Maris Adamson, Author at Vaimuvara

Postitatud 30. jaan. 202530. jaan. 2025 kirjutas Maris Adamson

Eesti Raamatu Aasta

2025. aastal möödub 500 aastat esimese eestikeelse raamatu ilmumisest ning nõnda toimub alates eesti kirjanduse päevast, 30. jaanuarist 2025 kuni emakeelepäevani, 14. märtsini 2026 Eesti Raamatu Aasta, mille jooksul tähistatakse mitmesuguste näituste, sündmuste ja muude ettevõtmistega eestikeelse raamatu ning eesti kirjakeele suurt sünnipäeva. Eesti Raamatu Aasta 2025 patrooniks on Vabariigi President Alar Karis. Eesti Raamatu Aasta 2025 motoks valitud Hando Runneli luulerida „Rahvas algab raamatust”.

Varem on tähistatud üleriigiliselt kolme suuremat Eesti Raamatu Aastat.

Esimene raamatuaasta toimus 1935. aastal, 400. aastapäevana. Tol ajal peeti esimeseks eestikeelseks raamatuks 1535. aastal ilmunud Wanradti ja Koelli katekismust, mille kohta teated oli avastanud 1927. aastal Paul Johansen Tallinna Linnaarhiivis töötades. Tegemist oli Oleviste kiriku õpetaja Simon Wanradti koostatud saksakeelse luterliku katekismusega, mille eestikeelse paralleelteksti oli tõlkinud Pühavaimu kiriku jutlustaja Johann Koell. Selle raamatu 11 fragmenti on hoiul Tallinna linnaarhiivis.

Seejärel, 1958. aastal avastati veelgi varasema eestikeelse trükise olemasolu aastast 1525, mis eestikeelse raamatu ajalugu kümne aasta võrra pikendas. Saksamaal ilmus kirikuloolase Wilhelm Jannaschi põhjalik uurimus Lübecki reformatsiooni ajaloost, kus ta kasutas rikkaliku allikmaterjali hulgas ka Lübecki toomdekaani Johannes Brandesi peetud ladinakeelset toomkapiitli protokolliraamatut, mille köide on niiskusest kahjustatud ja Brandesi käekiri on raskesti loetav. W. Jannasch tõi välja teated senitundmatute liivimaa-, läti- ja eestikeelsete trükiste kohta 1525. aastast. 500 aastat tagasi kuulutas Lübecki raad Riia poole teel olnud trükivärsked eestikeelsed missaraamatud „kahjulikuks“ ning rae soov oli need raamatud Lübecki turuplatsil avalikult ära põletada.

Nõnda tähistati eestikeelse raamatu 450. sünnipäeva teise Eesti Raamatu Aastaga juba 1975–1976. Sajandivahetusel tähistati suurejooneliselt eestikeelse raamatu 475. aastapäeva, seekord küll jüripäevast jüripäevani ehk 23. aprillist 2000 kuni 23. aprillini 2001. Kolmandat raamatuaastat tähistati ka välismaal: Kanadas, Leedus, Saksamaal, Soomes ja Ungaris, eriti suurejooneliselt aga Austraalias.

Eestikeelse piiblitõlke ajalugu on küllaltki pikk ja vastuoluline. Esimesed teadaolevad katsed piibli tõlkimiseks eesti keelde tehti 16. sajandil. Tallinna koolipoiss Hans Susi suutis 1551. aastaks ära tõlkida evangeeliumite perikoobid ja Taaveti lauluraamatu, kuid tema tehtud töö jäi trükis avaldamata. Esimest korda tehti tõsisem katse täismahus piiblitõlget välja anda 17. sajandil, kuid Põhjasõja algus rikkus need plaanid. Pikemaid tõlkekatkeid Piiblist sisaldus 17. sajandil luteri pastorite koostatud käsiraamatutes, näiteks 1632. aastal lõunaeesti keeles ilmunud Joachim Rossihniuse piiblilugemistes ja 1637. aastal põhjaeesti keeles ilmunud Heinrich Stahli käsi- ja koduraamatus. Neist Agenda Parva on tänini säilinud ning seda loetakse vanimaks teadaolevaks lõunaeestikeelseks trükiseks. 1736. aastaks sai piiblitõlge üldiselt valmis, kuid selle väljaandmist takistas rahapuudus. 1739. aastal anti Tallinnas välja eestikeelne Piibel.

Esimene trükikoda asutati 1631. aastal Tartus. Tallinna jõudis esimene trükikoda 1634. aastal, kui Tallinna Gümnaasiumi juurde asutati trükikoda, kuhu asus tööle Christoph Reusner Stockholmist.

Esimene Eestis trükitud eestikeelne raamat on Tallinnas kasvanud Heinrich Stahli koostatud saksa- ja eestikeelse paralleeltekstiga kirikliku käsiraamatu “Käsi- ja koduraamat Eesti vürstkonnale Liivimaal” teine osa 1637. aastal.

Esimene eestikeelne aabits trükiti 1641. aastal, aga see ei ole säilinud. Vanim säilinud aabits on aastast 1694.

Esimene illustreeritud eestikeelne teos on „Tarto-Ma Kele Kässi Ramat“, teadaolevalt ainus terviklik 40 piibliteemalise puulõike kaunistusega raamat aastatest 1690–1691 asub Soomes Turu Ülikooli raamatukogus

Esimene eestikeelne kokaraamat on Tallinnas aastal 1781 ilmunud Christina Wargi ” Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi kelest Eesti-ma Kele üllespandud on “, mille on tõlkinud Johann Lithander. Raamat sisaldas 986 õpetust ja retsepti.

Esimeseks eesti keeles ilmunud rahvaraamatuks võib lugeda1839. aastal ilmunud Kreutzwaldi mugandustega tõlget sentimentaalsest rahvaraamatust “Waga Jenoveva ajalik eluaeg“, millest ilmus kokku 9 trükki, trükiarv ulatub koos salatrükkidega 20 000 eksemplarini

Esimene eestikeelne entsüklopeedia ilmus aastail 1931–1937, sisaldas 75 754 artiklit ja trükiti 8000 eksemplari.

Esimene suurem raamatukauplus avati Tallinnas 1650 ja see kuulus Lorenz Jauchile. 17. sajandi lõpul sai Tallinnas tuntuimaks raamatukaupmeheks Adolf Simo

Ilmunud raamatute üle arvestuse pidamisega alustati 19. sajandi esimeses pooles. Estofiilist keelemehe Johann Heinrich Rosenplänteri 1832. aastal avaldatud 384 raamatust koosnevat nimekirja ilmunud ja ilmumata käsikirjadest säilitatakse kirjandusmuuseumis. Kahesaja aasta jooksul on sellest kujunenud detailne eesti literatuurilugu, mida nimetataksegi Eesti rahvusbibliograafiaks. Eesti retroperspektiivses rahvusbibliograafias on tänasel päeval leidumuseta 117 raamatut ajavahemikust 1525–1850. See tähendab, et teos on küll ilmunud, aga alles pole seda kellelgi. Olukord võib aga iga päev muutuda, sest maailma vastavasisulised andmebaasid täienevad.

16.-17. sajandil ilmus umbkaudu sadakond nimetust, 18. sajandil ligikaudu 220 ja 19. sajandi esimesel poolel juba 700 nimetust raamatuid.

29. juulil 1940 kirjutas tollane sisekaitse ülem Harald Haberman alla esimesele otsusele Eesti Vabariigis väljaantud kirjanduse konfiskeerimise ning hävitamise kohta. Esimesele otsusele järgnesid teised. Nõukogude võimu poolt Eestimaal otseselt ja kaudselt hävitatud raamatute koguarvu võib üldjoontes hinnata umbkaudu 26 miljonile.

Eestlased on raamatuusku rahvas. Statistikaameti andmete põhjal luges 2023. aastal raamatuid 70% Eesti vähemalt 15aastastest elanikest, raamatuid anti välja kaks miljonit eksemplari, eestikeelseid algupärandeid ilmus 1260 nimetust. Keskmiselt loeb iga inimene aastas umbes 10 raamatut.

Eurostati andmete kohaselt 2016. aastast loeb eestlane päevas keskmiselt rohkem kui ükski teine eurooplane – 13 minutit. Eestis peab lugemist päevas oluliseks tegevuseks 15 protsenti elanikest.

See, et eestlased on Austraalia teadlase Joanna Sikora ning Ameerika teadlaste M. D. R. Evansi ja Jonathan Kelley ühisuuringu tulemusel oma raamaturiiulite pikkuse poolest – keskmiselt 218 raamatut – esimesed maailmas, kinnitab kahtlemata meie teadmist eestlastest kui raamaturahvast.

Eesti raamatu lugu tutvustatakse raamatutes „Raamatu osa Eesti arengus“ (1935), Richard Antik „Eesti raamat“(1936), „Lühike eesti raamatu ajalugu“(1936), Friedrich Puksoo „Raamat ja tema sõbrad“ 1934, 1973, „Rara. Haruldusi Tartu Riikliku Ülikooli Teaduslikus Raamatukogus“ (1980), „Eesti raamatu lugu (1995), „Raamatu osa Eesti arengus“(2001)

Postitatud 1. dets. 20248. dets. 2024 kirjutas Maris Adamson

Jõululaulud

Jõululaulud

Tänapäeval ei kujuta keegi jõule ette ilma jõululauludeta. Jõululauluks võib olla hip hop laul, poplugu, rokilaul või isegi metallugu. Valik on tõepoolest tohutu. Maailma üks suuremaid internetikaubamaju Amazon pakub valida eligi 30 000 jõuluplaadi vahel Arvatakse, et aasta jooksul muusikatööstuses ringlevatest summadest teenitakse kolmandik just aastalõpupühade ajal. Välja on arvutatud seegi, et detsembris kuulab keskmine inimene küll ainult paarikümmend jõululaulu, kuid see-eest esitatakse neid talle üle 700 korra.

Jõlulaulude ajaloost

Esimese jõululaulu kohta on kroonikais teated aastast 129, kui Rooma piiskop Telesphous andis korralduse kanda see ette Kristuse sündimise päeva tänujumalateenistusel. Laulu pealkirjaks oli «Inglite hümn». Kuigi me ei tea “Inglite hümni” originaalviisi, on meil aimu selle laulu sõnadest, laulu refräänis kõlab inglite ülistus Jeesuse sünnile: “Gloria in excelsis Deo” (Au olgu Jumalale kõrges)

4. sajandi Roomast pärinevad ladinakeelsed hümnid nagu “Veni redemptor gentium” (Tule, rahvaste Lunastaja) ja “Corde Natus Ex Parentis” (Isa südamest sünnitatud). Viimast lauldakse mõnes kirikus tänapäevalgi. Üks esimesi teadaolevaid jõululaule on”Jesus Refulsit Omnium” (“Jeesus, kõigi rahvaste valgus”), mille kirjutas püha Hilary Poitier’st neljandal sajandil. Sel ajal olid jõululaulud kirjutatud ladina keeles ja neis oli oluline religioosne teema. Jõululaulude eesmärgiks oli levitada kristlikke õpetusi.

11. sajandi paiku hakkasid paljud Euroopa heliloojad kirjutama spetsiaalseid jõululaule. Üldjuhul olid need ladinakeelsed surmtõsised kantaadid, litaaniad ja hümnid, millest tavalised inimesed aru ei saanud. Umbes 12. sajandil võtsid jõululaulud ilmalikuma pöörde. 13. sajandiks kujunes Assisi Franciscuse mõjul välja traditsioon luua jõululaule emakeeles. Jõululauljad (christmas carols), kes esitasid jõululaule liikudes majast majja, ilmusid esmakordselt 14. sajandil ning see traditsioon kestis sajandeid.

Eestis hakkasid XIX sajandil avaldama jõululaulikuid eesti ajakirjanduse oluline arendaja Johann Voldemar Jannsen ning kooliõpetaja ja hilisem kirjastaja Friedrich Brandt. Ajavahemikus 1860—1900 on avaldatud tervelt 45 kogumikku, nii et lauludest meie esivanematel puudu ei tulnud.

Jõulud olid Eestis nõukogude ajal peaegu 40 aastat ametlikult keelatud. Kuna siis ei võinud jõuludest rääkida ega laulda, kirjutati populaarsetele viisidele n-ö neutraalsed talveteemalised sõnad ja need laulud kõlasid rõõmsasti nii televisioonis kui raadios. Jõulude tähistamist lubati taas 1988. aastast. 1987. aastal alustasid Siiri ja Andres ning Viivi ja Oleg Sõnajalg oma avalikku esinemist eestimaa kirikutes. Ligi kahekümne liikmelise valgustajate ja helirezhissööride tiimi ning kaasaegse helitehnikaga ja arvutimuusikaga kristlikku popi esitav ansambel oli Eestis midagi uut.1988. aastal andsid nad välja esimese jõululauludega kassetti “Tulge kõik“, sellele järgnes 1990 “Laulan loojale hümni.” Legendaarne on ka ansambel Karavani jõululaulude kassett «Kauneid jõule» aastast 1988

Lugusid jõululauludest

Legend maailma ühe populaarsemast jõululaulust “Püha öö” räägib, et Austriast Oberndorfist pärit püha isa Joseph Mohr tahtis oma jõululaupäeva jumalateenistusel muusikat mängida, kuigi tema armastatud kiriku orel oli katki. Niisiis kirjutas ta luuletuse ja palus oma sõbral Franz Gruberil kirjutada sellele partituur, mis ei nõuaks orelit. Tõde on aga veidi vähem dramaatiline. 1816. aastal kirjutas katoliku preester luuletuse „Stille Nacht! Heilige Nacht!” viibides palverändurite kirikus, kaks aastat hiljem palus ta Gruberil kitarrimuusika kirjutada, laulu esitasid nad 1818. aasta jõuludel. “Püha öö” tõlgiti inglise keelde 40 aastat hiljem piiskopliku preestri John Freeman Youngi poolt. Nüüdseks on laul tõlgitud enam kui 100 keelde. 2011. aastal kuulutati laul UNESCO vaimse maailma kultuuripärandiks.

James “Haven” Gillespie kirjutatud lõbus lugu “Jõulumees on meie poole teel” esitati esmakordselt Ameerika laulja Eddie Cantori raadiosaates 1934. aastal. Gillespie oli laulukirjutaja, kes oli sattunud nii rahaliselt kui ka isiklikult rasketesse aegadesse. Ta sai kõne jõululaulu kirjutamiseks just pärast seda, kui oli saanud teada oma venna surmast. Esialgu lükkas ta selle töö leina tõttu tagasi. Kuid metroosõit, mis meenutas talle lapsepõlve koos vennaga, muutis ta meelt. Ta sai sõnad valmis 15 minutiga, seejärel kutsus ta appi helilooja John Cootsi, et kirjutada laul “Santa Claus Is Coming To Town“, millest sai 24 tunni jooksul pärast debüüti suur hitt.

Ehkki “Aisakell“ on üks populaarsemaid mittereligioosseid jõululaule, ei loodud seda algselt üldse jõuludeks. James Lord Pierponti poolt 1850. aastatel kirjutatud laul oli algselt mõeldud tänupüha tähistamiseks. Laul oli inspireeritud linna väga populaarsetest hobukaarikuvõistlustest, sestap pole midagi imestada, et paljud originaalsõnad on tänapäeval teistega asendatud. Möödusid aastakümned, enne kui see populaarseks sais. «Jingle Bells» oli esimene pala, mida mängiti avakosmoses. Selle tembuga said hakkama ameeriklaste kosmoselaeva Gemini 6 astronaudid Tom Stafford ja Wally Schirra 16. detsembril 1965. Nad mängisid seda pardale smugeldatud suupillil ja kellukestel. Kes ei usu, võib minna Smithsoniani kosmosemuuseumi ja kaeda oma silmaga: mõlemad kuulsad instrumendid on seal ilusasti tulevaste põlvede rõõmuks tallel hoitud

Laulu “Oh kuusepuu”, pärineb Saksamaalt 16. sajandist, mil Melchior Franck kirjutas rahvalaulu traditsioonist tuua koju väike kuusk, et kaunistada see ja asetada jõulusõime kõrvale. See kaunis traditsioon ja laul kolisid koos väljarändajatega Saksamaalt USA-sse. Kui jõulupuu toomine ja ehtimine 1800. aastatel levis, kasvas “O Tannenbaum” populaarsus.

1939.aastal lõi Chicago tekstikirjutaja Robert L. May jaemüügi- ja kataloogifirma Montgomery Wardi iga-aastase jõuluvärvimisvihiku jaoks põhjapõder Rudolphi tegelaskuju, sest tema tütar oli Lincoln Parki loomaaia hirvede järele hull. May sai Rudolphi hõõguva nina idee sellest, et ta vaatas oma kontori aknast välja ja mõtles sellele, kuidas jõuluvana suudab Michigani järve kohal udus navigeerida. Rudolphi lugu ei saanud maailmakuulsaks veel kümmekond aastat, kuni May õemees Johnny Marks kirjutas sellest muusikalise versiooni “Rudolph, the Red-Nosed Reindeer” , mille laulis Gene Autry ja laul tõusis 1949. aastal edetabelite esikohale.

Erinevate maade jõululaule

Laulu “White Christmas” kirjutas Irving Berlin 1942. aastal muusikafilmile “Holiday Inn”. Teos võitis parima originaallaulu Oscari. Bing Crosby singel oli Billboardi edetabeli tipus 1942. aastal 11 nädalat ja naasis taas esikohale detsembris 1943 ja 1944. Guinnessi rekordite raamatu järgi ei ole Bing Crosby “White Christmas” mitte ainult enimmüüdud jõulu-/pühade singel USA-s, vaid ka kõigi aegade enimmüüdud singel alates salvestatud muusika tulekust, mida oli aastaks 2012 müüdud hinnanguliselt üle 50 miljoni eksemplari kogu maailmas.

“”Stille Nacht, heilige Nacht“” hoiab Guinnessi rekordit, kui ajaloo enim salvestatud jõululaul. Numbrid räägivad, et autoriõigustega on kaitsud üle 137 000 erineva versiooni laulust. Laulu on inspireerinud lugematuid artiste, kes kuuluvad erinevatesse žanritesse ja põlvkondadesse.

Enim mängitud jõululaul number on Mariah Carey “All I Want for Christmas is You”. Hitt ilmus 1994. aastal ja see on jõudnud esikohale enam kui 30 riigi edetabelites. Lugu on üle maailma müüdud 16 miljonit eksemplari. 2023. aasta seisuga hindas Associated Press laulu autoritasu tuluks 100 miljonit dollarit.

Iga laps Prantsusmaal teab laulu “Petit Papa Noëli”, mis räägib jõuluvana saabumisest lapse vaatenurgast, kes loodab palavalt, et jõuluvana ei unusta tema kingitusi.

Inglismaa tuntud jõululaul on “Deck the Hallsis“, kus pool tekstist on lihtsalt fa la la la la la la la la. Meloodia pärineb Walesi uusaastalaulust 16. sajandist, sõnad lisati alles 19. sajandil.

Itaalia jõululaul “Tu scendi dalla stelle” on üks vanimaid, mis on kirjutatud 18. sajandi alguses ja kirjeldab Jeesuslapse saabumist – tähistaevast alla külmale ja talvisele maale.

Traditsiooniline saksa jõululaul “O du fröhliche” See jõululaul on kirjutatud 19. sajandi alguses ja sellel on südantlõhestav taust: pärast seda, kui teksti autor Johann Daniel Falk kaotas oma seitsmest lapsest neli tüüfuse tõttu, asutas ta lastekodu hüljatud lastele ja pühendas laulu orbudele.

Uus-Meremaa “A Pukeko in a Ponga Tree” on maoori versioon kaheteistkümne jõulupäeva tähistamisest. Pukeko on lind, kellele meeldib aega veeta pongapuudel – Uus-Meremaalt pärit sõnajalgadel. See on väga hea laul oma aju treenimiseks, jättes pähe kaksteist salmi, millest igaüks tugineb eelmisele.

Austraalias tuntakse oma vesiooni laulust “Jingle Bells” Kuna Austraalias toimuvad jõulud suvel, siis jõuluvana hobuste ja saaniga ei sõida – ta kiirustab hoopis „through the bush in a rusty Holden ute“. A Holden on automudel. Nii et jõuluvana sõidab pikapiga, mis on väga praktiline, kui sul on kaasa vedada kingitusi. Ka plätud, õlut täis külmakastid ja grillimine on osa Austraalia jõuludest.

Igaüks, kes kasvas üles hispaaniakeelses riigis, on ilmselt tuttav Ladina-Ameerika jõululauluga “El Burrito de Beléni“, mis jutustab loo sellest, kuidas keegi ratsutab väikese eesli seljas Petlemma, et näha Jeesuslapsi. Laulu salvestas esmakordselt Venezuela lastekoor ja seda on lihtne kaasa laulda ning selle järgi tantsida

Vaid kahekümne sõnaga jõululaul kahes erinevas keeles. Kui õpite hispaania ja inglise keelt, on see laul alustuseks ideaalne kombinatsioon. “Feliz Navidadi” kirjutas Puerto Rico laulja ja laulukirjutaja José Feliciano.

Nigeeria jõululaulu “Betelehemu” Jeesuse Kristuse sünnist lauldakse joruba keeles, mis on üks Lääne-Aafrika piirkondadest. Laul võlgneb oma populaarsuse võlgneb Ameerika Morehouse College’is asuvale Glee Clubile, kus esitas laulu esmakordselt 1960. aastatel. Tänapäeval on “Betelehemu” osa paljude kooride repertuaarist üle maailma.

Vähetuntud on fakt, et Läti helilooja Raimond Paulsi imeilus hällilaul “Circenīša ziemassvētki” filmist “Pikk tee düünides” on tegelikkuses hoopiski jõululaul.

2016. aastal valisid Klassikaraadio kuulajad läbi aegade kauneimat jõululaulu. Esikohale tuli Franz Xaver Gruberi “Püha öö“, mille eestikeelse teksti on kirjutanud Karl August Hermann. Teisele kohale tuli Olav Ehala “Jõuluingel“, loo sõnade autor on Leelo Tungal. Kolmandaks hääletati Adolphe Adami “Jõuluöö“, mille teksti on eestindanud Heldur Karmo.

Alates 1995. aastast on igal aastal jõulueelsel pühapäeval viinud raadiokuulajad jõulumeeleollu Euroraadio jõulumuusikapäeva (Euroradio Christmas Music Day) maratonprogramm. Igal täistunnil algab uus otseülekanne mõnest Euroopa linnast, kontsertide kava on eripalgeline ja rikkalik.

Kellel on nüüdseks tekkinud tahtmine ise ka jõululaule laulda, leiab selleks laulikuid meie lehelt

Postitatud 2. nov. 20245. nov. 2024 kirjutas Maris Adamson

Juhan Liiv

Juhan Liiv

Juhan Liiv on olnud eesti kirjanduse hull geenius, autor, kelle mõnda luuletust teab iga eestlane. Iga eestlane teab peast ridu nagu kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta, igav liiv ja tühi väli…, tulin linnast, lumesadu…, eile nägin ma Eestimaad, kui seda metsa ees ei oleks jne. Tallinna Kirjanike majas on Liivi luulest inspireeritud musta laega saal, Juhan Liivi luuletustest on tehtud arvukalt laule, tema luulest on tõukunud arvutuid tõlgendusi… Liivi looming on juba ammu oma loojast lahknenud ning iseseisvat elu elama hakanud.

Helilooja Peep Sarapiku poolt viisistatud Liivi luuletus „Ta lendab mesipuu poole” on omamoodi laulupeohümn. Eesti kommunismiohvrite memoriaalil on motiiv Juhan Liivi luuletusest “Ta lendab mesipuu poole”, 22 000 mesilase figuuri sümboliseerivad

Räägitakse sellest, kuidas puruvaene Liiv pintsakuga Estonia teatri ehitust toetab. Juhan Liiv olla nurgakivi juurde auku visanud oma kulunud kuue, öeldes: „Kallis kodumaa! Anna andeks, et ma nii vaene olen ja sulle midagi suurt ei või templi ehitamiseks annetada. Aga annan, mis mul on!”. Siinkohal olla siiski sekkunud linnavaht ja pintsak jäi kirjanikule alles. Tegelikkuses pole ükski nurgakivi paneku juures viibinu sellest juhtumist poolt sõnagi maininud, aga see legend elab edasi rahvuslikus eneseteadvuses ja hilisemas ajakirjanduses, 1920ndatel.

Eluloost

Juhan (Johannes) Liiv sündis 30. aprillil 1864 Benjamin ja Marianna Liivi pere viienda, noorima pojana. Liivid elasid Kodavere kihelkonnas Riidma külas, kolisid aga kaks aastat peale Juhani sündi Rupsi külla Oja tallu, mis asub samuti Alatskivi lähedal. Liivide poiste arengut määrasid nende vanemad, kes olid usklikud ja väärtustasid vaimuvalgust, haridust. Hoolimata kitsikusest tahtsid nad iga hinna eest oma lastele haridust anda.

Tema vanem vend Jakob Liiv oli oma ajal tuntud ja tunnustatud eepiline luuletaja. Jakob Liivist, sai 19. sajandi lõpu üks olulisemaid kirjanikke Eestis ja hiljem isegi korraks Rakvere linnapea.

Juhan Liiv õppis Kodavere kihelkonnakoolis ja lühikest aega ka Hugo Treffneri eragümnaasiumis Tartus. Kujuka näite Juhan Liivi ja Treffneri vahekorrast annab järgmine lugu:

„Treffner toonud Liivi närvikliinikusse, et lasta tema tervise seisukorda järele katsuda. Ta jätnud Liivi eeskotta ootama, otsinud arsti üles ja teatanud sellele: „Tõin ühe õpilase siia, palun järele vaadata, kuidas on lugu tema närvidega.“ Kuid Liivgi liikunud samuti ühest ruumist teise, leidnud sama arsti ja öelnud sellele omakorda: „Tõin oma direktori siia, olge head, vaadake järele, kas ta mõistus on korras!“ Võime ainult kujutleda, millise näo tegi arst, kui mõlemad „hullud“ lõpuks üheskoos tema juurde ilmusid.“.

Juhan Liiv on töötanud lühikest aega kooliõpetajana. 1882. aastal asendas ta haigestunud vend Jakobit Väike-Maarjas Triigi ja Avispea koolis kooliõpetajana. Kuna Liiv oli lapsepõlvest saadik nõrga tervisega, siis järgmisel aastal haigestus ta ise ja pöördus koju tagasi. Seejärel töötas ta mitmete eesti suurte ajalehtede toimetustes, näiteks Tallinnas J. Järve “Virulases” (1885), Viljandi “Sakalas” (1888-1889 ) ja Tartu “Olevikus” (1890-1992). Liivi ainus järjepidev amet oli töö ajakirjanikuna.

Aastaist 1881–1911 on temalt üle kuuekümne ajakirjanduses ilmunud teksti. Me teame Liivi kui traagilist luuletajat, aga publitsistikas on ta pigem mõnus pajataja. Juhan Liiv astus eesti kirjandusse rahvapärase jutukirjanikuna, kelle ajalehejutud olid omas ajas värsked ja huvitavad. Neis kirjutistes räägib Liiv kaasa mitmesugustel teemadel, imetledes läti tantsijannade valgeid sukki, refereerides arutlust kiiruse füüsikalise määratluse üle ja muretsedes nii eesti kultuurilise kui ka ühiskondlik-poliitilise tuleviku pärast, kuid kõige rohkem on Liiv arutlenud kirjanduse üle. Erinevalt Liivi luulest, proosast ning kirjadest ja eluloolistest kirjutistest on tema kriitika tänapäevani süstemaatiliselt läbi uurimata ja enamik sellest on jäänud omaaegsesse ajakirjandusse ja väheke ka käsikirja

1885. aastal kohtusid Pandivere koolimaja laulutunnis kaks inimest: koolmeistri Jakob Liivi 21-aastane vend Juhan ja temast kuus ja pool aastat noorem sinisilmne koolitüdruk Liisa Golding, Pandivere mõisa kutsari tütar. Kaheksa aastat kestev romaan kestel peeti regulaarselt. Just Goldingule kirjutas Liiv nii oma rahamuredest kui ka kõigest muust elus toimuvast. Juhan Liivi 110 kirja armastatu Liisa Goldingule on välja antud ka raamatuna („Mu kallis Liisi” (kirjad L.G.-le 1885–93). Koost. Aarne Vinkel 1996, 2000) Nende romaan lõppes kurvalt ja ootamatult, sest Liiv oli liialt haige, et seda jätkata. Juhan Liiv ei unustanud Liisat siiski kunagi täielikult ning naine jäi talle mälestuseks headest aegadest.

Luule ja proosa

aastal avaldab Liiv oma esimese luuletuse, esimene proosateos ilmub 1888. aastal.

Juhan Liivi luulele on iseloomulikud valuline messianism ja prohvetlus, lihtne ja vahetu loodusekujutus, kõneline intonatsioon ja rahvaluulelised kordused. Esmalt kirjutas Liiv armastus- ja loodusluulet. Juhan Liivi luules ei räägita ainult lillekestest, vaid seal on ka värsirida, et “aed lehkab sõnniku ja õite lõhnast”. Varasem eesti luule räägib ainult õitest ja lillekestest, aga Juhan Liiv paneb kirja selle, mis on looduses igapäevaselt koos. Liiv toob selle toore looduse kunstisse ja see on midagi, mida Eestis pole varem olnud. Juhan Liivi isamaalises luules kohtuvad õudne Eesti ja palavalt armastatud Eesti, sellega annab ta oma isamaa nägemusele kaalu.

1892. aastal kirjutab Liiv vaid kaheksa päevaga proosateose „Vari“ – ei söö, ei joo, isegi ei suitseta. Närvipinge oli suur, ta ise ei hoidnud ennast, ei pidanud kinni mingisugusest päevarütmist. Ometi ei hinnatud “Varju” väga tõsiselt. Teos ilmus väikese hilinemisega 1894, mil Liiv oli juba autorina kadunud. Selle kohta ilmuvad küll mingid arvustused, aga selle mõtet ei panda tähele ja Liivi ise ei saa arutelu enam suunata. Ta lihtsalt unustatakse.

Aastal 1893 kolis Juhan Liiv rahaliste võimaluste lõppedes isakoju, kus valmisid ka proosateosed “Käkimäe kägu” ja “Nõia tütar.” 1893. aastal ilmus tema jutukogu. Osa lugusid oli ajalehes ilmunud, osa ilmus esmakordselt. Seda peetakse esimeseks eesti novellikoguks. Tema oligi see, kes avas selle žanri Eestis. Vaimse ülepinge tõttu ilmnes Liivil vaimuhaigus ning järgmise aasta kevadel viibis ta Tartu närvikliinikus ravil. Juhan Liiv oli vaid 30-aastane, kui ta kolis parandamatu skisofreeniahaigena isatallu, mida pidas tollal vend Joosep. Oja talus veetis ta aastaid üldsuse poolt unustatuna, sugulased taotlesid talle isegi vallavalitsuse “vallavaese” toetuse. Ent just järgnevast paarist aastast pärineb Liivi loomingu tuntuim osa. Valdav osa tema loomingust on kirjutatud haiguse ajal, säilinud luuletused on suures osas pärit aastatest 1894-1911. Enamuse oma töödest põletas Liiv meeltesegaduses, kuid toibudes luuletas ta samas vaimus edasi.

1902. aastal ilmus 38-aastane Liiv taas avalikkuse ette, külastades Tartut ja Tallinna. „Noor-Eesti” tõstis ta taas pjedestaalile, 1903 kogusid Noor-Eesti liikmed raha vaese kirjaniku olukorra leevendamiseks. 1903. aasta suvel ja 1904. aasta kevadtalvel peatus Juhan Liiv oma tuttava Mihkel Neumanni juures, kes toimetas Tallinnas ajalehte Uus Aeg, mille kaasandena andis välja mitmeid eesti kirjanike teoseid. 1904. aastal trükiti ajalehe Uus Aeg kaasandena suures tiraažis Juhan Liivi “Kirjatööde kogu”, mis sisaldas suurema osa enne haigust ilmunud proosateoseid ja luuletusi.

Gustav Suits pani kokku tema esimese kogu “Luuletused”. 1909 joonistas kunstnik Nikolai Triik luuletajast söejoonise, mis avaldati valimikus. “Luuletuste” esimese trüki (1909) tiraažist hävitati Liivi rahulolematuse tõttu suurem osa, alles jäeti vaid 25 eksemplari. Parandatud kordustrükk ilmus 1910. Liivi elu ajal ilmus ka kogumik “Elu sügavusest”, milles sisaldusid proosaminiatuurid ja marginaalid. Juhan Liivi loomingust ilmus tema eluajal vaid väike osa

Oma elu viimastel aastatel rändas Juhan Liiv mööda Eesti eri paiku ringi, liikudes sageli jalgsi ja viletsas riietuses. Ta viibis erinevate sugulaste ja sõprade juures ega jäänud kusagil püsivalt pidama. Haigusperioodidel kujutles Liiv end tsaar Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks ning Poola troonipärijaks. Korra tegi ta isegi katset Varssavi sõita, et pääseda Poola troonile. Jürgenstein jutustab sellest loost järgmiselt:

„Leidsin oma üllatuseks Liivi vagunist, kes seal oma vanas hallis mantlis sügavtõsise näoga istus ja vähe kõheldes ütles, et tal Varssavi tee jalge all. Kuid Valgast kaugemale see teekond ei ulatunud. Valgas rongilt maha astudes, et seal üht-teist õiendada, märganud Liiv, et tal õige räbalad vanad kalossid jalas on. Kuidas sa ilmud troonikandidaadina niisugustes kalossides Poola aristokraatide sekka! mõelnud ta. Ostnud siis kohe head uued kalossid. Kui ta nüüd pärastlõunasele Varssavi rongile piletit läinud ostma, tulnud välja, et piletihinnast mõnikümmend kopikat puudu tulnud. Nii jäänud Liivil sõit Varssavi katki ja ta ostnud pileti Tartu tagasi.“

Kahjuks aga hakkas tema tervislik seisukord halvenema. Ta võttis ette pikki matku, käies kümneid versti palja jalu ja kehvas rõivastuses. Ta suples siis veel, kui jäätükid juba vees ujusid.

1913, pärast ränka külmetust, suri Juhan Liiv 49-aastaselt tiisikusse.

Hilisemased käsitlused

Liivi tõuseb ausse 1920-ndatel, kui tema suur ja võimas isamaa nägemus läheb hästi kokku just sündinud Eesti riigiga. Järgneva sajandi jooksul kanoniseeriti Liivi elu ja looming väga kiiresti, temast sai üks armastatumaid eesti poeete. Friedebert Tuglasele kuulub suurim teene selles, et Liivi luuleparemik järelpõlvedeni on küündinud. Tema esimene Liivi-käsitlus, „Juhan Liiv. Monografia”, ilmus vaid aasta pärast Liivi surma, 1914. aastal. Tuglase koostas Juhan Liivi “Kogutud teosed” 1921-1935, kus luuletusi mõnikord ka stilistiliselt kohendas. Tekstoloogiliselt autentsed Liivi luuletused on publitseerinud Arne Vinkel “Teostes” (1954) ja koondkogus “Sinuga ja sinuta” (1989).

Juhan Liivi luule juurde pöördutakse isegi Eesti lähiajaloo kõige raskemal ajal. Juhan Liiv jääb pühaks, kodu-Eestis, nõukogude Eestis ja välis-Eestis. Kõige põhjalikumaks koguks Liivi luuletustest võib pidada kirjastuse Tänapäev 2013 ja 2022 välja antud raamatut “Lumi tuiskab, mina laulan”, kuhu on Liivi loomingust kirjutanud äärmiselt haarava ja põhjapaneva essee koostaja Jüri Talvet.

21. sajandi alguses on huvi Liivi vastu avaldunud arvukates tõlkevalimikes (nt inglise, soome, hispaania, itaalia, hollandi jt keeltesse) kui ka erinevates tõlgendustes kirjanduses, teatris ja teoreetilistes käsitlustes.

„Juhan Liivi lugu“ (1975) on ainulaadne Juhan Liivi luule ekraniseering, kus seati ülesandeks anda pildi kaudu edasi Juhan Liivi poeesiat, tema hellust ja armastust oma maa vastu. Suure osa materjalist moodustavad kirjandus- ja etnograafiamuuseumide fotod ning dokumendid. Juhan Liivi luulet loeb Lembit Ulfsak.

2024. aasta oktoobris esilinastus Eesti ajalooline põnevik “Vari”, kus müstilisi mõrvalugusid asub lahendama vaimuhaiglast vabanenud luuletaja Juhan Liiv.

Tänapäeval antakse välja Juhan Liivi luulepreemiat. Auhinda hakati välja andma 1965. aastal. See oli vahepeal keelustatud nõukogude võimu poolt, taastati 1984. aastal. Laureaat saab kingiks karjasemärsi. Auhinda annab välja Liivi Muuseum koos Peipsiääre valla ja Juhan Liivi nimelise Alatskivi Kooliga.

Postitatud 8. okt. 20248. okt. 2024 kirjutas Maris Adamson

Vaimne tervis

Vaimne tervis

Maailma Terviseorganisatsioon kirjeldab vaimset tervist kui heaoluseisundit, milles inimene realiseerib oma võimeid, tuleb toime igapäevase elu pingetega, suudab töötada tootlikult ja tulemusrikkalt ning on võimeline andma oma panuse ühiskonna heaks. Maailma terviseorganisatsiooni andmetel kaotatakse igal aastal üle 12 miljoni tööpäeva depressiooni ja ärevuse tõttu. 2023. aasta Eesti inimarengu vaimse tervise aruanne näitas, et 28% Eesti täiskasvanutest on depressioonirisk, 20% on oht ärevushäireteks ning 43% esineb vaimse kurnatuse sümptomeid. Oktoober on Maailma Terviseorganisatsiooni algatusel kuulutatud vaimse tervise kuuks ja alates 1996. aastast tähistatakse 10. oktoobril ülemaailmset vaimse tervise päeva.

Vaimse tervisega tegelemise ajaloost

Juba 4000 aastat tagasi rääkisid Egiptuse papüürused erinevatest haigustest, sealhulgas paljudest psüühikahäiretest, kirjeldasid sümptomeid, diagnoosisid ja selgitasid ravimeetodeid. Vaimuhaigete ravisse kaasati lisaks massaažidele, dieetidele ja ravimjookidele ka psühhoteraapilised abinõud. Vaim peaks arenema läbi teatri, spordi ja muusika.

Antiikajal ja keskajal püüti vaimuhaigusi seletada ja ravida humoraalne patoloogia alusel. Nelja huumori teooria väidab, et keha huumorite (veri, lima, kollane- ja must sapp) tasakaalustamatus põhjustab mitmesuguseid haigusi.

Hippokrates (u 460-377 eKr). oli veendunud, et inimeste meeleolude erinevused tulenevad tasakaalustamatusest ühes neljast kehavedelikust ning inimpsüühika on ajutegevuse väljendus ja psüühikahäired tulenevad ajutegevuse häiretest. Galen (129 – 216 pKr) töötas välja isiksuse teooria, mis põhines tema arusaamal vedeliku ringlusest inimestes. Tema arvates vastas iga huumori tasakaalustamatus teatud inimese temperamendile (veri – sangviinik, must sapp – melanhoolne, kollane sapp – koleerik ja flegm – flegmaatiline).

Hippokratese ja Galenuse humoraalsel patoloogial põhinevad ravimeetodid hõlmasid massaaži, verelaskmist, dieete, kuputamist, hellebore’i ja õlikompresside manustamist pähe. Mõistust püüti edendada kriitiliste tekstide lugemise ja haigete küsitlemisega, patsiente püüti aktiviseerida läbi teatrimängude, lauamängude või isegi reisimise.

Hiliskeskajal olukord muutus. Haigussümptomeid tõlgendati kui kuradi tööd ja mõningaid haigestunuid kiusati sellega seoses taga nõidade või võluritena. Keskajal usuti, et inimese elu ja tervis on Jumala käes. Psüühikahäireid ravisid vaimulikud, kes kasutasid kurja vaimu väljaajamiseks vastavaid palveid ja rituaale

Varaseimad teadaolevad psühhiaatriakliinikud olid Bagdadis ja Kairos umbes aastal 918 eKr. Seal kasutati ravis veeprotseduure ja muusikat.

Euroopa niinimetatud psühhiaatriakliinikud oli Bethlem Royal Hospital, tuntud kui Bedlam (asustatud Londonis 1247. aastal). Pole teada, millal Bethlem või Bedlam hakkas spetsialiseeruma hullude hooldamisele ja kontrollimisele, on väidetud, et Petlemmi kasutati hullumeelsete raviks aastast 1377. Kirjalikud andmed, mis kinnitavad, et teiste patsientide hulgas oli kuus meesvangi, kes olid “mente capti”, (ladina termin, mis viitab hullumeelsusele), pärinevad aastast 1403.

17.- 18. sajandil olid tavaliseks haiglad, kus patsiendid vegeteerisid aheldatuna. Arste polnud. Kuigi juba 17. sajandil käsitles üha enam arste käitumishäireid kui meditsiinilist probleemi ja esitas psühhiaatriliste haiguste täpseid kirjeldusi, kulus kliinilise psühhiaatria arendamiseks aega sajandi lõpuni. Teadusliku psühhiaatria algust seostatakse Philippe Pineliga, kes alustas väidetavalt 1793. aastal Pariisis Bicêtre haiglas haigete ahelatest vabastamist.

Algselt viidi teraapia sageli läbi jõhkrate füüsiliste meetoditega, mille eesmärk oli hinge raputada. Levinud meetmed olid füüsiline ravi varraste, pulkade ja piitsadega ning pöördtool (patsient pöörati sel peal, kuni suust ja ninast verd jooksis või ta kaotas teadvuse), šokiravi (nt lumevann) või suplusvannid (st. sukeldumine jääkülma vette). Rakendati tegevusi, mis põhjustasid füüsilist kurnatust (sundseismine, oksendamine, lahtistid, nälgimine), kasutati ka nõgestega piitsutamist või peanaha hõõrumist erinevate ainetega (mis tekitas valusaid mädaseid haavandeid), kasutust leidsid veel sinepiplaastreid, sipelgaid, elektrit.

Samas katsetati haiglates ka humaansemaid kohtlemise meetodeid, näiteks seltskondlikke üritusi ja tegevusi käsitöös ja põllumajanduses.

1952. aastal pani aluse psühhiaatrilisele farmakoteraapiale. Alates 1952. aastast sai psühhootilisi sümptomeid tõhusalt mõjutada esimese neuroleptikumi, kloorpromasiiniga. 1957. aastal järgnes antidepressant imipramiin. Neid ravimeid peeti suureks läbimurdeks kaasaegses psühhiaatrias. Alguses oli aga sageli probleeme ravimite taluvuse ja kõrvalmõjudega. 1960. aastal lisandus librium esimese rahustina bensodiasepiinide rühmast ja alates 1967. aastast liitium depressiivse ja maniakaalse faasi raviks.

Vaimse tervise hoolekande ajaloost Eestis

Psühhiaatriakliinikuks nimetatavad asutused kannavad Eesti kultuuriloos poolmütoloogilist rolli – kes ei oleks kuulnud Seewaldist, Raja tänavast või Jämejalast.

Algas kõik 1796. aastal kui asutati Tallinnas Priihospidali eraldi osakond vaimuhaigetele. Haiglas oli neile kolm kambrit kaheksa voodiga, kuid see oli pigem kinnipidamiskoht, kus ravimisega ei tegeletud 1897. aastal ehitati vaimuhaigete osakonna hoone 42 voodikohaga, aga järgmisel aastal oli voodikohti juba 62. 1898. aastal tuli alalisele tööle haiglasse Haapsalus töötanud Renaud von Wistinghausen. 1909. aastal vaimuhaigete osakond Priihospidalis likvideeriti ning haiged viidi üle Seewaldi haiglasse

Eesti esimene ainult vaimuhaigete raviks rajatud haigla oli 1877. aasta 4. märtsil avatud haigla Tartus Staadioni tänaval (toona Tallinna tänav). Vaimuhaigla vaimseks isaks oli Liivimaalt pärit, avarate huvidega meditsiinidoktor Eduard-Georg von Wahl. Oma sünnihetkel jagus Tartu psühhiaatriahaiglasse kaheksa voodikohta, kõik need olid mõeldud naistele. Kohemaid kolis sisse kolm patsienti. Järgneva kolme aasta jooksul võeti ravile 33 haiget, keskmiselt kestis ravi natuke üle poole aasta. Raviefekt osutus tulemuslikuks lausa rohkem kui kolmveerandi patsientide puhul, mis oli oma aja kohta vägagi eeskujulik tase.

1897. aastal moodustati Raasiku krahvinna Elise von Sieversi eestvedamisel Eestimaa Vaimuhaigete Hooldamise Selts, mille tegevuse eesmärk oli ravi- ja hoolekandeasutuse rajamine ning ülalpidamine. Selts ostis annetuste rahaga Viljandi lähedal 142 hektari suuruse Marienhofi mõisa, mis ühendas Kaljapulga, Västriku ja Jämejala talu. 1897. aasta novembris võeti vastu neli esimest patsienti ja aasta lõpuks oli patsiente kaheksa. 1898. aasta lõpuks oli asutuses 26 hoolealust ning kõik ruumid nendega täidetud. Seetõttu otsustati asutust laiendada ning ehitati kaks uut hoonet. Algul oli asutuse vaimne juht Viljandi koguduse pastor. Kohapeal juhtis töid J. Rosenwald ja arstiabi andis linnaarst, kes tuli kohale Viljandist.

Pilguse Psühhiaatriahaigla oli kohalik psühhiaatriahaigla Saaremaal Pilgusel. Haigla avati 1913. Haigla töötas Pilguse mõisa peahoones

1936. aastast alustati kliinikus patsientide peal medikamentoosset konvulsioonravi.

Juhan Luiga oli esimene eesti rahvusest psühhiaatriadoktor. Tema 1904. aastal kaitstud doktoritöö pealkirjaks oli „Vaimuhaigete hooldamine Baltimaadel“. Tema kirjatööd olid Nõukogude okupatsioonivõimude arvates sedavõrd ohtlikud ja ketserlikud, et kõik tema teosed arvati keelatud kirjanduse nimekirja, kuhu need impeeriumi lagunemiseni ka jäid.

Psühhiaatria ajaloost kirjutab Juhan Luiga Eesti mõtteloo sarja raamatutes “Mäss ja meelehaigus“ning “Hingejõu ilmed”

Samasse sarja kuuluvas psühhiaatri ja kirjaniku Vaino Vahingu raamatus “Vaimuhaiguse müüt” on autorit huvitanud kirjanduse, aga ka muu kunstiloomingu kokkupuutepunktid psühhopatoloogiaga, psühhoanalüüsi ajalugu ja loomepsühholoogia selle sõna laiemas tähenduses.

Psühhiaatria ajaloost saab lugeda Jüri Saarma raamatust “Psühhiaatria minevik ja tänapäev“

Samuti on Jüri Saarma avaldanud mitmeid psühhiaatria alaseid raamatuid

Psühhiaatria kuritarvitamine NSV Liidus

Psühhiaatria, mis oma olemuselt on humaanse eesmärgiga ravimeetod kannatuste leevendamiseks, omandas totalitaarses riigis karistusinstrumendi jooned. See, kes doktriinis kahtleb või sellele vastu vaidleb, on kas teadlikult pahatahtlik või psüühiliselt haige ning paljud teisitimõtlejad tunnistatigi luulude, haiglaste ideede ja veendumuste kandjateks ja saadeti kinnisesse vaimuhaiglasse, kus võidi tema suhtes rakendada sundmõjutamist raviainete ja -võtetega. Karistusmeditsiin oli olemas juba alates Nõukogude võimu esimestest kuudest. Kohtu rahvakomissariaadi 1918. aasta 23. juuli ajutises instruktsioonis karistamise korrast on ühe võimalusena nimetatud ka võimalust vastaline isik paigutada karistus-raviasutusse. Nimetatud asutusse võis kinnipeetava saata kohtuorgan või revolutsiooniline sõjatribunal. Mingisugusest ekspertiisist instruktsioonis juttu pole. Psühhiaatria poliitilise kuritarvitamise kohta Stalini võimul oleku ajal tuvastati uurides, et 75% kinnipidamiskohtades viibinud isikuist olid süütud ja suurel osal polnud ka mingeid psüühilisi haigusi. 1960.- 1970. aastatel hakati eripsühhiaatriat laialdaselt rakendama teisitimõtlejate ning inimõiguslaste suhtes. Režiim haiglas ei erinenud millegi poolest vanglast. Näiteks põles öösel palatites tuli. Toit oli vilets ning sellest vähesestki varastasid kõik, kellel võimalust. Ainult lähedastele mõeldud külastused olid ette nähtud kuni kord kuus ning korraga kaks tundi. „Tööteraapiat” said kinnipeetavad õmblus-, kartongi- jm. töökodades ning töö eest maksti väikest tasu, kuni 10 rubla kuus. Tööst keelduda oli võimatu. Erihaiglate arstide slängis on isegi omaette termin „seinateraapia”, ehk ravimine ainult sellega, et inimest hoitakse kinni eriotstarbelise psühhiaatriahaigla seinte vahel. Samal ajal esines ka psühhiaatriaravimite massilist ja laostavat kasutamist, kasutatakse isegi šokiteraapiat, seda juhul kui inimene hakkab protestima haigla tingimuste või haiglas pidamise fakti kui sellise vastu. Seda, et psühhiaatria kuritarvitamine NSV Liidus on kujunenud süsteemiks, tõendavad ilmekalt üheaegselt pandud grupidiagnoosid ning diagnoosid, mis on pandud telefoni teel, inimest läbi vaatamata. Rahvusvaheline hukkamõist kulmineerus 1983. aastal, kui NSV Liidu Psühhiaatrite ja Narkoloogide Ühing heideti Ülemaailmsest Psühhiaatria Assotsiatsioonist välja.

Postitatud 24. juuli 202429. juuli 2024 kirjutas Maris Adamson

Oo, sport, Sa oled rahu!

Oo, sport, Sa oled rahu!

“Ood spordile” (prantsuse keeles “Ode au Sport”) on Pierre de Coubertini 1912. aastal pseudonüümide Georges Hohrod ja M. Eschbach all prantsuse ja saksa keeles avaldatud luuletus 1912. aasta olümpiakunsti konkursile. Luuletus pälvis kuldmedali. Oodi 9. salmis on kuulsad read:

Oo, sport, Sa oled rahu! Sa lood sideme rahvaste vahel, kes tunnevad end vendadena ühises hooles jõu, korra ja enesevalitsuse üle ja Sinu läbi õpib noorus endast lugu pidama ning teiste rahvastegi iseloomu austama ja hindama. End vastastikku mõõta, ületada, see on eesmärk, on võistlus rahus

Pierre de Coubertin oli kahtlemata idealist. Väidetav sõdade peatamine olümpiamängude ajaks Antiik-Kreekas on pelgalt ilus müüt, mis kahjuks ei pädenud siis, ega päde ka tänases maailmas. Vaimsetel ideedel ja kunstil on aga olnud oma kindel koht olümpiamängude ajaloos.

Vaimsed spordialad olümpial

Parun Pierre de Coubertin oli prantsuse pedagoog ja ajaloolane, keda tuntakse eelkõige kaasaegsete olümpiamängude algatajana. De Coubertin organiseeris 23. juunil 1894 rahvusvahelise konverentsi Sorbonne’is, kus tegi ettepaneku kutsuda ellu olümpiamängud. Samas loodi Rahvusvaheline Olümpiakomitee ja de Coubertin valiti organisatsiooni juhtima. Otsustati ka, et esimesed kaasaegsed olümpiamängud toimuvad Ateenas Kreekas ja olümpiamänge hakatakse korraldama iga nelja aasta järel.

Coubertin soovis algusest peale olümpiale ka vaimseid spordialasid. Alles Stockholmi olümpiaks 1912. aastal õnnestus tal ideele sponsorid leida ja nii said vaimuatleetid võistelda viiel alal: kirjandus, maalimine, skulptuur, muusika ja arhitektuur.

Iga järgmise olümpiatsükliga vaimsetel aladel osalejate arv kasvas. 1928. aasta Amsterdami olümpial lisati võistlusprogrammi ka linnaplaneerimine. Kirjandus jagati kolmeks eri võitluseks: luule, draama ja eepika. Muusika jagunes lauluks, instrumentaalpaladeks ja orkestritööks. Maali kõrvale tekkisid ka joonistamise ja graafika võistlused. Berliini olümpial 1936 lisandusid plakati- ja kommertsgraafikavõistlused. Soovi võistluskavva pääseda avaldasid veel ballett, teater ja fotograafia. Kui arhitektuur välja arvata, siis oli võistlustulle astumise nõudeks, et teos peab olema valmistatud spetsiaalselt olümpiavõistluseks.

1949. aastal otsustas Rahvusvaheline Olümpiakomitee, et edaspidi vaimuatleedid enam olümpial osaleda ei saa. Põhjuseks polnud siiski mitte tööde kehv kvaliteet, vaid see, et kui füüsilistel aladel oli lubatud osalemine ainult amatöörsportlastel, siis kunstivaldkonnas võisid rammu katsuda ka professionaalid.

1912. aasta olümpiamängudel, kui Martin Klein võitis eestlastele esimese olümpiamedali (hõbeda maadluses), sai medali kaela ka Pierre de Coubertin. Tema luuletus “Ood spordile” pälvis kuldmedali. Luuletuse üheksas salmis ülistab autor sporti kui jumalikku andi, elueliksiiri, õiglust, ilu, au, tarkust, rõõmu, viljakust, edu ja rahu.

Oo, sport, Sa oled rahu!

Kuigi ÜRO resolutsiooni kuuluv olümpiarahu käsib sõjad mängude ajaks lõpetada, siis Olümpiaharta sätestab vaid, et olümpialiikumise eesmärgiks on rahumeelse ühiskonna rajamine, kuid ei sätesta ega sanktsioneeri kuidagi sõjategevust või relvakonfliktides osalevaid riike. ROK-i jaoks ei ole kunagi olnud probleemiks, et mängudel osalev riik on samal ajal ka sõjas. ROK läks isegi nii kaugele, et oli nõus andma mängude korraldamist riikidele, kes olid sõjas, kuid klausliga, et mängud toimuvad eemal sõjapiirkonnast.

Nii ei katkestanud Suurbritannia Inglise-Buuri sõja tõttu juba 1900. aastal osalemist Pariisi mängudel. Samuti ei seganud Korea ja Vietnami sõda USA-l ning sissetung Afganistani NSV Liidul olumpiamängudel osalemast. Kokku kolmel aastal on olümpiamängud sõdade tõttu pidamata jäänud. I maailmasõja tõttu jäid pidamata 1916. aasta olümpiamängud, II maailmasõja tõttu aga nii 1940. kui ka 1944. aasta suve- ja taliolümpiamängud.

Antandi riikide survel ei saadetud 1920. aasta Antverpeni mängude kutset Nõukogude Liidule ning keelati osalemast Saksamaal, Austrial, Ungaril, Türgil ja Bulgaarial.

1948. aastal ei lubatud Londonisse Teise maailmasõja algatanud riike ehk Saksamaad, Itaaliat ja Jaapanit.

Samas jäeti tähelepanuta Gruusia poolt 2008. aasta augustis, Pekingi olümpiamängude avapäeval alustatud sõda Lõuna-Osseetias.

2023. aasta lõpus otsustas ROK, et Venemaa ja Valgevene individuaalalade sportlased võivad Pariisi olümpial osaleda neutraalsena. Üheks tingimuseks oli, et mängudele pürgivad sportlased ei tohi olla aktiivselt toetanud Venemaa sõda Ukrainas ega kuulunud oma riigi sõjaväkke või luureteenistusse.

1936. aasta Berliini mängud on ajalukku läinud, kui ühed politiseeritumad. Mänge kasutati igal võimalusel ära natsi liikumise ülistamiseks. Mängudele eelnes elav diskussioon, kas peaks autoritaarse ja diskrimineeriva riigi poolt korraldavatel mängudel osalema. Ametlikult boikoteeris Berliini mänge Hispaania, kus oli värskelt võimule tulnud vasakpoolne valitus. Ametlikust liinist üritas mööda minna ratsutamise võistkond. Nende plaanile osaleda Berliini mängudel tõmbas kriipsu Hispaanias puhkenud kodusõda. Mängude kutsele jättis vastamata NSV Liit ning mänge boikoteerisid mitmed juudi sportlased.

Mängude järgselt peagi aset leidnud II maailmaasõja puhkemisel oli Natsi-Saksamaa vastutav roll.

Olümpiaajaloo suurim terroritragöödia toimus 1972. aasta Müncheni mängudel. Palestiina terroristid tungisid öösel olümpiakülla ja võtsid pantvangi osa Iisraeli delegatsioonist. Pantvangid lubati vabastada, kui võimud vabastavad omakorda 200 palestiinlast Iisraeli vanglast. Nõudmist ei täidetud, toimunud pantvangide vabastamise operatsiooni käigus hukkusid aga kõik pantvangid ja terroristid. Olümpiamängud katkesid 34 tunniks, kuid jätkusid siis taas. Iisrael, Egiptus, Norra, Filipiinid ja Holland lahkuvad.

1996. aasta Atlanta suveolümpiamängudel plahvatas olümpiapargis pomm, mis tappis kaks ja vigastas 111 inimest. Plahvatuse korraldamises mõisteti süüdi Ameerika Ühendriikide terrorist Eric Rudolph.

Boikotid varjutasid 1952., 1956., 1964. ja 1976., 1980., 1984., 1986.aasta olümpiamänge.

1979. aasta detsembris tungis Nõukogude Liit Afganistani. Sellele järgnenud 1980. aasta Moskva olümpiamänge varjutas kõigi aegade suurim olümpiaboikott, millest võttis osa ligi 50 riiki. Ülemaailmse boikoti eestvedajaks kujunes USA, kuigi selle algatajaks oli hoopis Saudi-Araabia. Suurematest riikidest ühinesid Kanada, Jaapan, Hiina ja Lääne-Saksamaa, lisaks hulk väiksemaid maid. Üritades vältida NSV Liidu 40-aastase okupatsiooni tunnustamist osalesid paljud riigid olümpialipu all. Tallinnas toimunud purjetamise olümpiaregatt on mitmes mõttes tähelepanuväärne. Esimest ja viimast korda toimusid olümpiavõistlused okupeeritud de jure eksisteeriva riigi territooriumil.

Samas ei toonud olümpiaboikotte kaasa USA osalemine sõjategevuses nii Iraagis kui Afganistanis

1984, kui USA korraldas Los Angelese olümpiamänge, ilmus Nõukogude Liidult aga teade: Nõukogude Liidu sportlased ei stardi Los Angeleses USA reaktsiooniliste ringkondade sepitsuse tõttu. Ehkki Los Angelese boikott oli võrreldes Moskva omaga väikesearvulisem (14 idabloki riiki), puudus sealt rohkem spordi tippriike, Varssavi pakti maadest läks kohale vaid Rumeenia.

Vaatamata olümpiaboikottidele ei lõppenud aga ei Suessi kriis ega tõmmanud NSV Liit vägesid välja Ungarist. Samuti ei lõppetanud boikotid LAV-i apartheidipoliitikat.

Tänaseks on olümpialiikumine ületanud külma sõja aega jäänud totaalsete boikottide perioodi. Suure tõenäosusega olümpial enam riikide poolseid massilisi boikotte ei näe. Boikotiretoorika ei ole aga kuhugi kadunud ning totaalsetest boikottidest on olümpialiikumine jõudnud tseremoniaalsete boikottideni, mis ei mõjuta enam sportlasi vaid riikide juhtkonna ja avaliku elu tegelaste mitteosalemist olümpia ametlikel üritustel.

Rohkem infot olümpiamängude kohta leiad olümpiaraamatutest.