Autor: Maris Adamson

Postitatud kirjutas

Oo, on vast naine

Oo, on vast naine

Lilith -John Collier

Mõistet naine kasutatakse bioloogilise soo, kultuurilise või sotsiaalse rolli või nende kõigi eristamiseks. Naise sünonüümina kasutatakse sõnu eevatütar, seelikukandja, naisolevus, õrnem pool jne. Läbi ajaloo on aktuaalsed olnud küsimused naise rollist ja staatusest ühiskonnas, sealhulgas poliitikas, äris, teaduses ja kultuuris. Kui aga jätkata laulusõnadega: Ilma temata meil paljugi puuduks…

Enamiku piiblitõlgenduste järgi peetakse Evat esimeseks naiseks ja Aadam ja Eva olid kogu inimsoo esivanemad. Kuid Aadama esimene naine ei olnud mitte Eva, vaid Lilith. Lilith oli legendi järgi tehtud samast savist, millest Aadamgi. Sellest tingituna pidas ta ennast Aadamaga võrdseks. Ning seetõttu keeldus ta Aadamale allumast. Lilith otsustas paradiisiaiast ise lahkuda ja sinna enam mitte tagasi pöörduda. Seejärel lõi Jumal Aadama küljeluust talle uue naise: Eeva. Naine, kes oli emalik, alandlik ja sõnakuulelik. Vastand tugevale, uhkele ja vabadust armastavale Lilithile. Eva oli igati ontlik koduperenaine, kes sobitub oluliselt paremini ühiskonna pilti ja seetõttu räägitakse temast kui esimest naisest. Lilith võttis kätte ja muutus maoks. Läks paradiisiaeda ja meelitas Eva õuna sööma. Pärast seda visati Aadam ja Eva Paradiisiaiast välja ja algas maapealne elu ja kannatus.

Matriarhaat

Maailma vanimaks ühiskonnavormiks peetakse matriarhaati – emakesksed ühiskonnad eksisteerisid ilmselt juba kiviajal. Matriarhaat on teoorias ühiskonnatüüp, kus kõik sotsiaalsed ja õiguslikud suhted on organiseeritud emaliini kaudu, kus religioossed ideed on pärit suurest jumalannast ja kus naistel on keskne roll. Ajaloolaste arvates tekkis matriarhaalne ühiskonnatüüp globaalselt neoliitikumi perioodil ja asendus vägivaldselt pronksiaja lõpul.

Selle põhjustas uus eluviis, mis käib kaasas põllumajanduse ja loomakasvatusega. See tõi kaasa radikaalse toitumise muutumise ja inimeste liikumise vähenemise. Kui küttidest-korilastest saavad naised lapse ikka iga nelja-kuue aasta tagant, siis varajased põllumeeste naised jäävad rasedaks peaaegu igal aastal

Inimestel tekib esimest korda maa ja varustuse eraomand. Seda tuleb kaitsta. Nii jäävad pojad pere juurde kuid toovad naisi ka teistest piirkondadest. Nii kaotavad naised oma pere ja sõprade toetuse, mis nõrgestab veelgi nende positsiooni.

Konfliktid maa, varude ja veele juurdepääsu pärast sagenevad. Esimest korda puhkesid tõelised sõjad. Sõjad ja muud organiseeritud vägivalla vormid andsid meestele võimu.

Rahvusvaheline naistepäev

Naiste võitlus oma õiguste eest sai alguse 18. sajandil ja oli seotud Prantsuse revolutsiooniga ja mõjutatud valgustusajastu ideedest kõigi inimeste võrdsusest. 5. oktoobril 1789 osales kuulsal “Naiste marsil Versailles’sse“ 8000 töölist ja kodanikku. Naised võitlesid, koos meestega, kuid idee “Vabadus, võrdsus, vendlus” välistas pärast revolutsiooni naiste õiguste hõlmamise.

Alates 1911. aastast on naised 8. märtsil tähistanud rahvusvahelist naistepäeva, mis juhib tähelepanu naiste õigustele ja soolisele võrdõiguslikkusele kogu maailmas.

Selle päeva juured on pärit sotsialistlikust, mitte niivõrd feministlikust liikumisest. Teha sellest naiste rahvusvaheline tähtpäev oli Luise Zietzi ja Clara Zetkini algatus. Luise Zietz (1865-1922) suri üsna varakult, ja tema nimi rahvusvahelise naistepäeva algatajana on unustusehõlma vajunud. Rohkem räägitakse naistepäevaga seoses hoopis Rosa Luxemburgis, kes oli juudist Poola ja Saksamaa poliitik, marksist ja revolutsionäär ja kes ei tundnud erilist huvi naisküsimuste vastu. 1909. aastal tegi ka Rosa Luxemburg ettepaneku tähistada 8. märtsi rahvusvahelise naiste solidaarsuse päevana.

Eestis asendas Nõukogude okupatsiooni ajal naistepäev  Eesti Vabariigis tähistatud emadepäeva, mil lapsed valmistasid emadele ja vanaemadele kingitusi.

Clara Zetkin ja Rosa Luxemburg aastal1910

Naised ja haridus

Naised soovisid õigust elada ilma vägivalla ja diskrimineerimiseta, õigust haridusele ja omada vara ning õigust hääletada ja saada võrdset tasu.

Jekaterina Sadovskaja, Tartu ülikooli füüsikaprofessori Aleksandr Sadovski tütar. Allikas: Eesti ajalooarhiiv

Varauusajast peale on üksikud ülikoolid olnud naistele avatud, tavaliselt mitte õppimiseks – see toimus tavaliselt eratundide või iseõppimise alusel – vaid doktoriõppeks. Anna Maria van Schurman oli esimene naine, kellel lubati 1636 Utrechti ülikoolis loenguid külastada, kuid ainult trellitatud kabiinist või – olenevalt allikast – kardinaga kaetud nišist.

Itaalia asus ülikoolides naiste osas teerajaja rolli: 1678. aastal sai Elena Lucrezia Cornaro Piscopiast (1646–1684) esimene naine maailmas, kes sai Padova ülikoolis doktorikraadi filosoofias

Teine doktorikraadi saanud naine oli Laura Bassi (1711 – 1778) Bologna ülikoolis. 20-aastaselt sai ta 1731. aastal füüsikadoktori kraadi ja temast sai esimene naine, kes sai samal aastal ülikoolis professori koha.

Marie Curie oli 1903 esimene Nobeli auhinna saanud naine, 1911. aastal sai temast esimene inimene ja siiani ainus naine, kes sai teise Nobeli auhinna ja ka ainus inimene, kes on saanud Nobeli auhinnad erinevatel aladel (keemias ja füüsikas)

1905. aastal lubati esimesed naised Tartu Ülikooli vabakuulajatena. Matrikliraamatusse hakati naisi kandma alles 1917. aastal. Esimese naisena immatrikuleeriti Tartu Ülikooli Jekaterina Sadovskaja, esimese eestlannana Alma Lüübek.

Naised ja võim

Merneith oli üks esimesi Vana-Egiptuse naisvõimu kehastajaid, valitses 1. dünastia (3000–2890 e.m.a) keskpaigas, Egiptuse rahvusriigi koidikul. Ametlikult ta kunagi troonil ei olnud, aga teda nimetati kuningate loendites isikuna, kes valitses oma poja Deni eest, kuna too pandi kuninga ametisse liiga noorelt.

Esimene (teadaolev) naisvaarao on Sobekneferu (või Neferusobek) 1760–1756 e.m.a. Sobekneferu on ilmselt varaseim naisvalitsus, ja ilmselt mitte ainult Egiptuse oma, kelle nime me teame ja kelle valitsemisajas võime olla üsna kindlad.

18. dünastia (1550–1295 e.m.a) liige Hatšepsut (egiptuse keeles esimene suursuguste emandate seas) kehtestas tugevama naisvõimu, mida Egiptus oli iial näinud. Tema valitsemist iseloomustas oskuslikkus, tark strateegiline tegutsemine, impeeriumi rajamine ja jõukus.

Hatšepsuti kuju Metropolitani muuseumis

Eri riikides said naised valimisõiguse eri ajal. Paljudes riikides toimus see enne üleüldise valimisõiguse kehtestamist, mis tähendas seda, et teatud ühiskondliku staatusega naised ei saanud ikkagi võimalust hääletada. Keskaegsel Prantsusmaal ja mõnes teises Euroopa riigis oli linnades aset leidnud valimistel ja koosolekutel hääleõigus perekonnapeadel sõltumata nende soost. Rootsis kehtestati naiste valimisõigus niinimetatud vabadusajal aastatel 1718–1771. See laienes naistele, kes kuulusid gildidesse ja maksid makse.

Esimeseks riigiks, kus naiste valimisõigus kinnitati, oli Soome, mis sel ajal kuulus suurvürstiriigina Venemaa keisririigi koosseisu. 1905. aasta revolutsioonile järgnenud haldusreform andis kõigile Soome naistele õiguse valida ja olla valitud. Soome oli ka esimene koht maailmas, kus naistel õnnestus parlamenti pääseda.

Eesti naised said valimisõiguse 1917. aastal Venemaal toimunud veebruarirevolutsiooni tulemusel

Maailma esimene naispresident oli adopteeritud lapsega üksikema Vigdís Finnbogadóttir (sündinud 15. aprillil 1930 Reykjavíkis). Ta on Islandi poliitik, kes oli neljas Islandi president (aastail 1980–1996).

Eesti esimene naispresident oli Kersti Kaljulaid, kes oli 10. oktoobrist 2016 kuni 11. oktoobrini 2021 Eesti Vabariigi viies president.

Naiste õigus omada vara

Inglise seadus Married Women’s Property Act 1870 – oli Inglise parlamendi seadus, mis lubas 1870. aastal abielus naistel olla oma teenitud sissetulekute seaduslikud omanikud ja  pärida vara. Enne 1870. aastat läks iga raha, mille naine sai kas palkade, investeeringute, kingituste või pärandina, abiellumisel automaatselt tema abikaasa omandisse.

Eestis oldi 13. sajandil naistel suured õigused: ta sai pärida maad, mis oli tol ajal mujal haruldane. Kui rannikualadel ja saartel olid mehed meremehed ja viikingid, haris naine maad ja ka vastutas selle eest. Taas hakati Eestis rääkima naiste õigusest omada vara 1920. aastal kui naisseltsid panid kokku juriidilise komisjoni, kes sellise uue perekonnaseaduse ettepaneku Riigikogusse toimetasid.

Naine tahab olla iseseisev

Elvy Kalep

Pariisis elav hertsoginna Anne d’Uzes oli esimene naine, kes sai juhiloa. See juhtus 1898. aastal Pariisis kolme inspektori range pilgu all ja tekitas parajalt kõmu.

Esimeseks naiseks Eestis, kes autojuhieksami sooritas, oli Buicki Tallinna esinduse esimehe Julius Johansoni tütar Eugenie Johanson. Ta sooritas autojuhi eksami (3. järgu, so sõitmiseks enda masinal ja enda lõbuks) 16. juunil 1924. aastal, kuid ei saanud kätte sõiduluba, kuna oli veel alaealine. Esimese autojuhiloa sai Jenny ema Alide Johanson 30. juunil samal aastal.

8. märtsil 1910 sai Prantsuse lennunduse pioneer Élise Deroche (tuntud ka kui Raymonde de Laroche) esimene naine maailmas, kes sai piloodiloa. Ta oli andekas piloot ja läbis testi kohe.

Alviine-Johanna Kalep tuntud kui Elvy Kalep oli Eesti esimene naislendur, kes sooritas 1. augustil 1931 vajalikud eksamid Saksamaal ja sai kutselise lenduri diplomi.

16. juunil 1963 jõudis orbiidile kosmoselaev Vostok-6, mille pardal oli 26aastane Valentina Tereškova – esimene naine kosmoses. Vostok-6 tegi ümber maakera 48 tiiru. Lend kestis peaaegu kolm ööpäeva

Esimene Eesti juurtega naine kosmoses oli USA astronaut Nicole Aunapu Mann, kelle vanaisa oli eestlane. Ta oli 5. oktoobril 2022 startinud missiooni SpaceX Crew-5 komandör, käis kaks korda avakosmoses ja naasis pärast 157-päevast missiooni Maale.

Postitatud kirjutas

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest

Eesti Vabariigi aastapäeva tähistamisest

Esimese vabariigi aastapäeva tähistamine Tallinnas

24. veebruaril tähistatakse Eesti Vabariigi aastapäeva. 1918. aasta 20 veebruari paiku oli valminud Ajutise Maanõukogu Päästekomitee manifest Eesti iseseisvuse kohta. Manifesti ei olnud aga võimalik paljundada ega üles panna, ammugi ajalehes avaldada. samas ei jõustu ükski otsus, seadus ega deklaratsioon enne, kui ta on avalikult maha kuulutatud. 23. veebruaril avanes võimalus iseseisvusmanifesti kuulutada Pärnus Endla rõdult. 24. veebruaril jõudis sarnane päev kätte ka Tallinnas. Me ei tähista oma riigi aastapäeva siiski mitte 23. veebruaril. 1919. aastal otsustati, et  manifesti avaldamine pealinnas ja esimese valitsuse moodustamine 24. veebruari on olulisemad sündmused ja tõestuseks, et iseseisvus on tõesti välja kuulutatud.

Hiljem kerkis üles teinegi võistleja iseseisvuse avapäeva kohale – 28. november 1917, kui Maanõukogu kuulutas end kõrgeima võimu kandjaks Eestis. Tähtis samm, kuid mitte veel uue riigi rajamine. 

Eesti riikluse loomine alguseks loetakse täna eestlaste demonstratsiooni Peterburis 1917. aasta aprillis ja lõpuks Tartu rahu sõlmimisest 1920. aasta veebruaris.

Lisaks neile on olulisteks sündmusteks, mis tegid Eestist riigi, esimese põhiseaduse vastuvõtmine 1920. aasta juunis, esimese riigikogu kokkukutsumine 1920. aasta detsembris ja Eesti vastuvõtmine Rahvasteliitu, millega meid tunnustati ühena võrdsetest 1921. aasta septembris.

Esimese vabariigi aastapäeva tähistamine

Juba 1919. aastal loodi oluline traditsioon, tähistades riigi esimest aastapäeva sõjaväeparaadiga Vabaduse väljakul. Tollal oli see alles Peetri plats, kus kõrgus Peeter I ausammas. 1919. aastal oli sõjaväeparaad kõige loomulikum asi. Vabadussõda alles käis ja mehed olid relvis. Paraad või rongkäik on olnud kindel osa iseseisvuspäeva pühitsemisest pea igas asulas terves Eesti Vabariigis

Lisaks paraadile tähistati vabariigi aastapäeva pidulike jumalateenistustega. 1919. aastal tuli pidulikel jumalateenistustel kohati ilmsiks baltisakslaste ja eestlaste vaheline vaen. Kui eestlasest koguduseliikmed soovisid, et kirikuõpetaja loeks iseseisvuspäeva puhul kogudusele ette Eesti iseseisvusmanifesti, siis baltisakslastest kirikuõpetajad kas keeldusid või kasutasid sellest keeldumiseks ettekäändeid.

Eesti Vabariigi isesesvuspäeva esimene paraad 24.02.1919 Tartus.

Esimesel omariikluse perioodil  tähistati vabariigi aastapäeva mitmesuguste aktuste ning kontsertidega kogu Eestis. Tüüpilisel aktusel oli avasõna, põhikõne ja lõppsõna ning kontsertkava. Aktused kestsid võrdlemisi kaua – lausa 4-5 tundi. Põhjuseks asjaolu, et kõnepidajad olla oma ülesannet ülemäära tõsiselt võtnud, mistõttu nii mõnigi tänulik kuulaja pärast enam kui tunnipikkust monoloogi umbse ruumi tõttu minestas. Mõnel pool andnud rahvas rahutu jalgade trampimisega märku, et nende taluvuse piir on ammugi kätte jõudnud. Ka väljendas rahvas nurinat, et kõnepidajate sõnavõtud ei olnud alati piisavalt teemakohased.

Piduõhtud olid suure osavõtuga, pakkudes meelelahutust eeskavaga, millele järgnes sageli tantsuõhtu. Muusikaliste ettekannete kõrval pakkus vaheldust ilulugemine, mainitud on ka ringmänge. Piduõhtute kulminatsiooniks peeti näitemängu esitamist. Mängiti selliseid teada-tuntud tükke nagu “Kroonu onu”, “Pisuhänd”, “Mikumärdi”, “Neetud talu”, aga ka uudisloomingut nagu “Nimed marmortahvlil”.

Riigivanem ja hiljem president korraldasid küll õhtul oma residentsis peamiselt välisdiplomaatidele mõeldud vastuvõtu, kuid see ei huvitanud ei pressi ega avalikkust kuigivõrd.

Vabariigi aastapäeva nimetati noil aastail paljuski nii, nagu kellelegi meeldis – enamasti kas iseseisvuspäevaks või vabaduspäevaks.

Meie esimene sinimustvalge lipp, mis kuulub Eesti Üliõpilaste Seltsile ja on õmmeldud 1884. aastal. ERM

1919. aastal polnud sini-must-valge lipu eksponeerimine sugugi iseenesestmõistetav – valmis lippu ei saanud kauplustest osta, vaid see tuli ise õmmelda. Sõjaoludest tingituna oli kõigest puudus, ka õiget värvi sinist kangast oli pea võimatu leida. Nii kirjutab ka toonane Päewaleht: “Majades pandakse Eesti lipud wälja, mille sinine harwa, kus õigele wärvile wastab. Kuid riidepuudus ei luba walikut teha, asi seegi, kui Eestit tähtsal päewal millegagi saaks austada…” (Päevaleht, 25.02.1919).

Riigilippude heiskamise vähesus, eriti maapiirkondades, oli tingitud ka sellest, et puudus varasem traditsioon.

Juba esimeste iseseisvusaastate alguses sai tavaks kaunistada käepäraste vahenditega äride vaateaknaid, kuhu asetati riigitegelaste portreed, värvilised kangad, rahvusvärvides lindid, pärjad, vanikud ja kuuseoksad. Õhtuhämaruse saabudes lisasid mõned ärid vaateaknale küünlaid, kuid 1920. aastate keskpaigast alates hakkasid ärid järjest rohkem kasutama elektrilampe.

Rahwaleht kirjutab 1927. aastal: “Ei saa enam keegi waielda – meie wabariigi aastapäew kujuneb iga aastaga ikka enam rahwuslikuks pühaks, mis kaasa tõmbab kõiki rahwakihte. Ja see on meie tagasihoidliku iseloomuga arwestades suur saawutus. Rõõmustawal wiisil püütakse ka ametlikult poolt kõike teha, et riigi aastapäew ei oleks paljas kroonupüha…” (Rahvaleht 26.02.1927).

Kaks suurt. Päts ja Tõnisson

Eestlased, kes peavad arvamuste paljusust au sees, ei ole alati kõiges üksmeelsed. Nii kestis omariikluse rajamisel aastaid kahe riigimehe, Pätsi ja Tõnissoni vastasseis. Nii nagu nad esindasid vastasleere 1905. aasta revolutsioonilistel päevadel, olid need kaks meest vastakuti 1940. aastani välja. Mõlemad pärinesid põlistest Eesti taludest, mõlema teekond sai otsa Nõukogude repressiooniaparaadi hammasrataste vahel. Mõlemad mehed jätsid 20. sajandi Eesti poliitikasse kustumatu jälje, mõlemat on kõvasti maha tehtud, küll põhjusega, küll lihtsalt kadedusest. Oli pigem juhus, et Eesti Vabariigi rajajaks sai Päts, mitte Tõnisson. Kuid mõlema mehe elutööd jäid õnneks meenutama mahukad koguteosed.
23. veebruaril 1934 tähistati Konstantin Pätsi, kes oli sel ajal peaminister ja riigivanema kohusetäitja, 60 aasta juubelit. Päts sai oma juubeliraamatu, Artur Tupitsa juhtimisel koostatud ja samuti rohkem kui 400-leheküljelise „K. Päts, tema elu ja töö, kaasaeglaste mälestusi“, mis juubilarile juubeliaktusel pidulikult üle anti.
Eesti poliitika teine käilakuju Pätsi kõrval, Jaan Tõnisson, oli tõrjutud Tartu ülikooli ühistegevuse professoriks. 1938. aasta lõpul arestiti enne müükiminemist ajakirja Akadeemia 8. numbri tiraaž, sest Jaan Tõnissoni 70. sünnipäeva puhuks kirjutatud artiklite seas oli Oskar Männi „Jaan Tõnisson perioodil 1934–1938“, mis kirjeldas üksikasjaliselt Tõnissoni poliitikaelust kõrvale tõrjumise samme. Oma juubeliraamatu Tõnisson siiski sai. 22. detsembri õhtul peeti „Vanemuise“ kontserdisaalis tema juubeliaktus, kus talle kingiti juubeliraamat „Jaan Tõnisson töös ja võitluses“. President Päts läkitas oma tervitused käsunduskindral Gustav Jonsoniga ja annetas vanale konkurendile Valgeristi teenetemärgi suurpaela.
Kaks suurt - Märt Raud

Omariikluse sünni esimese ümmarguse tähtpäeva tähistamisel 1928. aastal on Päevaleht oma aastapäeva erinumbri juhtkirjas eestlaslikult kaine ja asjalik: „Meie ei taha kiidelda ega hoobelda, nagu oleksime suuri asju korda saatnud ja midagi vägevat valmis teinud, ei, seda maikugi ei taha meie anda oma juubelipidustustele. Sest tunneme hästi küll, kui palju on puudusi, nõrkusi ja vigu kõiges, mis oleme teinud. Aga keegi ei tohi meid keelata tundmast rõõmu ja rahuldust selle üle, mida siiski oleme saanud. Kui esimene aurulaev, esimene vedur, esimene lennuk oli kümme versta ära käinud, siis oli ilmsiks tulnud palju vigu ja puudusi tema aparaadis, aga siiski võis selle ehitaja südamest rõõmustada: sest tal oli ühtlasi tunnistus selle eluvõimest, selle arenemis- ja parandamisvõimalustest.“

Postitatud kirjutas

Kaks jõululugu

Kaks jõululugu

Charles Dickensi “Jõululaul”

Charles Dickensi Jõululauluesimene trükk 1843

Charles Dickensi “Jõululaul” on siiani Inglismaa ja terve maailma üks armastatumaid jõulujutte. Raamatu peategelane, ihne ja ahne ärihai Ebenezer Scrooge, ei armastanud kedagi ega midagi peale raha. Jõulud olid tema jaoks lollus, heategevuses tema ei osalenud, kellegagi ei suhelnud ja oma kirjutajat kohtles hullusti. Ühel ööl aga külastasid teda kolm vaimu: Möödunud Jõulude Vaim, Praeguste Jõulude Vaim ning Tulevaste Jõulude Vaim. Nad näitasid Scroogele, millised olid tema jõulud olnud lapsena, millised võiks olla just praegu ja milline saab olema tema tulevik. Nagu ühele jõulujutule kohane, saab kurjast hea ja kurbusest rõõm.

Charles Dickensi “Jõululaulu” idee sai alguse Põhja-Inglismaalt, kui ta sõitis kõnelema Manchester Athenaeumi, mis oli omamoodi heategevusorganisatsioon töötavate vaeste jaoks – elanikkonna jaoks, kes oli suures osas harimatu, jõuetu, vabrikuomanike poolt ära kasutatud ja keda eirati. Dickens otsustas, et ta peab andma oma panuse nende probleemidega võitlemiseks.
Dickens kirjutas raamatu rahalise surve all vaid kuue nädalaga. Väidetavalt mõtles ta loo välja tundidepikkustel öistel jalutuskäikudel Londonis. Dickens pidi raamatu trükkimise eest ise maksma, sest tema kirjastajal ei õnnestunud selleks raha leida. Londoni elanikud kogunesid Dickensi isiklikku ettelugemisi kuulama, ostes päevadega ära esimese väljaande. “Jõululaul” ilmus esmakordselt 19. detsembril 1843 John Leechi illustratsioonidega ning esimene trükk 6000 eksemplari, müüdi läbi jõululaupäevaks.
 

„Jõululaulu“ esimese väljaande avaldamisel lasi Dickens oma 66-leheküljelise põhjalikult muudetud käsitsi kirjutatud käsikirja karmiinpunasesse nahka köita ja kullaga kaunistada ning kinkis selle siis oma sõbrale ja võlausaldajale – Thomas Mittonile, kelle nimi on kullagatrükitud raamatu kaanele. Käsikirja digitaalset koopiat saab täna näha Morgani raamatukogu ja muuseumi veebisaidil

Kuigi raamatust sai bestseller, Dickens sellega rikkaks ei saanud kuna Charles Dickens nõudis, et raamat sisaldaks arvukalt puulõiked ja oforte ning oleks hästi köidetud. Samuti nõudis ta ka, et ramatut peaks müüma väikese viie šillingilise hinnaga, et muuta see laiale publikule taskukohaseks. Raamat ei olnud tema jaoks osa isiklikust majandusplaanist, vaid kingituseks ja õnnistuseks kõigile inimestele.
Inglismaal polnud tollal autoriõiguste kaitset, mistõttu müüdi peagi palju raamatu piraatkoopiaid. Dickens andis vastutajad kohtusse, kuid kulutas vaid suure hulga raamatuga teenitud raha kohtuvaidlustele.
Dickens nimetas oma loo “Jõululauluks”, kuna ta eeldas, et loo jagamine toob inimesed kokku, nagu jõululaulude laulmine toob igal aastal perekondi kokku kogu Londonis. Tema laul oli ülistuslaul jõuluajale ja Ebenezer Scrooge’i lunastamisele. Hea laul peab sisaldama ka meeldejäävat refrääni, mida korratakse kogu aeg sobival ajal. Dickensi “Jõululaulus” on refrääniks kahtlemata Tiny Timi õnnistus: “Jumal õnnistagu meid kõiki!” See on refrään, mida on pärast “Jõululaulu” ilmumist korratud lugematuid kordi.
Dickensit loeti esimeseks kirjanikuks, kes tegi oma teose tutvustamiseks ettelugemise ringreise, nimelt luges ta Ameerika publikule “Jõululaulu”, kui ta külastas USA-d

Heinrich Hoffmann „Kolumats“

Raamatu „Kolumats“ autor saksa psühhiaater Heinrich Hoffmann rääkinud, et tahtis 1844. aaastal oma 3-aastasele pojale jõuluks raamatut osta, aga raamatupoes ei meeldinud talle ükski raamat ning nii otsustas ta oma pojale ise raamatu kirjutada ja pildidki juurde joonistada. See sisaldab kümmet illustreeritud ja riimis tekstiga lugu. Igal lool on oma kindel moraal, mis näitab, kui ohtlikud tagajärjed võivad olla, kui käitutakse vastuolus üldistele moraali- ja hügieeninormidele.

Mitmete õnnelike asjaolude tõttu säilis see originaalkäsikiri. See asub Nürnbergi germaani rahvusmuuseumis

Tuttavad, kes raamatukest nägid, soovitasid see trükis avaldada. Hoffmannil ei olnud mingit kirjanduslikku ambitsiooni. Lõpuks oli see tema sõber, kirjastaja Zacharias Löwenthal (hiljem Carl-Friedrich Loening), kes suutis Hoffmanni veenda raamatut avaldama. Raamatu esimene trükiväljaanne ilmus 1845. aasta oktoobris Maini-äärses Frankfurdis pealkirjaga „Naljakad lood ja naljakad pildid lastele vanuses 3–6 aastat“. Kirjastajate rõõmuks müüsidi esimesed 3000 trükieksemplari end nii hästi, et juba järgmisel aastal ilmus kolm uut trükki.

Alates 4. väljaandest (1847) on raamatu pealkirjaks „Struwwelpeter“ . Nimitegelane sai oma praeguse välimuse aga alles 1861. aastal. Sõna struwwel tähendab saksa keeles sassis, segamini, korratut ja kasutatakse karvade või sulgede kohta. Pärisnimi Peter oli sakslastel halvustava tähendusega, see tähendas vendade Grimmide 1838.a sõnaraamatu järgi rumalat, laiska, igavat, räpast inimest. Meil on tuntud kaardimäng Must Peeter, kus selle nimega on halb, kaotust põhjustav kaart.

Raamatu esimesed 4 trükki ilmusid pseudonüümi Reimerich Kinderlieb all, 5. trükk 1847. aastal ilmus autori pärisnime all. 1847.a avaldati raamat taani keeles, 1848.a inglise ja vene keeles. Enne autori surma 1894.a oli seda raamatut saksa ja inglise keeles müüdud umbes miljon eksemplari. Siinkohal võiks ka mainida, et ingliskeelse tõlke autoriks oli Mark Twain.

Eesti keelde on seda raamatut tõlgitud kaks korda, 1923.  ja 1982. aastal. Tõlked on mõlemad väga head, kuid hästi erinevad 1923. a väljaande nimi oli ” Kahupea Kaarel ehk lõbusad lood ja kentsakad kujud 3-6 aastastele lastele”. 1923.a tõlkija kasutas Endor Tendori varjunime. Kes selle taga oli, tänapäeval ei teata. Aga tundub, et seda teadis raamatu ilmumise ajal August Kitzberg. 1923.a 21.detsembri Päevalehe artiklis “Kirjanduslik jõululaud” kirjutab ta:

 „Raamat pajatab häile lastele hoiatuseks halbadest. Mina oleksin talle nimeks pannud “Sasipea” või “Sassispeaga Karla”, aga eks Endor Tendor tea seda paremini, tema suurema laste hulga isa kui mina.“

 

See tõlge on originaaltekstile sarnasem kui 1982. a Andres Ehini tõlge pealkirjaga „Kolumats“. 1982.a väljaande ilmumisega kaasnes inglipaanika. Nimelt oli sissejuhatava värsi 2 esimest rida algselt

Lapsed, olge paid ja head,
siis teil ingel paitab pead!

Teksti kohal oli autori illustratsioonidel ka ingli pilt. Raamat oli juba trükitud, kui keegi avastas, et nii tekstis kui ka pildil on lubamatu ingel. Andres Ehini abikaasa Ly Seppel on rääkinud, kuidas kirjastuse Eesti Raamat töötajad nääripreemiast ilmajäämise ähvardusel kodudest inglit likvideerima aeti. Tekstiingel asendati mammaga ja pildiingel tühja kohaga. Nii jäigi see lehekülg võrreldes originaaliga ebaproportsionaalselt lage. Väidetavalt olla mõned ingliga eksemplarid õnnestunud ka päästa.

Postitatud kirjutas

Kiika kööki

Kiika kööki

Kiek in de Kök

Meie esivanemate jaoks oli toiduvalmistamine oluline ellujäämise vahend. Toiduvalmistamise ajalugu sai alguse kaua enne köökide tekkimist ja on seotud Homo Erectuse tulemeisterlikkusega. Teadlased on praegu üksmeelel, et inimesed on toidu valmistamiseks kasutanud tulesoojust umbes 1,8 miljonit aastat. Etioopiast on leitud kõige varasemad jäljed tulel küpsetatud roogadest. Saadud kergemini näritavad ja kiiremini seeditavad toidud tõid ilmselgelt kaasa evolutsioonilise tõuke Homo Sapiensi arenguks. Esimesed jäljed tööriistadega toidu valmistamisest pärinevad 1,5 miljoni aasta tagusest ajast Keeniast. Põlemisel tekkiv suits ja tahm olid suureks probleemiks kui inimesed asusid elama hoonetesse ning see viis korstnate ehituseni. 1475-1483 ehitatud Tallinna linnamüüri ligi 38 meetrine suurtükitorn sai nimeks Kiek in de Kök, mis tõlkes alamsaksa keelest tähendab “kiika kööki”.  Väidetavalt sai tornist vaadata läbi avarate, alt laienevate mantelkorstnate, mida koduperenaised ja teenijad mantelahjuga Allinna köökides süüa tegid. 

Köögi all mõistame täna nii spetsiaalse sisustusega toiduvalmistuskohta kui ka mingi maa traditsiooniline toiduvalmistamisviis ja roogade valikut (itaalia köök, hiina köök jne.)

Vaaremad ei teinud toitu kokaraamatute järgi, vaid oma emadelt-vanaemadelt õpitud teadmisi ja oskusi kasutades. Põlvest-põlve õpitud roogades peegeldus kultuuritraditsioonide püsivus, aga ka dünaamika – iga uus toidutegija tõlgendas saadud õpetust pisut omamoodi.

Kirjaoskusega seotult tekib kokaraamat – raamat, mis sisaldab toitude valmistamise kirjeldusi ja harilikult ka retsepte koos koostisosadega või üldisi kokandusalaseid nõuandeid ning selleks kasutatavate köögivahendite loetelu. Kokaraamat võib sisaldada ka toitude illustratsioone. Kokaraamatutel on kõigil sama põhiväärtus: need kannavad endas killukest inimkonna kultuuri- ja ajalugu.

Me ei saa kunagisi kokaraamatuid lugedes enamasti kindlalt väita, mis olid selle ilmumise ja kasutamise ajal levinuimad argipäeviti söödud road või kuidas täpselt nad maitsesid. Enamik varastest kokaraamatutest annab meile ettekujutuse ühiskonna eliidi toidulauast ja pigem piduroogadest, mitte lihtrahva toidust või tavalisematest söökidest.  Küll aga võib ajaloolistest kokaraamatutest saada aimu kunagi kasutusel olnud toorainest, toidu valmistamisviisidest, toidunõudest ja tehnoloogiatest, serveerimismoodustest ja varjatumalt toiduga seotud väärtushinnangutest. Mineviku toidulauda aitavad lisaks kokaraamatutele rekonstrueerida ka majapidamisarved, menüüd, päevikud, mälestused, joonistused, maalid.

Meile teadaolevalt vanimad retseptid on talletatud akadikeelsetele savitahvlitele, mis pärinevad Mesopotaamiast ning on tänapäeval osa Yale’i ülikooli raamatukogu Babüloonia kollektsioonist. Need retseptid on kirja pandud kiilkirjas ligikaudu 1750 eKr.

Kokaraamatu ajalugu sai alguse üle 2500 aasta tagasi. Kõige esimene teos, mille kirjutas arvatavasti luuletaja ja restoranipidaja Archestratos pole säilinud.

De re coquinaria libri decem

Esimene säilinud retseptikogu leiti Vana-Roomast ja kannab nime “De re coquinaria libri decem”, mida võib tõlkida kui “Toiduvalmistamise kunstist 10 köites”, mille vanimate retseptide päritolu ulatub 4. sajandisse eKr. Teadlaste sõnul kirjutati teos esimesest sajandist enne Kristust kuni kolmanda-neljanda sajandini pKr ning selle töötasid ilmselt välja paljud erinevad autorid, kuigi autori nimeks on kirjas Caelius Apicius. Nimi viitab mitmele sellenimelisele Roomas elanud gurmaanile ning pigem oletatakse, et tegemist on pikema aja jooksul täienenud retseptikogumiga. Võimalik, et üks kõnealustest gurmaanidest panustas teatud retseptidesse ja nii omistati ka teised retseptid talle. Samuti on võimalik, et kokaraamat on ühe gurmaani auks koostatud retseptikogum. Kokaraamat on säilinud vaid kahes käsikirjas 9. sajandist. New Yorgi meditsiiniakadeemia ostis 1929. aastal Fulda kloostrist pärit käsikirja ja see asub akadeemia raamatukogus. Teine käsikiri on Vatikani raamatukogus. Väidetavalt avastas Alban Thorer Montpellieri lähedal Maguelone saarelt veel ühe, mittetäieliku käsikirja, kuid selle asukoht pole teada.

Endisaegsed retseptid ei vasta vormile, mida me tänapäeval tüüpilisena tunneme. Need on lühikesed, vaevu selgitatud toiduvalmistamist, mis eeldavad, et lugeja oli tuttav kõigi oma aja põhiliste tehnikatega. Väga sageli koosneb retsept ainult koostisosade loetelust, mõnel juhul puudub isegi tegusõna, näiteks “küpsetama” või “röstima”. Ainult mõned retseptid sisaldavad mõõte, sageli pole isegi märget “palju” või “natuke”.

Olgu siin ühe näitena toodud seamaksa retsept: In ficato oenogarum: piiper, tüüm, ligusticum, liquamen, vinum modice, oleum – veinis maksa jaoks: pipar, tüümian, leevik, garum, vein mõõdukas koguses ja õli.

Kui 12. ja 13. sajandil kujunes välja teatav toidukultuur koos lauakommetega, kasvas “toiduvalmistamisjuhiste” hulk oluliselt. Guillaume Tirel 1375. aasta paiku kirjutatud raamatust Le Viandier  võeti järgnevatel sajanditel üle palju retsepte. Toiduvalmistamisjuhised avaldati sageli meditsiinilistes retseptiraamatutes. Kui vaadata praegust tohutut terviseteemaliste kokaraamatute ja toitumisspetsialistide turgu, siis pole maailmas palju muutunud. 

17. sajandil visati tervislikkus üle parda ning esikohale seati õukondlike ümarlaudade nautimine ja esinduslik eesmärk: valmistati karusid, paabulinde, sookurgesid ja kotkaid.

Üks vanemaid bestsellereid on 1844. aastal ilmunud Henriette Davidi “Praktiline kokaraamat tavalisele ja peenele kokakunstile”.  Selles oli ära toodud üksikasjalikke retseptikirjeldusi algajatele ja pürgijatele koduperenaistele, kus ei jäeta tähelepanuta ka kilpkonnasuppi, täidetud linnukesi ega mägrapraadi. Kui autor 1876. aastal suri, oli kokaraamatust välja antud juba 56. trükk.

Esimene eestikeelne kokaraamat on Tallinnas aastal 1781 ilmunud Christina Wargi ” Köki ja Kokka Ramat, mis Rootsi kelest Eesti-ma Kele üllespandud on “, mille on tõlkinud Johann Lithander. Selles on 699 nummerdatud lehekülgi pluss 18 lehekülge sissejuhatust. Raamat sisaldas 986 õpetust ja retsepti. Esimene eestikeelne kokaraamat oli mõeldud eelkõige mõisateenritele-ametimeestele. Raamat pani aluse eestikeelsele kokandusalasele terminoloogiale. Säilinud on ainult kaks täielikku eksemplari, neist üks asub erakogus, teine Eesti Kirjandusmuuseumis.
Lisaks sellele kasutati baltisaksa majapidamistes muidugi saksakeelseid kokaraamatuid, millest mõni oli spetsiaalselt siinseid olusid arvestades kirjutatud ja eestlastest virtinate ning köögiabiliste jaoks ka maakeelde ümber pandi. Katharina Fehre Liivimaa kokaraamatust (saksakeelne esmatrükk 1816, eesti keeles 1824) leiab ka selliste lihtsamate roogade nagu tangusupi või silkude soolamise õpetused.
Aastal 1864 ilmus kolmas eestikeelne kokaraamat „Kasulinne kögi ja majapiddamisseramat”. Taas oli tegu saksakeelse algupärandi, s.o Lyda Pancki 1844 ilmunud teose „Kochbuch für die deutschen Ostseeprovinzen Russlands”(Kokaraamat saksa Läänemereprovintsile Venemaal) tõlkega. See kokaraamat oli mõeldud spetsiaalselt linnakodanike majapidamistele, nõudluse eestikeelse variandi järele tingis eestlaste osakaalu kasv linnarahvastikus.
Esimesed eestikeelsed algupärandid, Mats Tõnissoni “Köögi raamat. Õpetus, kudas perenaised ja söögitegijad tarwilikka toitusid ja jookisid wõiwad walmistada” (1898), Jaan Koori ja Mai Reivelti kokaraamatud, on pärit 19. sajandi viimastest kümnenditest. Retseptivihikud jõudsid eesti lihtrahva peredesse seoses keedukursuste ja majapidamiskoolidega 20. sajandi alguses, kus perenaistele jagati nii lihtsama kui peenema kokakunsti tarkust. Sellest ajast pärinevad siiani hästi tuntud toidud: kartulisalat, marineeritud kõrvits ja hapukurk, maksapasteet, kotlet ja kartulipuder.

Milline on hea kokaraamat? See on muidugi maitse asi ja olemas on väga erinevaid kokaraamatuid. Kuid igas heas kokaraamatus peab olema tähelepanu pööratud kolmele olulisele aspektile:

Esiteks retseptid, need peavad töötama ja olema järgi tehtavad. Kokaraamat ei tohi olla hirmutav, vaid inspireeriv ja kutsuv. Eelistatud on kokaraamatut, mis koosnevad mingit stiili või teemat järgivatest retseptidest. Oluline on ka, kuidas ja kust on võimalik retseptide koostisosi hankida.

Teiseks oluliseks punktiks on esteetika. Kokaraamatu välimus peab olema väga hea. Siin on olulised fotograafia, stiil ja vormindus. Väga hästi pildistatud toidupilt köidab inimesi, sest Inimesed söövad silmadega

Kolmandaks on väga olulised lood, mis on seotud piirkondliku köögi või teatud roogade ja inimestega.

Kuigi maitse üle ei vaielda, on inimesed ikka armastanud koostada erinevate köökide ja söökide edetabeleid.

Veebilehe TasteAtlas 2022 aasta maailma populaarseimate köökide edetabelis leidis vastajate poolt ära märkimist 95 erineva maa kööki.

  • Esikohale tuli Itaalia, seda eelistas 85 protsenti vastanutest ja see saab 4.72 viiest võimalikust tärnist.  Itaalaastest eelistab koguni 99-protsenti oma kohalikku kööki. Enim hinnatud roogade hulka kuuluvad: Parmigiano Reggiano, Prosciutto Toscano, Nduja, Risotto ai Funghi Porcini, Pesto Genovese ja palju muud.
  • Teisel kohal on Kreeka hindega 4.69 ja enamhinnatud toitudeks on Kalamata, Fystiki Aeginas, Rodakina Naoussas, Saganaki, Dakos.  
  • Kolmandal kohal Hispaania hindega 4.59, toitudest on hinnatud Jamón 100% ibérico de bellota, Jamón ibérico de bellota, Manchego curado, Sangria, Espetos
  • Neljanda koha saab Jaapani köök hindega 4.59, toitudest nimetatakse Ikura, Kobe beef, Ramen Noodles, Karaage, Bento
  • Viiendal kohal asub India köök hindega 4.54, parimateks toidudeks on Garam Masala, Ghee, Malai, Butter Garlic Naan, Keema
  • Järgnevad Mehhiko, Türgi, Ameerika, Prantsuse, Peruu, Hiina, Brasiilia, Portugali, Poola ja Saksa köök. 
  • Eesti köök asetatakse 75. kohale hindega 3.90, hinnatumateks roogadeks osutuvad kohuke, kama, pirukad, verivorst, mulgipuder

TRAVELBOOK AWARDI ekspertžürii arvates on parimate toitude maade esiviiskus Tai, Itaalia, Georgia, Mehhiko, Peruu

Türgi kööki peavad eksperdid üheks mitmekesisemaks maailmas.

2019. aastal Bloombergi terviseindeks võrdlusena leiti, et kõige tervislikumalt söövad inimesed Hispaanias, järgnesid Itaalia, Island, Jaapan, Šveits, Rootsi, Austraalia, Singapur, Norra ja Iisrael.

Karē

Maailma parimad rahvusroad on veebilehe TasteAtlas arvates:

  1. Hautis Karē – Jaapan
  2. Brasiilia veiselihalõik- Picanha
  3. Mereandidest eelroog – Amêijoas à Bulhão Pato -Portugal
  4. pelmeenid Tangbao – Hiina
  5. Pelmeenid Guotie – Hiina
  6. Hautis Phanaeng Curry- Tai
  7. Mereanni eelroog Ceviche mixto – Peruu
  8. Lambahautis Ghormeh sabzi – Iraan
  9. Lambaliharoog Cağ kebabi – Türgi
  10. Kana Pollo a la brasa – Peruu
  11. Pizza Margherita – Itaalia

Maailma halvimateks söökideks loetakse:

  • Balut – koorunud linnumuna – Filipiinid ja Tai
  • Casu Marzu – lambapiimajuust tõukudega – Sardiinia
  • Frititud putukad ja skorpionid – Aasia, Mehhiko
  • Praetud madu – Aasia, USA
  • Praetud ämblikud – Kambodža
  • Täidetud merisead – Peruu, Equador
  • Grillitud rotid – Kambodža
  • Ahviaju, toorelt ja praetult – Aasia
  • Surströmming – kääritatud heeringas – Rootsi
  • Haggis – lamba kõht, mis on täidetud lamba sisemustega – Šotimaa
  • Kanavarbad -Kambodža, Hiina, Lõuna-Ameerika
  • Lambasilmad – Araabiamaad, Kreeka, Mongoolia
Balut
Postitatud kirjutas

Miks me nii räägime?

Miks me nii räägime?

J.W. Goethe on öelnud: „Õpetlike ütluste ja tsitaatide kogu on suur rikkus.“. Inimesed hoiavad oma mälus mitte ainult inimeste tegusid vaid ka nende sõnu. Samas on inimesed aga paljude üldkasutatavate tabavate väljendite puhul unustanud, miks me nii räägime. Püüame siis mõnede tuntud väljendite päritolu meelde tuletada, mis pärinevad kirjanduseset ja kirjanikelt.

Piibel, mütoloogia ja valmid

Caravaggio. Uskmatu Toomas

Väga paljud täna kasutuse olevatest tuntud väljenditest pärinevad Piiblist. Piiblist leiame näiteks sellised väljendid nagu „eksinud talleke“, „ mõõku atradeks taguma“, „koputage, ja teile avatakse“, „Uskmatu Toomas“, „palehigis“, „Ihukarvad tõusevad püsti“, „hüüdja hääl kõrbes“, „vaimust vaesed“, „Silm silma, hammas hamba vastu“

Vana-Kreeka filosoof Aristoteles arvas, et taevas koosneb 7 liikumatust kristallsfäärist, millel puhkavad tähed ja planeedid.  Ka budismis, piiblis ja koraanis kasutatakse mõistet “seitsmes taevas“, mis on Jumala koduks ja inglite paradiisiks. Sealt pärineb väljend „Seitsmendas taevas olema“ – kõrgeima õnne, rõõmu ja rahulolu seisundit kogema.

Vana-Kreeka mütoloogia järgi kui sündis karjaste ja väikeloomade jumal, metsavaim Paan, ehmatas tema väljanägemine ära isegi ema, hiljem osutus Paan tegelikkuses heatahtlikuks ja lõbusaks. Loost lähtub aga väljend “Paaniline hirm” –  suur kontrollimatu hirm. Siit tuleneb samuti sõna paanika, mille võttis kasutusele prantsuse kirjanik Francois Rabelais

Vene kirjaniku Ivan Krõlovi ja kreeka kirjaniku Aisopose valmidest pärineb samuti rida tuntud väljendeid. Võõra pilli järgi tantsima – tegutsema oma tahte vastaselt – väljend pärineb Aisopose valmist „Kalamees ja kalad“. End võõraste sulgedega ehtima – endale teiste voorusi või saavutusi omistama – väljend esineb nii Aisopose valmis, kus hakk ehib end paabulinnu sulgedega kui ka Krõlovi valmis „Vares“. Krõlovi valmist „Erak ja Karu“ pärineb väljend – karuteene – teene, mis põhjustab üksnes pahandusi, toob kasu asemel kahju. Krõlovi valmist „Lõvi jahisaak“ pärineb väljend – lõviosa – suurem, peamine osa läheb sellele, kel jõud ja võim.

Vana-Kreeka jumal Paan

Maailma kirjanikelt pärinevad  väljendid

Tähetund – sõnaühendi tegi tuntuks juudi päritolu kirjanik Stefan Zweig, kes kirjutas oma novellikogumikus „Inimkonna tähetunnid“ 1927: „…miljonitest tühja voolavatest tundidest saab vaid üks tõeliselt ajalooliseks – inimkonna tähetunniks… kui lööb tähetund, määrab see tulevased aastad ja aastaajad.“ Zweig nimetab need ajaloolised hetked tähetundideks seepärast, et sarnaselt igaveste taevatähtedega säravad need unustuse öös.

Tuuleveskitega võitlema – võitlus olematu hädaohu ja kujuteldava kurjusega – see väljend tuli kasutusele Miguel Cervantese romaani „Don Quijote“ kaudu, milles nimitegelane võitleb tuuleveskitega, nähes neis kurje hiiglasi

Rahupiip – väljend sai tuntuks Henry Wadsworth Longfellow` eeposest „Laul Haiavatast” kaudu. Kõigi inimeste looja Gitši Manituu läks mäele ja kutsus omavahel vaenutsevaid indiaanisuguharusid rahupiipu suitsetama ning rahus elama. 

Kahuriliha – hoolimatu suhtumine inimelusse võimulolijate poolt – esmakordselt kasutas väljendit prantsuse kirjanik Francois Rene de Chateaubriand oma pamfletis „Bonaparte`ist ja Bourbonidest“ (1814)

Koht päikese all – õigus elule või eksistentsile – esmakordselt kasutas väljendit prantsuse kirjanik Blaise Pascal teoses „Pensees“, poolteist sajandit hiljem tuletas selle uuesti meelde Honore de Balsac: „olen kõigest kerjus, kes ei soovi midagi muud, kui leidaendale koht päikese all”.

Mesinädalad – väljend kuulub prantsuse kirjanik Voltaire`ile, kes romaanis „Zadig“ (1747) formuleerib peategelase kaudu mõtte, et abieluõnn on lühike: „Zadig tunnetas, et abielu esimene kuu … on mesinädalad, aga teine kuu koirohunädalad.“

Riigipirukas – väljend pärineb vene kirjaniku Mihhail Saltõkov Štšedrini teosest „Raja taga“ (1880), kus riigivarast tahtsid „ampsu“ saada paljud riigiametnikud.

Eesti kirjandusesest pärit väljendid

Käojaani ajama – luiskamise sünonüümi peasüüdlaseks peetakse ajakirjanik ja följetonist Ernst-Aleksander Jolli, kes oli tuntud Käo Jaani pseudonüümi all. 1927. aastas ilmunud lugude pealkirjade juurde oli alati lisatud ka kaks pildikest: laua taga kirjutavast mehest ja kukkuvast käost

Valget laeva ootama – väljastpoolt tulevat päästjat ootama – Eduard Vildelt pärineb ajalooline romaan „Prohvet Maltsvet“ (1908), milles usulahu fanaatilised liikmed ootasid Lasnamäel imelaeva, mis pidi olema „helevalge, valge kui jumala päike taevas“, et pääseda tõotatud maale. Sama teemat kasutab ka Aino Kallas novellis „Lasnamäen valkea laiva“ (1913)