Lasteluulet ilmus siiski raamatuna vähe, selle paremik avaldati perioodikas. Liidriteks lasteluule vallas olid sellel ajal Ernst Enno ja Julius Oro.

Julius Oro esimesed lasteluuletused ilmusid 1921. aastal ajakirja Laste Rõõm jõulualbumis, kokku on tema sulest pärit üle 400 luuletuse. Oro luulele on omane lihtsus ja soojus, dünaamiline ja piltlik kujutamisviis. Ta kirjutab hingestatult loodusest ja aastaaegade vaheldumisest, aga ka laste toimetustest, tööst ja mängust. Paljud Oro meeleolukad värsid on viisistatud („Jõulutaadi ootel“, „Tiliseb aisakell“, „Talvehommik“, „Üle lume lagedale“, „Minu valge hani,“ „Üks mehike elutseb männikus“, „Eideratas“, „Kivikasukas“ jt). J. Oro esimene lasteluulekogu „Hiir rätsepaks“ ilmus postuumselt 1967. aastal

Nõukogude okupatsiooni tingimustes sattus lastekirjandus tugeva surve alla. Peale Stalini surma algas nn sulaperiood, mil ka lastekirjandus vabanes järk-järgult jäiga poliitilise surve alt. Selle ajastu lasteluulet iseloomustab vormimeisterlikkuse kasv, katsetatakse vabavärsi ja nonsenssluulega. 1960-ndatel tõusis esile E. Niidu looming, järgnevatel aastakümnetel tõid lasteluulesse värskeid tuuli H. Runnel, V. Luik, O. Arder jt.

Ellen Niidu esimesed luuletused ilmusid ajakirjanduses 1945, esimene raamat 1954 (värsslugu „Kuidas leiti nääripuu”), sellele järgnes uuenduslik ja ülimenukas „Rongisõit” (1957). Lasteluulest väärib esiletõstmist 1979. aastal ilmunud kogu “Krõlliraamat“. Raamatutegelase Krõlli autor on kunstnik Edgar Valter. 1990. aastatel jätkus Ellen Niidu loometee peamiselt luule vallas. 1993. aastal ilmus “Kuidas Krõll tahtis põrandat pesta“, järgmisel aastal “Krõlli värviraamat” ja “Krõll ja igasugused hääled”. 1999. aastal ilmus “Krõlli pannkoogitegu”.

Esimesed Runneli lasteluuletused ilmusid lasteajakirjas Täheke. Peagi nägid trükivalgust ka luulekogud „Miks ja miks“ (1973), „Mere ääres, metsa taga“ (1977), „Mõtelda on mõnus“ (1982) ja „Taadi tütar“ (1989). Hiljem on Runneli loomingut välja antud ka koondkogumike ja valikkogudena. Runneli lasteluule tõukub suuresti rahvalaulust. Ta kasutab tihti algriimi, kordusi ja kõlakujundeid. Tema luules on ürgset väge ja jõudu, kuid ka huumorit ja sooja toetust, mida laps kasvamiseks vajab. Runneli looming jätkab eriomasel viisil meie klassikute Karl Eduard Söödi ja Ernst Enno traditsioone. Köitvad riimid ning kaasahaarav rütm on kutsunud nii mõndagi heliloojat tema luuletusi viisistama.

Ott Arder peab kirjutades lastele oluliseks lugejat mitte alahinnata. Nii teadlikult kui alateadlikult arvestab ta alati seda, et tekste ei loe üksnes lapsed ja tore on kui täiskasvanu või rauk läbilugenuna leiab, et ta teksti mitte ilmaaegu pole ette võtnud. Muhedad keelemängud ja kergelt naljatlev laad jõuab Oti tekstidesse seitsmekümnendate lõpus, kus ta hakkab kirjutama ka lasteluulet ja seda trükitähtedes. Põhjenduseks on ta ise öelnud, et „ka 102-aastane vanamemm näeks oma kahe ja poolesele lapselapselapsele, kes veel lugeda ei oska, ilma prillita ette lugeda”. 1980. aastal ilmus trükis esimene luulekogumik „Bumerang”, 1982. aastal ilmusid luulekogud „Üks kõiksus” ja „Koer poiss sõitis jänest”, 1986. aastal „Mine metsa”,1989. aastal „Valge raamat”

1970-ndatel, kui lastele luuletas Viivi Luik, olid väga paljud eestlased tulnud ära maalt linna, linnad olid täis lapsi, kellel ei olnud mingit pistmist enam talu, loomade, põllu või metsaga. Luige lasteluule kõneleski eeskätt linnalastele – neile, kes elasid kortermajades ja nägid aknast välja vaadates tänavalaternaid ja asfaldiga kaetud teid. Lasteluulele üsna ebatüüpiliselt ei teinud Luik juttu mitte ainult rõõmudest ja helgetest hetkedest, vaid märkas ka linnalapse hirme ja muresid. Üldse on tema lasteluuletuste toon mõtlik ja rahulik, siin ei ole kerglast hõisklemist ega utsitavat trillatrallat.

Eesti taasiseseisvumine 1991. aastal mõjus lastekirjanduse arengule. Luuletajatest jätkavad jõuliselt kogenud põlvkonna esindajad (Leelo Tungal, Olivia Saar, Milvi Panga), siiski on põhirõhk juba taasiseseisvusajal debüteerinuil (Ilmar Trull, Jaanus Vaiksoo, Aidi Vallik, Wimberg, Contra).

Leelo Tungla esimene trükki jõudnud teos on 1958. aastal ajakirjas Pioneer ilmunud luuletus, mille ta kirjutas neljanda klassi õpilasena. Leelo Tunglalt on kirjutanud luuletusi ja värsslugusid igas vanuses lastele ja noortele. Tema loomingut iseloomustab optimism ja elujulgus, vahetu suhtlemine lugejaga, ladus sõnaseadmine ja teravmeelsus.

Olivia Saar alustas luuletajateed rütmikate rõõmsatooniliste värssidega lastest ja loomadest. Aastatega laienes haare, lisandus lüürilisi toone ja sügavust. Tunnustust on pälvinud tema hingestatud loodus- ja koduluule.

Esimese luuletuse kirjutas Milvi Panga küll juba lapsepõlves, kuid esimese kogu „Pesamunale“ avaldas ta alles 50-aastasena. Tema luulet iseloomustab vanaemalik südamlikkus, lustlik keelemäng ja mõnus maalähedus, olgu siis luuletused kirjutatud Võru murdes või eesti kirjakeeles.

Ilmar Trulli luules on jätkuvalt väga olulisel kohal vaimukus ja huumor, vormiliselt riim ja rütm, iga luuletus lõpeb puändiga.

Jaanus Vaiksoo kuulub tänapäeva eesti olulisemate lastekirjanike hulka. Tema lasteloomingule on omane seikluslikkus, huumor ja looduslähedane elukujutus.

Heiki Vilepilt on luuletusi on avaldatud ajakirjades Täheke, Pioneer, Hea laps ja paljudes kogumikes. Ta on kirjutanud laulusõnu laulu- ja tantsupidudele, solistidele ja ansamblitele. Tema luuletusi on viisistanud Ott Lepland, Piret Rips, Tauno Aints, Indrek Kalda, Priit Pajusaar, Anne Adams, Novella Hanson, Imants Kalnin, Ursel Oja, Venno Loosaar, Toomas Rull, Alar Salurand jt. Salvestatud on üle 100 tema sõnadele tehtud laulu.

Aidi Valliku esimesed luuletused ilmusid ajakirjanduses 1989. aastal. Vallik on kirjutanud köitvat lasteluulet, mis paistab silma vormilise mitmekülgsuse ja temaatilise laiahaardelisuse poolest.

Wimberg on luuletajana temperamentne ja sirgjooneline. Kirjaniku sõnul peab luule olema samamoodi särtsu täis nagu rokenroll ning õige luuletaja olema ka rokkar. Teisalt on Wimbergi tegevus lastekirjanikuna lahutamatult seotud tema stsenaristiametiga. Nii on ta autor „Buratino lauludele” ning algselt BBC telesarjas „Tweenie-põngerjad” kõlanud laulud kogumikule „Põngerjate laulud”.

Esimese luuletuse kirjutas Contra viieteistkümneselt ning tänaseks on neid kirjaniku enese hinnangul kogunenud üle viie tuhande. Tänapäeva rahvalaulikuks tituleeritud kirjaniku luulelooming lähtub eesti uuema rahvalaulu traditsioonist. Contra luuletused on lõbusad ja vaimukad, rahvalik vemmalvärss ja päevakajalisus on ühendatud meisterliku keelekasutusega. Kodukoha patrioodina luuletab ta sageli kohalikus võru keeles.

1988. aastast antakse välja Eesti ainukest lasteluuleauhinda – Karl Eduard Söödi preemiat. Auhinna laureaadid on: Olivia Saar, Ott Arder, Heljo Mänd, Milvi Panga, Lehte Hainsalu, Ellen Niit, Leelo Tungal, Erika Esop, Eno Raud, Ilmar Trull, Henno Käo, Heiki Vilep, Jaanus Vaiksoo, Hando Runnel, Sulev Oll, MERCA (Merle Jääger), Aidi Vallik, Wimberg, Urve Tinnuri, Contra, Anti Saar, Indrek Koff.